Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees. Karl Ove Knausgard
ja ei õpi seda arvatavasti veel niipea ära. Seda suurem oli tema rõõm, kui ta taipas, et oskab suusatada, kui olime kord tema Norra vanaema aias väikesel lumelaigul ja proovisime tolle muretsetud suusavarustust. Aga ka siis oli suusatamise idee ja rõõm selle oskamisest suurem kui rõõm suusatamisest endast, milleta ta sai suurepäraselt hakkama. Ta armastas meiega reisida, armastas saabuda uutesse kohtadesse ja rääkis veel mitu kuud takkajärele kõigest, mis juhtus. Aga kõige rohkem armastas ta loomulikult mängida teiste lastega. See oli talle suur asi, kui lasteaiakaaslased tema poole tulid. Esimene kord, kui Benjamin pidi tulema, käis Vanja eelmisel õhtul ringi, vaatas oma mänguasju ja oli õnnetu, et need pole sõbra jaoks küllalt head. Ta oli siis just kolmeseks saanud. Aga kui siis Benjamin tuli, kiskusid nad teineteist kaasa ja kõik eelarvamused kadusid erutuse- ja rõõmukeerises. Benjamin ütles oma vanematele, et Vanja on lasteaias kõige toredam, ja kui ma Vanjale seda edasi ütlesin – ta istus parajasti voodis ja mängis Barba-kujudega –, reageeris ta niisuguse tundepalanguga, mida ma ei olnud tema puhul varem kohanud.
„Kas tead, mida Benjamin ütles?” küsisin ma uksel seistes.
„Ei,” vastas ta ja vaatas mulle äkitselt põnevile minnes otsa.
„Ta ütles, et sina oled lasteaias kõige toredam.”
Seda valgust, mida Vanjast kumas, polnud ma varem näinud. Ta säras üleni rõõmust. Ma teadsin, et ei Linda ega mina suuda iial öelda midagi, mis paneks teda niimoodi reageerima, ja sain äkilise selgusega aru, et ta ei kuulu meile. Et tema elu kuulub täiel määral talle endale.
„Mis ta ütles?” küsis ta, et seda uuesti kuulda.
„Ta ütles, et sina oled lasteaias kõige toredam.”
Tema naeratus oli uje, aga rõõmuküllane, ja see tegi ka mind rõõmsaks, aga rõõmu tumestas tõrvatilk, sest kas polnud rahutukstegevalt vara, et talle teiste mõtted ja arvamused nii väga korda läheksid? Kas poleks kõige parem see, mis lähtuks temast endast, leiaks pidepunkti temas endas? Üks teine kord, kui ta mind samasuguse asjaga üllatas, oli lasteaias: astusin eesruumi, et teda koju viia, ja ta jooksis mulle vastu ja küsis, kas Stella võib pärast temaga koos talli minna. Ütlesin, et see ei ole võimalik, seda tuleb ette planeerida, me peame enne ta vanematega rääkima, ja Vanja seisis ja vaatas mulle selle jutu peale otsa, kui ma seda ütlen, ja oli ilmselgelt pettunud, aga kui ta läks teadet Stellale edastama, ei kasutanud ta minu põhjendust, nagu ma eesruumis seistes kuulsin, kui võtsin kapist tema vihmariideid.
„Sul hakkab tallis kindlasti väga igav,” ütles ta. „Pealt vaadata pole üldse tore.”
Sellises mõtlemisviisis, teise reaktsioonide enda omadest olulisemaks pidamises tundsin ära iseenda, ja kui me läksime vihmasajus läbi Folkets Parki, mõtisklesin, kuidas Vanja oli selle ära tabanud. Kas see oli lihtsalt kohal, nähtamatult Vanja ümber, aga siiski olemas, umbes nagu õhk, mida ta hingas? Või oli see geneetiline?
Kellelegi teisele peale Linda ma neid keerulisi mõtteid laste kohta ei avaldanud, sest need kuulusid üksnes minule ja meie vahele. Päriselus, see tähendab maailmas, kus Vanja elas, oli kõik lihtne ja väljendus lihtsalt, ja keerukus tekkis vaid kõigi osiste summana, ja neid ta mõistagi ei teadnud. Ja see, et me neist palju rääkisime, ei aidanud põrmugi argielus, kus kõik oli ebaselge ja pidevalt kaose piiril. Esimesel niinimetatud arenguvestlusel, mis meil lasteaias kasvatajatega toimus, oli palju juttu sellest, et Vanja ei suhtle lasteaiatöötajatega, ei taha neil süles istuda ega lasta end patsutada, ja et ta on uje. Pidime selle kallal töötama, et ta muutuks julgemaks, õpetama teda mänge juhtima, olema eestvedaja, rohkem rääkima. Linda ütles, et kodus on ta julge, juhib kõiki mänge, on eestvedaja ja jahvatab nagu tatraveski. Nad ütlesid, et see vähene, mida ta lasteaias ütleb, on segane, et ta ei räägi puhtalt, tema sõnavara pole ehk kuigi suur, ja nad küsisid, kas me pole mõelnud logopeedi peale. Selles vestluse punktis ulatati meile ühe linna logopeedi infovoldik. On ikka hullud siin riigis, mõtlesin ma, või logopeed! Kas kõik tuleb ravile allutada? Laps on ju alles kolmeaastane!
