Ühe liivimaalase mälestused. Kindralmajor Woldemar von Löwensterni mälestused. Woldemar von Löwenstern
olid meie jaoks mõistetavad ja õpetlikud ning ma meenutan veel rõõmuga tema selgitusi Moreau taganemise kohta ja kuidas ta meile kaardil kohti näitas, ainuüksi kustkaudu ta oleks võinud pääseda sellest keerulisest olukorrast, kuhu teda oli viinud ertshertsog Karli võit Jourdani üle.
Numsen elas korralikult, aga tavaliselt lihtsalt, tal oli vaid üks päev nädalas, kui ta oma õigust tollal veel väga tavaliseks karikatõstmiseks tarvitas. See oli reede, mida ta omas etümoloogias vabaks päevaks nimetas. Sellistel vabadel päevadel armastas ta rohket osavõttu oma lõunasöökidest, mis juba kell kaks algasid ja mõnikord alles kell üksteist lõppesid. Šampanjapudeleid toodi keldrist korvide kaupa ja vahel kujunes sellest tõeline prassing. Ma olen sellistel päevadel näinud kindralit – tugevat, suurt ja laiaõlgset meest üksinda kuni kahtteist pudelit šampanjat tühjaks joomas. Seejuures ta ei tuikunud, jäi sellekssamaks imponeerivaks, lauda valitsevaks peremeheks ja vaid ta nägu läks punaseks, eluvaim kasvas ning higistamine ei jäänud päriselt olemata. Ühel sellisel vabal päeval sattus ta tülli ja sõnavahetusse ühe ümbruskonna rikka ja lugupeetud mõisaomanikuga, parun von Ungern-Sternbergiga. Kuna kibedaks muutunud sõnavahetusest ehmunud külalised oma toolidelt üles hüppasid, hüüdis kindral oma püstolite järele, mis alati laetult läheduses seisid, ning tahtis parunit kohapeal maha lasta. Sellal kui tentsikud sõduritena kuuletusid ja kuulidest tiined torud peagi joomalaual lebasid, haarasin mina, keda majas peaaegu pojana koheldi ning kes ma kindralile lapselikult ustav olin, tema kätest ja palusin, et asi ei läheks sellise äärmusliku teoni. Aga siis haaras vana, kes pärast rasket haavatasaamist ikka kargu tuge vajas, oma vaba käega minust ja surus mind nii kõvasti vastu rinda, et ma pidin kõvasti muserdatuna valjusti karjatama ning ta oleks mind peaaegu ära lämmatanud. Selle tugeva jõu kasutamise ajal aga kadus esialgne leegitsev viha ja kuna vahepeal olid teised külalised ka parunist jagu saanud, õnnestus ühendatud jõupingutustega tülitsejaid lepitada ning suurema tähelepanuta ehk mõrva ennetada.
Numsen oli päritolult taanlane ja heast perekonnast. Veel noores eas astus ta Prantsuse sõjaväkke, võitles Seitsmeaastases sõjas marssal Broglio all ja paistis mitmel puhul silma. Keisrinna Katariina, kes oli teda märganud, pakkus talle teenistust Vene armees; ta tuli sellesse kindralleitnandina üle ja juhtis peagi kuulsusrikkalt Soomes korpust rootslaste vastu. Kogult oli ta suur, aga nagu ülalpool mainitud, pidi ta raske jalahaava tõttu karku kasutama. Hobuse selga ronis ta raskustega, aga kui ta juba kord oma inglise mära sadulas istus, kes ainsana oli võimeline seda raskust kandma, näitas ta end suurepärase ja väsimatu ratsanikuna, kellega keegi meist ei suutnud võistelda. Tema kürass oli nii lai, et istusin kord selle sees nagu hällis ja kiigutasin end, kui ta äkitselt ligi astus. Hobustele, oma vabale päevale ja üleüldse muretule sõdurilaadile palju raha raisates oli ta tihti rahahädas ja kui ma lisan sinna tema kareda olemuse, tema sõjaväelised harjumused ning sisemise kokkukasvamise seisusega, mille ta oli valinud, näen ma temas vana, vapra, tugeva keskaegse sõjapealiku kujutist, kellesuguse olen ma hiljem leidnud Walter Scotti romaanides nii täpselt joonistatuna.
Sellistelt kõrvalepõigetelt Valka tagasi pöördudes pean ma veel meenutama, et seal oli peale kõne- ja vabade päevade joomaõhtute ka kaardiõhtuid, mis toimusid polkovnik Schiray, krahv Bezborodko õepoja juures. Mängiti küll vaid bostonit, aga virtuooslikult ja väga kõrgete panustega. Seal tegin ma läbi selle peene ja väga kõrge mängu kursuse ning saavutasin kindluse ja väljaõppe, mis ei jäänud mõju avaldamata elusuundade ja otsuste peale. Mängus on noortel jõududel vaatamata kergele tormakusele enamasti õnne. Selles näib olevat saatuse kummaline müstika, mis nagu näkk kogenematut poissi igavese võidu ja kullamägedega ahvatleb, et teda siis mängu sügavatesse voogudesse ahvatleda ja tihti sinna mattagi.
Enne 1797. aasta jõule kandsid vahused posthobused mind keerlevates lumepööristes taas Eestimaale. Seekord kohtasin ma omakseid oma õe, krahvinna Stenbocki juures. Ma olin rõõmus ja õnnelik selle kohtumise üle, kuna mis oleks suurem rõõmutundest selle üle, et olude tõttu üksikuksjäänu ei ole perekonnaringi jaoks võõraks jäänud!
