Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees. Karl Ove Knausgard
andma: „Tead küll, kui ebaloogilised lapsed olla võivad.”
„Olgu siis peale,” ütles ta. „Aga aitäh tulemast. Nägemiseni, Vanja!”
Mia, kes seisis sealsamas kõrval, Theresa tema ees, ütles:
„Üks hetk.”
Ta kummardus kardina taha ja küsis Erikult, kes seal kükitas, kas ta annaks ühe kommikoti. Erik andiski ja Mia ulatas selle Vanjale.
„Näe, Vanja. Võid selle koju kaasa võtta. Ja jagada Heidiga, kui tahad.”
„Ei taha,” ütles Vanja ja surus koti rinnale.
„Suur tänu!” ütlesin ma. „Nägemist!”
Stella pööras pead ja vaatas meie poole.
„Kas sa lähed ära, Vanja? Miks?”
„Nägemist, Stella,” ütlesin ma. „Aitäh, et sa meid sünnipäevale kutsusid!”
Siis keerasin ringi ja läksin ära. Pimedast trepist alla, välisuksest välja tänavale. Majaseinte vahel tõusid ja langesid lakkamatult hääled, hüüded, sammud ja mootorimüra. Vanja võttis mul kaela ümbert kinni ja pani pea mulle õlale. Ta ei teinud kunagi nii. See oli Heidi komme.
Aeglaselt venis mööda helendava plafooniga takso. Meist sammus mööda lapsevankriga paar, naisel oli rätik pea ümber ja ta oli noor, ehk kahekümneaastane. Krobeline näonahk paksu puudrikihi all, märkasin ma, kui nad möödusid. Mees oli vanem, minuvanune, ja vaatas ärevalt ringi. Vanker oli sellist naeruväärset tüüpi, kus rataste kohal on peenike lillevart meenutav kang, millele toetub lapsega korv. Meile sammus vastu kamp viieteist-kuueteistaastasi poisse. Mustad üle pea kammitud juuksed, mustad nahktagid, mustad püksid ja vähemalt kahel olid jalas Puma kingad, logo kinga ninal, mida olin alati nõmedaks pidanud. Kuldketid kaelas, pisut taaruvad, kätega nurgeliselt sõudvad.
Kingad.
Kurat, need jäid maha.
Peatusin.
Kas peaksin need sinna jätma?
Ei, see oleks liiga lodev, me seisime ju otse ukse ees.
„Me peame üles tagasi minema,” ütlesin ma. „Me unustasime su kuldkingad maha.”
Vanja ajas pea püsti.
„Ma ei taha neid,” ütles ta.
„Ma tean,” ütlesin ma. „Aga me ei saa neid sinna jätta. Peame need koju viima ja seal ei pea sa neid enam enda omaks pidama.”
Läksin kiirel sammul trepist üles, panin Vanja maha, avasin ukse, astusin sammu esikusse ja võtsin kingad, ilma et oleksin korteri sisemusse vaadanud, kuid ei saanud seda siiski vältida, kui end sirgu ajasin, sest tabasin Benjamini pilgu, kes istus oma valge särgiga põrandal, auto käes.
„Nägemist!” ütles ta ja lehvitas meile teise käega.
Ma naeratasin.
„Nägemist, Benjamin,” ütlesin ma, sulgesin enda järel ukse, tõstsin Vanja sülle ja sammusin uuesti trepist alla. Õues oli külm ja taevas oli selge, aga kogu linnavalgus alates tänavalaternatest kuni poeakende ja autotuledeni välja kerkis üles ja kummus majakatuste kohal nagu särav kuppel, millest tähevalgus läbi ei paistnud. Taevakehadest oli nähtav ainult Hiltoni hotelli kohal rippuv noorkuu.
Vanja võttis mul jälle kõvemini ümbert kinni, kui ma tõttasin mööda tänavat, meie hingeõhk nagu valge suits pea kohal.
„Äkki tahab Heidi mu kingi?” ütles ta korraga.
„Kui ta saab nii suureks nagu sina, saab ta need endale,” ütlesin ma.
„Heidi armastab kingi,” ütles ta.
„Jah, armastab küll,” vastasin ma.
Kõndisime tükike maad edasi vaikides. Supermarketi kõrval, suure baguette’ibaari Subway ees istus hull valge peaga naine ja vahtis aknast sisse. Agressiivne ja ettearvamatu, käis ta meie linnaosas edasi-tagasi, enamasti endamisi padrates, valged juuksed alati kõvas krunnis ja seljas üks ja sama beež mantel, nii suvel kui talvel.
