Ühe liivimaalase mälestused. Kindralmajor Woldemar von Löwensterni mälestused. Woldemar von Löwenstern
minu suust umbes ühe jala kaugusel istus vaikselt mutt ja ringi sibas igasugu muid väikesi olendeid, nagu paljude väikeste jalgadega keldrikakandid ning pikkade liigendatud jalakestega ämblikud. Ma hüppasin püsti ja astusin välja. Hea viinamarjakasvataja oli oma naise kohale kutsunud ja too keetis mulle just raudnõus kohvi. Ma jõin seda lahjat, heledat keedust sellise mõnuga, nagu oleks see olnud keiserliku joogiülema poolt hoolikalt ettevalmistatud, tänasin sõbralikku peremeest ja pöördusin tagasi oma vaprate ratsameeste kogunemiskohale. Nood olid sinna ka üht-teist kogunud: õlgkatused seisid, vahituled lõõmasid ja ka katlad pulbitsesid juba.
Me liikusime piki Bodeni järve kallast Lindau ja Bregenzi poole. Ilm oli jälle ilusaks läinud ja ratsutamine kujunes meeldivaks. Oli viinamarjade koristamise aeg; viinamarju oli külluses ja kõikjal oli saadaval ka magus ja joobnustav most38. Viinamarjakasvatajad ja maainimesed nägid piisavalt rõõmsad välja; tegelik sõda ei olnud neid puudutanud. Ja mis iganes alemanni laulude hõiskavast kõlast selges sügisõhus lõpuks ka puudus, seda asendas vähemalt meie jaoks piisavalt meie kürassiiride vali laul, kes oli magusast most’ist osa saanud. Nii jõudsime me meile ette nähtud laagrisse Lindau juures.
Mind saadeti siit koos kahesaja kasakaga Churi poole, et meie viimaste sündmuste läbi katkenud side vürst Suvorovi juhitud peavägedega jälle taastada. Ma kohtasin vigastatud kangelast ühes Graubündeni külas, kus ta ühest osast kindralstaabist ümbritsetuna ja kantavas tugitoolis istudes oli just tegelemas sellega, et oma läbiseeditust lahti saada. Suvorovi elu oli nii avalik, tema iseloom nii läbipaistev, tema aeg nii hõivatud, et tema üldise vabameelse olemuse ja jämedakoeliste kommete tõttu ei olnud vaja pahaks panna seda, kui ta vastupidiselt kehtivatele kommetele sooritas kõigi silme all oma ihuasju, mida tavaliselt pimedais nurkades ja eraldatuna tehakse. Ta ei mõelnud seejuures midagi halvasti ega tahtnud kindlasti alluvate suhtes üleolev olla. Niihästi kui ma seda tema kommet jutustustest teadsin, oli see siiski kummaline vaatepilt, teda veidi ähkides ja oiates ööpotil istumas näha, sellal kui staap teda tõsiste, vaikivate nägudega ümbritses. Et seda Teniersi maneeris omapärast maali täiendada, seisis tooli kõrval väärika ilmega pikakasvuline kasakas ja hoidis oma vasakus käes pakikest nelinurkseteks tükkideks lõigatud paberit, millest ta siis vastavalt vajadusele parema käega töötegijale ühe eksemplari tarvitamiseks ulatas, sellal kui viimane aeg-ajalt poolvaljusti hüüdis: Hurraa! – torka! – raiu! – kihuta! (ура! Коли, руби, гони!). Raskete toitude juures, mida kuulsusega pärjatud rauk tarvitas, kestis igakordne selline istung mõnda aega ja seejuures aeti mitmesuguseid asju. Minu depešši ei võtnud siiski vastu ta ise, vaid tema adjutant Kušnikov, kes koos riiginõunik Fuchsiga mind Korsakovi korpuse asukoha ja olukorra kohta küsitles. Ma olen hilisemal ajal tihti selle tegevuse üle järele mõelnud ja kuna mulle oli hästi teada, kui meelsasti Suvorov mõningaid oma ütlemisi ja arvamisi sümboolselt väljendas, nii olen ma arvanud, et kui minu ilmumine talle res gestae meie kindralit ja päeva Zürichi juures talle meelde tuletas, tahtis ta sümboolselt oma lugupidamatust selle vastu ööpotil istumisega mõista anda.