1798. aastal, pärast Valka tagasipöördumist pidin sealt peagi lahkuma. Nüüd polgu enda juurde määratuna suunati mind koos mulle antud 4. kompaniiga29 püsiasupaika Ruhjas. See märkimisväärne mõis, mis on jagatud mitmeks eraldiseisvaks omandiks koos pastoraadi ja postijaamaga, asub suurel sõjateel, mis viib Tallinnast Riiga ja on viimasest umbes 21 miili kaugusel, kui suurele teele jääda. Kui minna kerge vankri ja kiirete hobustega otse mõisast mõisa, on see oluliselt lähemal. Ruhja on seega hea asukohaga garnison, täis elu tänu möödaviivale sõjateele ja mitme maamõisa lähedusele. Ka näeb seal künkal asuvaid vana saksa ordulossi varemeid, millest maarahvas räägib, et sinna on maetud suur varandus kulda, hõbedat ja kalliskive, mida valvab must võlukoer.
Ma oleksin ehk koerale jahti pidama hakanud, aga ma jõudsin Ruhja sügise alguseks, mul oli oma ratsanikega mõnevõrra muret, kuna nad pidid uue reglemendi järgi teistmoodi ratsutama, teistmoodi marssima ja teistmoodi drilli tegema kui siiani, ning sain lisaks detsembri lõpus käsu 24 tunni jooksul teele asuda, et polguga ühineda. 1. jaanuaril 1799 lahkusin ma seega Ruhjast ja leidsin Valgas ülema ja ohvitserid olevat väga hõivatud sellega, et polk liikuma hakkamiseks ettenähtud korda seada. Kuna sellal kogu varustus muudeti ja ümber kujundati, puudus meil vajalik arv uusi ettekirjutatud jäiku ratsasaapaid, et kõiki mehi nendega varustada. Me asusime seega teele täies koosseisus, aga paljude puudujääkidega, mis jäiku saapaid puudutas. Puhkepäevadel töötati küll saabaste kallal tugevdatud jõududega, aga Riia oli selleks liiga lähedal, et sellega valmis saada; ja siiski pidime me täie paraadiga läbi selle linna ratsutama, et sõjaliste inspektorite pilke rahuldada. Sellises hädas valmistati igale ratsanikule salgas jäik saabas väljastpoolt nähtava jala jaoks, sellal kui sisemises jalas oli vana lühike saabas ning niimoodi liikusime me hästikaetud tiibadega defileerides läbi Riia.
Meie marss läks edasi Leedu Breszi30, kus me pidime liituma korpusega, mis seisis kindral vürst Sergei Golitsõni31 käsu all ja oli osa vägedest, mida Suvorov liidus austerlastega prantslaste vastu juhtima pidi. Teel olles jõudis vürst meile järele ja laskis meil endast mööda marssida. Me olime juba täiesti preisi mustri järgi korrakohaselt riietatud. Ratsanik istus hobusel napis kangast kolleris32, nahkpükstes, puuderdatud juustega, katmata kõrvadega, peas suletutiga kübar, mida tuli tuule käes hoolikalt kinni hoida. Meie, ohvitserid, pidime ühtlase riietusega head eeskuju andma. On kirjeldamatu, mida alamväelased pidid 1799. aasta karmil talvel selles riietuses marssides välja kannatama.
Aga see oli kiirete muutuste aeg; enne kui me Breszi jõudsime, oli vürst Golitsõn oma ametikohalt tagasi kutsutud ja kindral Numsen tema järeltulijaks määratud. Ta läks kohe posthobustega korpuse ülalnimetatud kogunemiskohta, meie aga jõudsime alles märtsis sinna kohale ja asusime korterisse piki Bugi. Oli just kevad ning aeg, kui see jõgi üle oma kitsaste kallaste tõuseb. Vägede kuhjumise tõttu ümbruskonnas polnud täielikult võimalik vältida ohustatud alasid ja üleujutus toimus säärase äkilisuse ning ebatavalise jõuga, et hobuseid ja rakendeid oli võimalik vaid suure vaevaga päästa. Mul oli seejuures ebaõnn end kõvasti külmetada ja ma lebasin palaviku käes värisedes ühe rusnakist33 talupoja armetus hütis, küll arsti külastatuna, aga enamasti üksi, kuna Bugi üleujutus andis kamraadidele tegevust ja hoidis neid minust eemal. Sellisel tunnil üksi haigetoas istudes sain ma kirja, mis oli Breszist järele saadetud. Aadress, kodune pitser, aga see oli must. Suures ärevuses avasin ma selle: millist vapustavat teadet see sisaldas! Minu hea, veel tugevas vanuses ema oli Tallinnas ootamatult pärast lühikest haigust surnud. Seda teatati mulle osavõtu ja leevendusega, aga kui hävitavalt tabas leinateade vaevalt taastunud jõudu! Ma langesin tagasi voodisse ning haigus muutus ohtlikuks närvipalavikuks.
Mu isalikult meelestatud Numsen lasi mind pärast minu seisundist teate saamist Breszi tuua ja hoolitses hea ravi eest. Ma sain terveks pärast kuut rasket nädalat, oht oli möödas, aga endine jõud pöördus vaid aeglaselt tagasi. Kõhna ja otsajäänuna hulkusin ma, vaene terveneja, mööda Bugi lagedaid kaldaid. Sünged mõtted täitsid rinda; ema surnud, kodumaa kaugel! – Samal
Polgus oli tollal viis eskadroni, millest igaüks omakorda kaheks kompaniiks jagunes. Löwenstern kuulus seega 2. eskadroni ja juhtis selle teist poolt ehk polgu 4. kompaniid.
Õieti Leedu Brest (poola Brześć), praegune Brest Valgevenes. Toim.
Vürst Sergei Golitsõn (1749–1810).
Originaalis venepäraselt
Rusnakid on rohkem tuntud russiinidena.