„Issi, kas me minu sünnipäeva ka peame?” küsis Vanja.
„Kui sa tahad,” ütlesin ma.
„Tahan küll,” ütles ta. „Ma tahan, et sinna tuleksid Heidi ja sina ja emme.”
„See tuleb siis küll kena väike pidu,” ütlesin ja tõstsin ta paremast käevangust vasakusse.
„Tead, mida ma saada tahan?”
„Ei?”
„Kuldkala,” ütles ta. „Kas tohib?”
„Noh …” ütlesin ma. „Kui sul on kuldkala, siis pead sa oskama tema eest korralikult hoolitseda. Söötma teda ja vett vahetama ja. Aga siis peaksid sa minu meelest olema vanem kui nelja-aastane.”
„Aga ma võin teda sööta! Ja Jirol on kuldkala. Ta on minust väiksem.”
„See on tõsi,” ütlesin ma. „Eks näis. Sünnipäevakingitusi peab hoidma salajas, see ongi nende mõte.”
„Salajas? Nagu saladust?”
Ma noogutasin.
Kuradi värdjad! Kuradi värdjad! hüüdis nupust nikastanud naine, kes oli meist nüüd paari meetri kaugusel. Liikumist märgates keeras ta ringi ja vaatas mind. Oo, mis õelad silmad tal olid.
„Mis kingi sa seal kannad?” küsis ta mu selja taga. „Isa! Mis kingi sa kannad? Aga lase ma räägin sinuga ometi!”
Ja siis valjemalt:
„Kuradi värdjad! kurr-adi värdjad!”
„Mida see tädi ütles?” küsis Vanja.
„Ei midagi,” vastasin ma ja võtsin ta kõvemini kaissu. „Sa oled kõige kallim, mis mul on, Vanja, kas tead seda? Kõige-kõige kallim.”
„Kas Heidist ka kallim?” küsis ta.
Ma naeratasin.
„Te olete mõlemad sama kallid, sina ja Heidi. Täpipealt sama kallid.”
„Heidi on kallim,” ütles ta. Tema toon oli neutraalne, nagu esitaks ta ümberlükkamatut fakti.
„Jutt või asi,” ütlesin ma. „Väike jobukakk.”
Ta naeratas. Vaatasin temast mööda suurde peaaegu inimtühja supermarketisse, kus kahel pool riiulite ja lettide moodustatud tänavaid seisid klantsivad kaubad. Kaks kassiiri istus kumbki oma kassas ja vahtis kliente oodates enda ette. Meie vastas ristmikul tuuritas keegi mootorit, ja pead pöörates nägin, et see oli hiigelsuur maasturilaadne auto, millesugused olid viimastel aastatel tänavatele ilmunud. Tundsin Vanja vastu nii suurt õrnust, et see käristas lausa hinge. Et seda välja kannatada, hakkasin sörki laskma. Mööda Ankarast, Türgi restoranist, mis pakkus kõhutantsu ja karaoket ning mille ukse ees idamaised ülesvuntsitud mehed õhtuti habemeajamisveest ja sigarisuitsust lõhnates seisid, aga mis oli praegu tühi, mööda Burger Kingist, mille ees pingil istus üksipäini uskumatult paks tütarlaps, müts peas ja sõrmkindad käes, ja kugistas hamburgerit, siis üle ristmiku, mööda viinapoest ja Handelsbankenist, kus jäin punase tule taha pidama, kuigi kummaltki poolt ei tulnud ühtki autot. Kogu aeg surusin Vanjat kõvasti enda vastu.
„Kas sa kuud näed?” küsisin, kui me seal seisime, ja näitasin taevasse.
„Mhmh,” ütles ta. Ja siis, pärast pisikest pausi: „Kas inimesed on seal käinud?”
Ta teadis väga hästi, et on käinud, aga teadis ka väga hästi, et mulle meeldib sellest rääkida.
„Jah, on küll,” vastasin ma. „Kui ma just sündinud olin, sõitsid kolm meest Kuule. See on hiigla kaugel ja sõit võttis mitu päeva. Ja nad käisid seal üleval ringi.”
„Nad ei sõitnud, vaid lendasid kosmoselaevaga,” õiendas Vanja.
„Sul on õigus,”