Ühe liivimaalase mälestused. Kindralmajor Woldemar von Löwensterni mälestused. Woldemar von Löwenstern
tagasi. Peagi tuli meile käsk traavis edasi liikuda, et taganemist toetada ja katta. Ei kestnud kaua, kuni meile tuli vastu hingeliselt häiritud näoga kindral Korsakov, saadetuna oma kindralstaabi ja käputäie ulaanide poolt. See vahva polk oli mõnda aega tapva suurtükitule all olnud ja palju mehi kaotanud, eriti kahetseti taga selle šeffi, vaprat kindral Likošinit, keda oli tabanud kahurikuul. Sellal kui me lakkamatult edasi läksime, liikusid jalavägi, suurtükivägi ja voorid pidevalt meist mööda ja tagasi. Me põlesime kannatamatusest vaenlasele kallale tungida ja lõpuks ka nägime teda. Kuna aga vahepeal lähenes öö, peatusime ja piirdusime mõnede vangide võtmise ja vaenlase edasiliikumise takistamisega.
Öösel võeti pooled hobused rakmeist lahti; kürassiirid süütasid lõkked ja puhkasid nende ääres, aga mina olin kogu öö ärkvel, istusin oma hobuse juures õlekubu otsas või hulkusin ühe lõkke juurest teise juurde. Minus käis mõtete ja tunnete torm või pigem ajujaht. Homme on esimene lahing! Võitlus elu ja surma peale kaua otsitud ja vihatud vaenlasega! Võimaliku võidu hurmav ahvatlus! See oli mu pea ja mõtted. Siis aga muutusid kuuldavaks süda ja tunded. Võib-olla pidasin ma täna oma elu viimasel ööl vahti! Nägin viimast korda oma pea kohal helkimas tähti, mis säravad ka kaugel kodumaal! Sinna jõuaks mu surmateade ustavate südamete kurvastuseks, mina aga ei näeks neid enam! Nii vaheldusid minus mõtted ja tunded, kui hommik hahetas ja sarvesignaal mind hobuse selga heitis.
Me liikusime edasi lahingukorras, mille peale tegi vaenlane taanduva manöövri. Vahepeal oli Korsakov saanud teate, et mõned jalaväepolgud ja üks suurtükipark on sideme armeega kaotanud ja et tee Eglisausse on neile ära lõigatud: ta käskis seepeale kindral Voinovil nad üles otsida ja tugevdas teda lõpuks Astahhovi kasakapolguga. Me hakkasime niisiis (16./27. septembril) piki vaenlase liine liikuma ja suundusime Winterthuri, arvates, et äralõigatud korpus on asunud teele Diessenhofeni poole. Vaevu Winterthuri lähistele jõudnud, nägime end vaenlastest ümbritsetuna, aga kuna meie ilmumine oli väga äkiline, ei läinud too kohe rünnakule ja meie tegime endale hiilgava rünnakuga ruumi, kusjuures me võtsime veel vange. Aga peagi olime sunnitud üle Thuri ujuma, et üle keeruliste kõrvalteede Eglisau teele jõuda. Seejuures ratsutasime kiires traavis läbi küla, mille olid hõivanud prantslased, kes üllatunute ja ebakindlatena meid akendest põrnitsesid ilma meie vastu midagi ette võtmata. Alles viimase eskadroni pihta tehti mõni lask. Vaatamata kiirustamisele ja otsustavusele ning meiega ühinenud kasakate osavusele jõudsime me vaid vaevaga, tihti väikesi rünnakuid tagasi lüües Eglisausse, kuhu tagaotsitud pataljoni osad olid läbi murdnud. Reini sild pidi just siin vastavalt Korsakovi käsule maha põletatama. Me asusime nüüd paremal kaldal viinamägedel laagrisse ja leidsime õnneks kohe läheduses kohaletoodud kaeravarud, mida me suure rõõmuga kasutasime, et korralikult värskendada oma vapraid ratsusid, keda raske päev oli kõvasti kurnanud.
Siin jõudis meieni käsk Schaffhausenisse tagasi tõmbuda ja sillapea taga laagrisse jääda, mis oli moodustatud Büsingeni juures Paradiesi kloostri lähistel. Varsti pärast seda sai kindral Voinov käsuõiguse vasaku tiiva eelpostide üle. Me läksime Diessenhofeni juures jälle Reini vasakule kaldale tagasi ja pidasime seal koos Uurali kasakatega eelpostiteenistust, mille juures üks jäägripolk meid toetas. Päev päeva järel oli meil mingi jagelus vaenlasega. Kuna too oli aga äkitselt meil silmist kadunud, sain ma ühel päeval kindral vürst Gortšakovilt37 (hilisem kindral en chef ja sõjaminister) käsu oma eskadroni ja saja kasakaga ettepoole luurele minna. See oli esimene kord, kui ma tohtisin iseseisvalt ja omaenda äranägemise järgi tegutseda. Ma tunnistan, et see näis mulle palju raskemana, kui olin endale varem ette kujutanud. Kaugelt üle ühe miili olin ümbervaadates ratsutanud ilma midagi avastamata, kuni ma nägin, kuidas vaenlane üle Thuri läks. Mul oli kindel käsk lahingusse mitte astuda, vaenlast ja tema liikumisi ainult vaadelda ning hinnata tema võimalikku tugevust. Nii piirdusingi ma vaid sellega, aga kuna avanes võimalus, ei suutnud ma kihelusele vastu panna paar punast Pariisi husaari koos ohvitseriga vangi võtta, mille juures ma kerge saablihoobi sain.