Pärast seda, kui lahutatud korpused olid kokku saanud, liikus ühendatud vägi edasi Švaabimaale ning peakorter asus Augsburgi. Mul oli marsi jooksul häid ja halbu öömajasid ning kahte meenutan ma täpsemalt. Üks oli krahv von Königsecki kaunis lossis, kes sõjalist sissetungijat kui armsat külalist vastu võttis ja kohtles. Teine mulle meenuv öömaja oli mul Buchau kloostris, mis asub samanimelises väikelinnas Federsee ääres. Riigivürsti tiitlit kandev abtiss oli tollal krahvinna Stadion, umbes kuuekümneaastane väärika väljanägemisega daam. Teda ümbritsesid Saksa riigi esimestest perekondadest pärit kloostridaamid; nende seas oli kolm krahvinna von Hohenzollernit, üks krahvinna von Königseck, von Truchsess, von Fugger. See kõik moodustas väikese vürstliku õukonna õuemarssali, kammerhärrade ja teiste juurdekuuluvatega. Kloostril oli ka sõjavägi, kuna vürstinna abtiss ütles mulle, et ta peab saatma kaks ratsanikku ja kuus jalaväelast riigi sõjaväkke, mille liitlased ja relvavennad me nüüd olime. Ilmalike asjade jaoks oli tal kantsler, kes oli osav ja haritud mees ning kelles oli heldust jagada minuga hulka oma ajast. Vestlustest temaga sain teada, et Buchau kloostri oli asutanud üks Karl Suure õde, kelle nimi oli olnud Hildegard. Ta oli kaotanud lahingus ungarlaste vastu oma abikaasa ja kolm poega just samal kohal, kus praegu klooster asub. Selle lasi ta siia ehitada ja asus siia esimeseks abtissiks. Ta on siia maetud nagu ka tema abikaasa ja kolm poega. Ma kuulsin teatud hirmuga sellised täpseid teateid 9. sajandist, mis kõik on kantsleri sõnul ürikutes kirjas. Kui noorena tundus mulle seejuures mu eestimaine ääremaa, mille kohta veel kolm sajandit hilisemast ajast õieti ei tea, kas siin elasid vaid metshiired ja konnad või muuhulgas inimesed ka. Siin aga istus lihane vürstinna Stadion mu ees ja siin olid registrid ning ürikud, mis ulatusid abtissilt abtissini kuni Hildegardini, kes oli olnud Karl Suure õde!
Elasin Buchaus mitu päeva, austades väärikaid kloostridaame ja olles kantsleri poolt tublisti lõbustatud. Ta teadis palju mitte üksnes kloostri ürikutest, aga ka Helvetiusest, Buffonist ja paljust muust. Kui ta märkas minu pahameelt selle üle, et ebaoluline Buchau klooster on kolmsada aastat vanem kui kuulsusrikas Eestimaa, ütles ta ühel päeval: „Never mind, mis on kolmsada aastat vahet ning Buchau tuhat aastat olemasolu üldse maailma arvude kõrval! Seitse tuhat aastat annab inimene maailmale ja loodus osutab vähemalt kaheksakümnele tuhandele aastale. Kuigi seetõttu inimesed nüüd maailmale ilmselt õiget au ei osuta, käivad asjad siiski!” See oli algus tervele hulgale loengutele, mida hea kantsler mulle geoloogiast, kronoloogiast, ajaloost ja ka poliitikast pidas. Ta oli see, keda tänapäeval nimetataks mõõdukaks destruktiiviks, mina seevastu usin konservatiiv ja meie vahel toimus nii mõnigi elav vestlus, mis oli eriti minu jaoks instruktiivne.
