Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees. Karl Ove Knausgard
juhul valida, kas taimetoit või tavamenüü. „Ilves” oli tegelikult taimetoidulasteaed, sellepärast see omal ajal asutatigi, aga nüüd olid vaid kaks paari vanemaid taimetoitlased ja kuna lapsed pakutavaid aedviljavariante eriti ei söönud, arvasid paljud vanemad, et sellest põhimõttest tuleks loobuda. Arutelu kestis mitu tundi ja pühkis teemast üle nagu traalnoot merepõhjast. Näiteks osutati erinevat tüüpi vorstide lihaprotsendile: üks asi oli see, et poevorstidele oli lihaprotsent peale märgitud, hoopis teine asi aga vorstid, mida pakkusid catering’i-firmad, sest kuidas võiks nende lihaprotsenti teada saada? Minu meelest polnud vorstil ja vorstil vahet, mul polnud aimugi sellest maailmast, mis mulle tol õhtul avanes, veelgi vähem aga sellest, et leidus inimesi, kes võisid sellesse nii põhjalikult süüvida. Kas pole tore, kui lastel on kokk, kes neile köögis süüa teeb? mõtlesin ma, aga ei öelnud, ja hakkasin vähehaaval lootma, et arutelu saab niiviisi mööda, et me midagi ütlema ei peagi, kuni Linus niisiis pööras meile oma ühtaegu läbinägeliku ja naiivse pilgu.
Elutoast kostis Heidi nuttu. Ma mõtlesin jälle Vanjale. Harilikult lahendas ta säärased olukorrad nii, et tegi täpselt sama, mida teised. Kui nood tõmbasid laua alt tooli, tõmbas ka tema tooli, kui nemad võtsid istet, võttis ka tema istet, kui nemad naersid, naeris ka tema, kuigi ta ei saanud aru, mille üle naerdakse. Kui nemad jooksid ringi ja hüüdsid mõnd nime, jooksis ka tema ringi ja hüüdis mõnd nime. See oli tema meetod. Aga Stella oli selle läbi näinud. Kord, kui ma juhuslikult seal olin, kuulsin, kuidas ta ütles: Sa teed ainult järele! Sa oled papagoi! Papagoi! See ei olnud takistanud Vanjat jätkamast, sest meetod oli ju hästi toiminud, aga siin, kui Stella ise vastuvõtu korraldas, takistas see teda mõistagi. Ma teadsin, et ta saab aru, milles on asi. Ta oli mitu korda sama asja Heidile öelnud, et too teeb ainult järele ja on papagoi.
Stella oli poolteist aastat vanem kui Vanja, kes teda üle kõige imetles. Kui Vanja kaasa tohtis mängida, siis ainult Stella armust, ja see võim oli tal lasteaias kõigi üle. Ta oli ilus laps, blond ja suurte silmadega, käis alati kenasti ja läbimõeldult riides, ja need julmuse sugemed, mida temas leidus, ei olnud hullemad ega paremad kui teistel lastel, kes kuulusid hierarhia tippu. Mitte sellepärast ei hakanud ta mulle vastu. Minu jaoks oli vastumeelne see, kui teadlik ta oli muljest, mille ta täiskasvanutele jätab, ja kuidas ta oma sarmi ja puhast süütust kasutas. Ma ei olnud sellest oma lasteaiateenistuse ajal kordagi välja teinud, ja ükskõik