„Ei, logopeed ei tule kõne alla,” ütlesin ma. Sinnamaani oli Linda vestluse eest hea seisnud. „See tuleb iseendast. Ma olin kolmeaastane, kui ma üldse rääkima hakkasin. Enne seda laususin ma vaid üksikuid sõnu, millest keegi peale mu venna aru ei saanud.”
Nad naeratasid.
„Ja kui ma rääkima hakkasin, siis pikkade lausetega ja ladusalt. See on individuaalne. Me ei tohi teda logopeedi juurde saata.”
„Nojah, see on teie otsustada,” ütles lasteaia juhataja Olaf. „Aga te võite voldikud alles hoida ja seda siiski kaaluda.”
„Jajaa,” ütlesin ma siis.
Nüüd kogusin ma Vanja juuksed pihku ja silitasin sõrmega ta kukalt ja turja. Tavaliselt see talle meeldis, eriti enne magamajäämist, ja ta jäi väga rahulikuks, aga nüüd väänles ta mul eest.
Teisel pool lauda oli range naine alustanud juttu Miaga, kes kuulas teda hoolega, samal ajal kui Frida ja Erik olid hakanud taldrikuid ja nuge-kahvleid ära korjama. Valge vahukooretort, mis oli programmi järgmine punkt, seisis kaunilt ja vaarikatega kaunistatult tööpinnal, peal viis väikest küünalt, neljakandiliste tetrapakkide patarei kõrval, kus oli suhkruvaba õunajook bravo.
Gustav, kes oli siiani poolenisti kõrvale pööratult minu kõrval istunud, keeras nüüd näo meie poole.
„Tere, Vanja,” ütles ta. „Kas sul on siin tore olla?”
Kui ta ei saanud ei vastust ega silmsidet, vaatas Gustav mulle otsa.
„Sa pead ühel päeval koos Jockega meile tulema,” ütles ta Vanjale ja tegi mulle silma. „Kas tahad?”
„Jah,” vastas Vanja ja vaatas teda silmadega, mis korrapealt laienesid. Jocke oli lasteaia kõige suurem poiss, tema poole minemine oli küll enam, kui ta loota julges.
„Siis ajame selle joonde,” ütles Gustav. Tõstis klaasi, lonksas punast veini ja pühkis käeseljaga suud.
„Kas kirjutad praegu midagi uut?” küsis ta.
Kehitasin õlgu.
„Eks jah, tasapisi,” vastasin ma.
„Kas sa töötad kodus?”
„Jah.”
„Mismoodi? Istud ja ootad inspiratsiooni või?”
„Ei, nii see ei käi. Pean töötama iga päev nagu sinagi.”
„Huvitav. Huvitav. Kodus pole siis liiga palju häirivaid asjaolusid?”
„Pole viga.”
„Ah nii, siis on hea, just-just …”
„Võite nüüd kõik suurde tuppa minna,” ütles Frida. „Hakkame Stellale laulma.”
Ta võttis taskust välgumihkli ja süütas küünlad.
„Küll on ilus tort,” ütles Mia.
„Jah, eks ole!” ütles Frida. „Ja tervislik ka. Vahukoores pole peaaegu grammigi suhkrut.”
Ta tõstis tordi üles.
„Erik, lase palun suures toas tuli ära,” ütles Frida, samal ajal kui kõik oma kohtadelt tõusid ja köögist väljusid. Mina järgnesin neile Vanjaga käsikäes ja jõudsin just kõige tagumisse nurka seina äärde, kui Frida lähenes mööda pimendatud koridori, küünaldest särav tort käes. Kui ta lauasistujate vaatevälja jõudis, hakkas ta laulma „ta elagu, ta ee-laa-guu, ta ela-guuuu” millega teised täiskasvanud kohe ühinesid, nii et laul lausa rõkkas elutoas, kui ta asetas tordi lauale Stella ette, kes seda säravi silmi vaatas.
„Kas ma võin nüüd puhuda?” küsis ta.
Frida noogutas lauldes.
Kõik plaksutasid, kui küünlad said puhutud, mina ka. Siis süttis laetuli ja paar minutit kulus lastele tordi jagamiseks. Vanja ei tahtnud laua taha istuda, küll aga seina äärde põrandale, kus me platsi võtsime, temal torditaldrik süles. Alles siis ma märkasin, et tal ei ole kingi jalas.
„Kus su kuldkingad