Ühe liivimaalase mälestused. Kindralmajor Woldemar von Löwensterni mälestused. Woldemar von Löwenstern
nooremana tema laua taha istunud.
Minu teenistus krahv Saltõkovi juures tõi kaasa selle, et ma saatsin teda suurtele kogunemistele ja pidudele, mis õukonnas toimusid. Nii õppisin ma vähehaaval kõrgeid isikuid tundma, vähemalt näo järgi. Esimese tähena, mis teistest eredamalt säras, helkis toona vürst Platon Zubov. Tema ümber kogunesid parvena väiksemad tähed. Aga nende hulgas oli mõningaid, kes tahtsid peatähe juurest lahkudes omaenda teed mööda rännata. Meie, noorte inimeste hulgas hüüti neid mittepuuderdatuteks järgmisel põhjusel. Erilise soosingu ja autasu märgina tohtis vürsti ärkamise ja tualeti tegemise ajal juures viibida. Vürst aga lasi end nagu minister Kaunitz nii priiskavalt puudriga puuderdada, et tuba oli sellega täidetud, ise ta loomulikult kandis puudrimantlit. Ei saanud muidugi teisiti, kui et hulk puudrit ümberseisjate peale langes, kes juba oma galaülikondi kandsid. Aga kui nad nüüd selle tulemusena kandsid rinnal ja õlgadel valget pulbrit, ei tähendanud see mitte hooletust, vaid tõendas seda, et nad olid vürsti läheduses seisnud ning pugejahinged kadestasid neid.
Meeste hulgas, keda ma tookord õukonnapanoraamis nägin ja kelle mälestus minus iseäranis püsima jäi, oli parun (hiljem krahv) Fersen6. Tal oli olnud lahkumisaudients keisrinna Katariina juures ja oli nüüd teel Poolaga võitlema, mille ta ka õnnelikult suure diktaatori Kościuszko käest ära võttis. Ta tundis mind juba kodust ja pani mulle ette koos temaga minna. „Seal võid sa end pumatiga võida,” naljatas ta, „püssirohusuitsus pole seda lõhna tunda ning löögi- ja kuulikindel oled sa ka.” – Aga pärast seda, kui sellest veel räägiti, seadis iseäranis krahvinna Saltõkov end selle projekti vastu. „Mis,” ütles ta, „te tahate juba praegu noort verd valada? Ei, seda ei luba mina ega madam Benckendorff kunagi.” – Sellest asjast ei saanud midagi ja see oli kindlasti minu kasuks, kuna sõda oli peagi oma lõpule jõudnud.
Ma pean siinkohal tagantjärele parun Ferseni sõnu selgitama, kes nimetas mind löögi- ja kuulikindlaks. See on seotud järgneva looga. Kui mind sõjaväeteenistuseks ette valmistati ja varustati, tahtis mu hea, õrn ema, nagu ema ikka, mitte ainult ekstrakompsukest ja ekstrapambukest minu jaoks valmis teha, vaid ka teisel viisil kõigi ohtude eest kaitsta. Kes saab seda emasüdamele pahaks panna! Ta oli kindlasti väärikas naine, vaba igasugusest ebausust, süda täis jumalakartlikkust, mis juba üksi hoiab eemale igasugusest nõiavärgist. Aga oht armastatud, ikka veel nii noore poja jaoks, mida saaks ehk süütu, mitte kedagi kahjustava vahendiga ära hoida, miks ei peaks seda katsetama! Üks talunaine oli kuulus haavu ravitsema ja haavade eest hoidma; räägiti, et ta olevat rohkem kui ühele nekrutile imejooki andnud, mispeale need polnud kunagi haavata saanud. Vana naine toodi kohale ja ta pruulis ka mulle joogi, mille ma südikalt ning vastavalt eeskirjale püssitorust ära jõin. Siis ütles nõid mulle veel, et ma võitlen edukalt 25 rahvaga ja valitsen neist kahte. Mu hea ema tasus talle rahuldatud südamest.
Sellele juhtumile viitas Fersen oma mulle suunatud sõnades. Ta oli aga sellest kas minu omastelt või siis kindral Benckendorffilt naljaga pooleks kuulnud. Kummaline on aga see, et ma loendamatutest võimalustest surnuks või siis sandiks lastud või löödud saada vaid nelja vähema lihahaavaga olen pääsenud ja et seejuures pole ükski kont ei kuulist ega mõõgast viga saanud. Kui üks lihtne sõdurist veteran, kes oma tormise elu alguses, olles nagu minagi püssitorust imejooki joonud, lahingu saatuse lõpuks nagu minagi või enamgi säästetuna tunneb, kas pole see siis loomulik, et ta tutvustab oma vana tuttavat nõida või selle järeltulijat noorele nekrutile väga kasuliku abistajana hädas?
Sellise digressiooni järel pöördun ma tagasi oma elu juurde Peterburis. Ma elasin Väikesel Mere tänaval (Morskaja) koos nelja kaasmaalasega – von der Pahlen, von Budberg7 ja kaks venda von Helffreichi8. Korter oli kenasti sisustatud ja me majandasime seda üheskoos. Teenistus jättis meile küllaga aega, et etendusi külastada, linna vaatamisväärsusi näha ning aeg-ajalt ka teaduslikke suundi järgida. Mäng ja armastus jäid minust veel kaugele; see-eest aga ärkas minus lapselik soov pärast mitmekuulist eemalolekut taas isakodu näha. Ma sain puhkust ja jõudsin nelipühadeks Raasikule. Isa ei olnud kodus, küll aga ema ja õed. Nad leidsid, et olen kasvanud ja mundris väga armas. Millised õnnelikud neli kuud möödusid seal seersandi jaoks, kuigi ka enne ei olnud teenistus tema jaoks raske olnud.