milliseid vasikasilmi ta ei teinud, kui ta minult midagi palus, jäi minu reaktsioon ükskõikseks, mis ajas ta mõistagi segadusse ja ärgitas teda ikka ja jälle oma sarmi minu peal katsetama. Kord, kui ta oli meiega pärast lasteaeda pargis kaasas ja istus Vanja kõrval topeltkärus, kui mina hoidsin Heidit ühe käega süles ja lükkasin teisega käru, hüppas ta paarsada meetrit enne parki kärust välja ja tahtis viimase jupi joosta, millele ma teravalt reageerisin, hõikasin ta tagasi ja ütlesin rangelt, et ta peab korralikult kärus istuma, kuni me kohale jõuame, siin on autod, kas ta ei näe? Ta heitis mulle üllatunud pilgu, ta ei olnud sellise tooniga harjunud, ja kuigi ma ei olnud sellega rahul, kuidas ma olukorra olin lahendanud, mõtlesin samas, et „ei” ei ole elus kõige hullem, mille otsa see inimeselaps võib komistada. Aga ta oli selle meelde jätnud, sest kui ma pool tundi hiljem neile jalgadest kinni hoides lennukit tegin, laste pidurdamatuks rõõmuks, ja põlvitasin maha, et nendega maadelda, mida Vanja armastas, eriti hoogu võtta ja mind rohule pikali lükata, lõi Stella mulle hooga lähenedes hoopis jalaga vastu säärt, ja üks kord läks see läbi, kaks korda läks see läbi, aga kui ta seda kolmandat korda tegi, ütlesin talle: ära tee nii, Stella, see on valus, millest ta loomulikult välja ei teinud, sest nüüd läks just põnevaks, ja lõi mind valju naeru saatel uuesti jalaga. Vanja, kes tegi alati nagu tema, naeris ka valjusti, mille peale ma tõusin, võtsin Stellal ümbert kinni ja tõstsin ta püsti. „Kuradi tatikas,” oleksin tahtnud öelda ja oleksingi kindlasti öelnud, kui ema talle poole tunni pärast järele poleks tulnud. „Kuule, Stella,” ütlesin selle asemel kurjalt ja ägedalt, vaadates talle silma sisse. „Kui ma ütlen „ei”, siis ma mõtlen „ei”. Kas sa saad aru?” Ta vaatas maha ega tahtnud vastata. Tõstsin ta lõua üles. „Kas sa saad aru?” kordasin ma. Ta noogutas ja ma lasksin ta lahti. „Siis istun ma sinna pingile. Võite omapead mängida, kuni su ema tuleb.” Vanja vaatas mulle segaduses otsa. Aga siis ta naeris ja sikutas Stellat. Tema jaoks olid säärased stseenid igapäevane asi. Õnneks ei teinud Stella sellest numbrit, sest tundsin end ebakindlalt: mida kuradit ma siis oleksin teinud, kui ta oleks nutma või karjuma pistnud? Aga ta läks koos Vanjaga suure „rongi” juurde, mis kubises teistest lastest. Kui ta ema tuli, oli tal käes kaks papptopsi latega. Harilikult oleksin tema saabudes kohe ära läinud, aga kui ta mulle kohvitopsi ulatas, pidin tahes-tahtmata paigale jääma ja kuulama, kuidas ta lobiseb oma tööst, kissitades madalas novembripäikeses silmi, samal ajal kui mina lastel poole silmaga pilku peal hoidsin.