Me liikusime edasi üle Riedlingeni, kus me mõne päeva puhkasime, ja seejärel Augsburgi ümbruskonda, kus me saime oma püsiva peatuskoha Mühlhauseni külas. Osa sellest majutas ka Condé korpuse üksusi ja nimelt Enghieni39 hertsogi tragunirügemendi ihueskadroni. Seda juhtis krahv Charles Damas, hilisem Prantsusmaa peer ja ülemkammerhärra ning vanim ohvitser pärast teda oli kolonel parun Grünstein, seesama, keda mõni aasta hiljem hertsogi tuntud likvideerimise juures Prantsuse sandarmid esmalt Enghieniks endaks pidasid. Kahjuks ei olnud tal hingejõudu neid sellele eksiarvamusele ka jätta, misläbi kogu kurikuulus lugu oleks võinud hoopis teise pöörde võtta, kuna vaevalt oleks Grünstein maha lastud.
Toimus lõbus kooselu; ühte eskadroni kuulus kolmkümmend ohvitseri, nende hulgas nimed nagu Bouthilliers, Buffy, Sully, Auteuil, Pracontal ja teised. Enghieni hertsog ise tuli tihti Mühlhausenisse ja võttis oma ohvitseride rõõmudest ning kannatustest osa. Enamasti olid need aga rõõmud. Noortel kergemeelsetel kavaleridel oli veel mõnevõrra raha ja nende lootused olid kustumatud. Kui meil läks Mühlhausenis liiga kitsaks või liiga ühekülgseks, mindi kiire ratsasõiduga Augsburgi, kus sõjaväekoloonia oli sisse seadnud arvukalt mängupõrguid. Seal pidutseti ja prooviti õnne ning aeti kulda ja hõbedat läbi õnnemängu sulatustiigli. Ma nägin juhuseid, kus üks või teine Mühlhauseni kavaleridest oma ratsa- ja sõjahobuse maha oli mänginud ning laenatud üürihobusel või rekvireeritud posthobustel oma öömajja tagasi pöördus.
Pärast mõningaid Augsburgis ja lähikonnas veedetud nädalaid tuli meile marsikäsk Böömimaale. Lahkumist saatis üks minu jaoks eriline asjaolu. Minu kauaaegne teener, eestlane ja minu isa mõisa teomees lahkus minust äkitselt, olles mõned kergesti kantavad esemed endaga kaasa võtnud. Böömimaa, Poola ja kaugelt viipav kodune Eestimaa näisid tema jaoks oma külgetõmbejõu kaotanud olevat ja ta eelistas end kuskil Švaabimaal ära peita, kuni me edasi oleme kihutanud. Kuna kiirustamise juures polnud võimalik teda üles otsida, pidin loobuma kavast talle selgeks teha, kui valesti ta teeb, et vahetab pehme heakõlalise eesti keele karmi ja laia švaabi dialekti vastu.
Nii ratsutasin ma oma vanast teenistusvalmis sõbrast (ta oli olnud mu lapsepõlve mängukaaslane) nii ootamatult mahajäetuna juba tuntud teed mööda Regensburgi poole. Siin oli mul au olla vürstinna Thurn und Taxise poolt lauda kutsutud ning siis edasi liikudes jõudsin ma Ottokari vanasse riiki, kus ma Pilseni40 lähistel Rokiczanis41 öömajale jäin. Selles
Nn noor vein, lõpuni kääritamata viinamarjamahl.
Louis Antoine Henri de Bourbon-Condé, Enghieni hertsog (1772–1804). Napoleon lasi ta röövida, süüdi mõista kui „emigrandi, kes välisriikide palgal olles kergendab invasiooni Prantsusmaale” ja hukata. Tegu põhjustas tollal suurt pahameelt ülejäänud Euroopas. Tlk.
Praegune Plzeň Tšehhis. Toim.
Õieti Rokitzan, praegune Rokycany Tšehhis. Toim.