1. oktoobril 1794 olin ma tagasi Peterburis ja alustasin oma seersanditeenistust, mis ei pidanud aga enam kaua kestma. Sama aasta vana-aastaõhtul jõudis minuni rõõmus teade, et olen kaheksa-aastase teenistusvanusega vahtmeistrina ratsakaardiväkke üle viidud; selle järel uue aasta (1795) esimesel, armuosutamise päeval olen ma kaardiväest erru lastud, armee rittmeistriks nimetatud ja Ukraina kergeratsaväe polku üle viidud. Sellised ülendamised polnud tollal üldse midagi erakorralist, aga ikkagi alati armulisuse akt ning ma tänasin mulle osakssaanu eest oma suurepärast tädi, proua von Benckendorffi. Kes võis olla rõõmsam kui mina! Mu uus munder sai nii ruttu valmis, et ma võisin juba 1. jaanuari õhtul õukonna ballile ilmuda. Mulle sai siin osaks au Tema Majesteedile keisrinna Katariinale esitletud saada ning luba käesuudluseks. Monarh ütles oma leebuses tavalised tervitussõnad ja minul oli tunne, nagu oleks mind rüütliks löödud.
Ma jäin veel kaheks kuuks Peterburi, hankisin endale varustuse, mille jaoks mu isa mind piisavate vahenditega varustas, ja asusin seejärel reisile polku, mis kantoneerus Varssavi ümbruskonnas ning kuulus feldmarssal Suvorovi armeesse. Valisin oma tee sinna Tallinna kaudu, et vanemaid ja õdesid tervitada ning eelkõige viimastel oma uut ratsaväelase mundrit imetleda lasta. Seda nad ka tegid, aga pisaratega silmis. Ma leidsin oma armsa õe Helene haigevoodis ja nägin teda suremas. Ta oli alles kolmteist kuud varem abiellunud ning lahkus nüüd ebaõnnestunud sünnituse tagajärjel, vaevu 19 aastat vana. Ma tunnetasin seda ootamatut ja valusat kaotust väga sügavalt ning oli õnn selles sünges meeleolus, millesse ma langesin, et kohustus ja teenistus mind postvankrile heitsid ning laia lohutavasse kaugusse viisid.
Riiga jõudes raporteerisin oma kohalolekust kindral von der Pahlenile, kes oli siis selle linna kuberner9. Oma eestimaalasest sugulase vastu poolehoidu tundes kohtles ta mind hästi ja andis mulle kaasa soovituskirja vürst Repninile ning kirjad oma mõlemale pojale. Sellise toetusega jõudsin ma Grodnosse ning leidsin seal heasoovijaid ning sõpru. Mõlemad Pahlenid10, kes teenisid vürst Repnini staabis, võtsid mind sõbralikult oma korterisse elama ning lasid mul Grodno elu oma kõrgpunktides näha.
Kuningas Stanislaus11 viibis tollal seal teatud laadi vangistuses. Vene ohvitserid, sealhulgas oivaliselt ka mõlemad Pahlenid, Peter ja Paul, moodustasid tema maison militaire’i ning võtsid ka mind kuningapaleesse kaasa, kus tagandatud monarh resigneerunult, aga mitte ilma sära ja väärika hoiakuta paremaid päevi ootas. Elati muide päris hästi, vähemalt mis puudutas maison militaire’i ja mis läks mulle muidu korda oma saatusse takerdunud kuningas Władisław Küünrapikkuse12 järeltulija! – Tema kõrval elas rohkem kui kuninglikus hiilguses vürst Repnin. Kaks korda nädalas andis ta hiilgavaid balle. Kaunid poolatarid ilmusid hea meelega ja soovisid siledal parketil hõõguvaist pilkudest ümbritsetutena võita neid võitjaid, kellele nende isad ja vennad olid varem sõjaväljal alla jäänud. Ka see ei puudutanud mind kuigivõrd. Ma näitasin oma ratsaväelasemundrit ja vaatasin vaid, kas mõni kaunis pilk sellele või minu tärkavale lühikesele habemele pidama jäi.
Neliteist päeva möödusid sel kombel ja ma pidin seejärel paar miili edasi Białystokki reisima, kus asus minu polgu staap. Seda juhtis parasjagu polkovnik Anrep13, ja väärikamat ning õilsamat ülemat poleks saatus mulle saata saanud. Eelkõige oli vaja teenistust tundma õppida ja saada ülemäärasest ohvitserist, keda ma olin, oma kohta tõepoolest täitvaks saada. Anrep oli mulle seejuures õpetuseks ning eeskujuks ja elavuseta koht, kus me paiknesime, oli minu usinate püüdluste jaoks soodne. Ka meenutan ma Białystokki hea meelega; see oli minu sõjaline ülikoolilinn, kus ma oma rüütelliku õpetaja huulte ja eeskuju küljes rippusin. Tema kõrval oli Białystokis tollal veel teisigi hiljem kõrgeid sõjaväelasi, kelle osalus
Hans Heinrich von Fersen (1739–1800).
Hiljem kindral
Paul Carl Ernst Wilhelm Philipp von der Pahlen (1775–1834) ja Peter Johann Chris-toph von der Pahlen (1777–1864). Tlk.
Stanisław August Poniatowski (1732–1798), Poola kuningas 1764–1795. Toim.
Władisław Łokietek, nii hüütud oma kääbuslikkuse tõttu, muidu aga võimas kunin-gas, kelle hauale Krakovis raiuti kiri:
Jäi 1807. aastal kindralina Mohrungeni all Preisimaal prantslaste vastu lahingu-väljale.