Minu lasteaiateenistuse nädal, kui ma olin põhimõtteliselt nagu harilik lasteaiakasvataja, oli möödunud umbes nagu arvatagi võis: olin varem hooldekodus töötanud ja sain kõige vajalikuga hakkama sel moel, nagu personal, nagu ma aru sain, ei oleks vanematelt oodanud; samas ei olnud mulle võõras ka laste riietamine, mähkmete vahetamine ja isegi mängimine, kui vaja. Lapsed reageerisid mu juuresolekule mõistagi erinevalt. Näiteks üks linalakk poisikribu, kes sõpradeta ringi uitas, kippus mulle kogu aeg sülle, kas selleks, et ma talle ette loeksin võ et lihtsalt seal istuda. Ühe teisega mängisin ma pool tundi, kui teised olid läinud, ta ema jäi hiljaks, aga poisile ei tulnud see meeldegi, kui me mereröövlilaeval tegutsesime ja ma leiutasin tema rõõmuks üha uusi elemente, nagu haid ja ründavad laevad ja tulekahjud. Kolmas, kes oli rühma kõige vanem poiss, avastas ühe mu nõrga koha, napsates mul taskust võtmekimbu, kui me lauas istusime ja pidime just sööma hakkama. Ta nuuskis selle välja ainult seetõttu, et ma teda ei peatanud, kuigi sain vihaseks. Algul küsis ta, kas seal on autovõti. Kui ma pead raputasin, küsis ta, miks. Mul ei ole autot, ütlesin ma. Miks? küsis ta. Mul ei ole juhiluba, ütlesin ma. Kas sa ei oska autot juhtida? küsis ta. Kas sa ei olegi siis täiskasvanu? küsis ta. Kõik täiskasvanud oskavad ju autot juhtida? Siis kilistas ta võtmekimpu mu nina ees. Lasksin tal seda teha, mõtlesin, et küll ta varsti lõpetab, aga ta ei lõpetanud, vaid jätkas. Minu käes on sinu võtmed, ütles ta. Ja sa ei saa neid kätte. Ta muudkui kilistas nendega mu nina ees. Teised lapsed vaatasid meid, kolm kasvatajat ka. Tegin selle vea, et püüdsin võtmed järsku ära rapsata. Tal läks korda need eest ära tõmmata ja ta naeris valjusti ja põlglikult. Haa, haa, sa ei saa neid kätte! mõnitas ta. Uuesti püüdsin teha näo, nagu poleks mul sellest sooja ega külma. Ta hakkas võtmekimbuga vastu lauda taguma. Ära tee nii, ütlesin ma. Ta üksnes naeratas mulle ülbelt ja jätkas. Üks kasvataja käskis tal lõpetada. Siis ta lõpetas. Aga jätkas võtmetega tillutamist. Sa ei saa neid kätte, ütles ta. Siis sekkus korraga Vanja.
„Anna võtmed issile!” ütles ta.
Mis olukord see ometi oli?
Tegin, nagu poleks mul sellest sooja ega külma, kummardusin toidu kohale ja sõin edasi. Aga pisike kurivaim jätkas mu õrritamist. Killadikõll. Otsustasin jätta võtmed tema kätte söömise lõpuni. Jõin vett, näost kummaliselt kuum nii väikese asja pärast. Kas lasteaia juhataja Olaf nägi mu õhetust? Igatahes andis ta Jockele korraga käsu võtmed tagasi anda. Ja Jocke tegi seda silmapilk.
Kogu oma täiskasvanuelu olen ma teiste inimestega distantsi hoidnud, see on olnud minu viis hakkama saada, mõistagi sellepärast, et ma inimestele mõtetes ja tunnetes nii kohutavalt lähedale satun: neil ei pruugi teha muud kui heita mulle korraks tõrjuv pilk, ja mu hinges puhkebki torm. Laste suhtes on mu lähedustunne mõistagi sama, mistõttu ma saangi maha istuda ja nendega mängida, aga kuna neil puudub täielikult täiskasvanute viisakuse ja sündsustunde poleer, tähendab see ka, et nad võivad mu iseloomu väliskesta takistamatult siseneda ja seal südamerahuga laamendada. Ainus vastuabinõu, kui selline olukord tekkis, oli füüsiline jõud, mida ma ei tohtinud kasutada, või teesklemine, et see ei lähe mulle korda, mis oli vahest kõige parem, aga ei olnud mul nii hästi käpas, sest lapsed, vähemalt kõige arenenumad neist, avastasid silmapilk, kui ebamugavalt ma end nende juuresolekul tunnen.
Oh kui ebaväärikas olukord!
Äkki oli kõik pea peale pööratud. Mina, kes ma Vanja lasteaiast ei hoolinud, vaid tahtsin, et see teda minu asemel hoiaks, nii et saaksin iga päev