Koos oma punasesse riietatud ja tohutute habemetega sõjasaagiga jõudsin ma vastu ööd surmväsinuna ja valavast vihmast läbimärjana taas meie laagrisse. Kuna eelpostidel polnud võimalust riideid vahetada, heitsin märjana lõkke äärde, aurasin nagu kuum puder potis ja kallasin veel ühe kuuma punši sisse. See oli ennetav Priessnitzi vesiravi, enne kui see veel metoodiliselt ja igasuguste piirangutega külmades Sudeetides leiutati. Kõik läks ilma mingi kahjuta minu jaoks mööda, kuna nooruse õnnelik arst istub inimeses endas ja on alati käepärast.
Kui mu eskadron oli teenistuses eelpostide juures, kandsin ma igati hoolt selle eest, et säästa Püha Katariina kloostrit, mis minu piirkonnas asus. Andsin abtissile salvaguardia ja olin igati hooliv vaga maja suhtes, mille eest head kloostridaamid võimalikku tänulikkust osutasid. Nad saatsid mulle suurepärase lõunaeine, kanget kohvi ja maitsvat likööri koos igalaadi muude värskendustega. Kui me pärast 7. oktoobri tulist lahingut pidime Reini vasaku kalda prantslastele jätma, nägin ma kurvastusega vagasid naisi uusaegsete paganate jumalavallatutesse kätesse langemas ega saanud kunagi teada, kuidas neil nonde käe all läks.
Eelnimetatud päevadel ründasid meid Oudinot’ ülekaalukad massid Schlatti juures ning tõrjusid kuni Diessenhofenini ja kuigi meie ratsavägi nii mõnegi hiilgava rünnaku sooritas, minu eskadron nelja Prantsuse suurtüki meeskonna hävitas ja need ära võttis, kui üldine äraspidine liikumine seda lubas: nii pidime me siiski lahingu tulemusel ja prantslaste survel Reini vasakult kaldalt lahkuma ja põletama silla meie taga.
Sellega lõppes ka meiepoolne vaenutegevus selles kandis. Vürst Suvorov oli oma kuulsa ülemineku St. Gotthardist ja veel raskema marsi üle Claruse Churi teoks teinud ning saatis kindral Korsakovile käsu Lindau ja Bregenzi peale liikuda, et temaga ühineda. Positsioonid, kust me lahkusime, võtsid üle Mannheimist tulevad austerlased kindral Nauendorfi juhtimisel. Ma kirjeldasin kogu siinsest sõjapidamisest vaid seda, mida ise nägin. Kuna aga meie ülemkindral Korsakov ka selle hulka kuulub, luban ma endale lõpetuseks ühe märkuse tema kohta. Tema kaotus Zürichi juures pole mitte tema juhitud vägede (nood pidasid end igati vahvalt üleval), vaid tema ülbuse ja hukutava vaate süü prantslaste suhtes. Ta oli kaasa teinud mõne varasema sõjakäigu Madalmaadesse ja Reini äärde Condé korpusega ning tolle ümbritsejate eelarvamused ja arvamused omaks võtnud; seeläbi kinnitas ta: prantslaste uus sõjavägi koosnevat kehvast, sõjategevuseks kõlbmatust rämpsust, kes imponeerivad ebakindlatele üksustele vaid oma massidega, hästi korraldatud ja kindlameelsete sõdurite ees aga jookseb pärast lühikest kära ja vihast rünnakut laiali nagu kari villakandjaid. Ilma suurema sõjaõnneta, aga täis kõrkust ja ülbust, mida ta lasi tunda eelkõige liitlaste ohvitseridel, tõmbas ta enda peale liitlaste vihkamise ja omaenda üksuste poolt ka mitte just armastust. Zürichi juures tegi ta vigu, millest hullemaid poleks ka sõjakunsti õpilane teha võinud; ja kogu püsivus, kogu tema vahvate vägede ennastohverdav vaprus ei suutnud neid vigu heaks teha. Aga kõrkus, kuigi silmapilkselt maha löödud, ei jätnud teda maha: ta ajas kõik austerlaste kaela, kes ka muidugi mitte ilma süüta polnud, ja kiitles veel hilisematel aastatel oma vägitegudega Šveitsis.
Meie lahkumine laagrist Schaffhauseni juures toimus ühel vihmasel ja tuulisel ööl. Enda soojendamiseks ja kehva meeleolu hajutamiseks pistsime enne lahkumist põlema õlgedest hütid, mille peale vaatasid väga kõõrdi austerlased, kes olid arvestanud ettevalmistatud öömajaga. Kehv ilm püsis ja meie marss Stockachi oli vaevaline. Lähemale jõudes leidsime kõik külades olevad öömaja täielikult hõivatud olevat, nii et pidime taas voolavas vihmas laagri üles seadma. Enne kui ratsanikud kaugelt toodud märgadest õlgedest ja niisketest puudest mingi katte ja soojendava tule suutsid teha, ekslesin ma läbimärjana, külmast ja palavikust vappudes ringi, et kuskil mingitki peavarju leida. Siis jättis üks vaene viinamarjakasvataja, kelle koopauksele ma olin koputanud, mulle oma just soojaks lebatud aseme ja ma sirutasin end mõnuga välja nagu patuvoodis. Vähehaaval soojenedes nägin ma magusaid unenägusid: ma puhkasin uhkes raskest siidist baldahhiini ja eesriietega voodis ja kaunid daamid külastasid mind ning tundsid huvi, kas ma olen oma väikestest teisel pool Reini saadud haavadest juba täielikult paranenud, nad valmistasid mulle oma väikeste kätega hõbetaldrikul vahutavat šokolaadi ning osutasid mulle mitmel muul moel oma sooja osavõtlikkust. Kui ma lõpuks üles ärkasin ja silmad korralikult puhtaks
Vürst Aleksei Gortšakov (1769−1817).