Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees. Karl Ove Knausgard
ta oli lapsena ratsutanud ja hobused olid tema elus olnud väga olulised.
Heidi säras eesli seljas õnnest. Kui eesel ennast Linda trikist enam petta ei lasknud, tõmbas too teda nii kõvasti ja otsustavalt päitsetest, et loomal ei jäänud jonnakuseks lihtsalt ruumi.
„Sa ratsutad nii hästi!” hüüdsin ma Heidile. Vaatasin alla Vanja poole. „Tahad ka?”
Vanja raputas veendunult pead. Sättis prillid otseks. Ta oli pooleteiseaastasest saadik ponidega ratsutanud ja sel sügisel, kui me Malmösse kolisime, kui ta oli kahe ja poolene, oli ta hakanud käima ratsakoolis. See asus keset Folkets Parki, saepuruse põrandaga nukker ja räämas maneež, mis temale oli muinasjutuline, seal ahmis ta kõike endasse ja tahtis sellest rääkida, kui see läbi sai. Sirge seljaga istus ta oma sakris poni seljas ja laskis Lindal end ringi talutada, või neil kordadel, kui ma temaga seal üksi käisin, tegid seda paariteistaastased tüdrukud, kes paistsidki seal elavat, juhendaja käis keset halli ringi ja ütles neile, mida teha. Sellest polnud lugu, et Vanja juhtnööridest alati aru ei saanud, olulisem oli kogeda hobuseid ja neid ümbritsevat atmosfääri. Tall, kass, kel olid heina sees pojad, nimekiri, kes millise hobusega õhtupoolikul ratsutab, tema valitud kiiver, hetk, kui hobune tuli maneeži talutada, ratsutamine ise, kaneelisai ja õunamahl, mida ta pärast sealsamas kohvikus sai. See oli nädala haripunkt. Aga järgmisel sügisel kõik muutus. Neile tuli uus treener ja Vanjale, kes nägi oma napi nelja aasta kohta vanem välja, esitati nõudmisi, mida ta ei suutnud täita. Kuigi Linda sellest juttu tegi, see ei lõppenud, Vanja hakkas protestima, kui tuli talli minna, ta ei tahtnud, kohe üldse mitte, ja siis me võtsime ta trennist ära. Ka siis, kui ta nägi, kuidas Heidi tegi pargis eesli seljas väikese ringi ilma igasugu nõudmisteta, ei olnud tal tahtmist.
Teine asi, mida me proovisime, oli lauluring, kus lapsed ühiselt laulsid, joonistasid ja puslet ladusid. Kui Vanja teist korda sinna läks, pidid nad joonistama maja, ja Vanja oli muruplatsi maja ees siniseks värvinud. Juhendaja oli läinud tema juurde ja öelnud, et rohi ei ole sinine, vaid roheline, ja kas ta ei tahaks uut pilti teha. Vanja oli pildi katki rebinud ja hakanud nii hirmsasti jonnima, et teised lapsevanemad olid kulme kergitanud ja tundnud uhkust oma hästi kasvatatud laste üle. Vanja kohta võib öelda seda ja teist, aga eelkõige on ta tundlik laps, ja mind teeb murelikuks, et see juba nüüd kinnistub, sest nii see on. Tema arengu jälgimine muudab ka pilti mu enda arengust lapseeas, mitte niivõrd kvaliteedi kui kvantiteedi tõttu, lastega koos veedetud aja tõttu, mis on piiritu. Nii palju tunde, nii palju päevi, nii lõputult palju olukordi, mis tekivad ja läbi elatakse. Omaenda lapsepõlvest mäletan vaid käputäit seiku, mida kogesin kui pöördelisi ja tähendusrikkaid, aga nüüd saan aru, et need kümblesid teiste juhtumiste meres, mis täielikult tühistab nende olulisuse, sest kuidas ma võin teada, et just need sündmused, mis minusse on kinnistunud, on olnud pöördelised, ja mitte kõik teised, millest ma midagi ei tea.
Kui ma arutan sääraseid asju Geiriga, kellega ma iga päev tund aega telefonis lobisen, on tal tavaks tsiteerida Sven Stolpet, kes kirjutab kusagil Bergmanist, et ta oleks olnud Bergman ka siis, kui ta oleks mujal üles kasvanud, mõeldes sellega, et sa oled, mis sa oled, keskkonnast hoolimata. See, kuidas sa perekonda suhtud, tuleb enne perekonda. Kui ma laps olin, õppisin kõiki omadusi, tegusid ja nähtusi põhjendama lähtuvalt keskkonnast, kus need toimusid. Bioloogiline ja geneetiline, niisiis antu, puudus kaardilt peaaegu täielikult, ja kui see sinna ilmus, siis suhtuti sellesse kahtlustavalt. Säärane hoiak võib esmapilgul paista humanistlik, sest on nii tihedalt seotud ideega, et kõik inimesed on võrdsed, aga lähemal vaatlusel võib see niisama hästi väljendada mehhanistlikku hoiakut inimese suhtes, kes tühjana sündinult laseb ümbritseval oma elu vormida. Pikka aega suhtusin ma puhtteoreetiliselt sellesse probleemi, mis on nii põhimõtteline, et seda võib kasutada hüppelauana ükskõik millisesse seosesse – näiteks kui rõhutada keskkonna mõju, on inimene algselt nii ühetaoline kui ka vormitav ja head inimest saab luua tema keskkonda sekkudes, ja sellest tuleneski minu vanemate põlvkonna usk riiki, haridussüsteemi ja poliitikasse, sellest tulenes nende iha praakida välja kõik olnu ja sellel põhines nende uus tõde, mida ei leidunud inimese sisemuses, erilises ja ainukordses, vaid vastupidi, väljaspool inimest, kollektiivses ja üldises. Seda on ehk kõige selgemini väljendanud Dag Solstad, kes on alati olnud oma kaasaja kronograaf, oma 1967. aastast pärinevas tekstis, kus on tema kuulus ütlus „Me ei mõtlegi anda kohvikannule tiibu”: lõpp vaimsusele, lõpp siirusele, elagu uus materialism. Aga et seesama hoiak võiks seista vanade linnaosade lammutamise ning teede ja parklate rajamise taga, millele vasakpoolsed intellektuaalid loomulikult vastu seisid, ei tulnud neile kordagi pähe, ja ilmselt poleks saanudki pähe tulla enne kui tänapäeval, kus seos võrdsuseidee ja kapitalismi, heaoluriigi ja liberalismi, marksistliku materialismi ja kaubaühiskonna vahel on endastmõistetav, sest kõigest kõige suurem võrdsustaja on raha, mis kaotab kõik erinevused, ja kui sinu iseloom ja pärisosa on vormitavad suurused, on raha kõige tõenäolisem vormija, ja nii tekivadki vaimustavad nähtused, et suured inimmassid kinnitavad oma isikupära ja originaalsust ühtmoodi osteldes, nood aga, kes selle ukse omal ajal oma võrdsuse jaatamisega, materiaalsuse rõhutamisega ja muutusteusuga avasid, on omaenda töö peale maruvihased ja arvavad, et see on vaenlase kätetöö. Aga nagu kõik lihtsad mõttekäigud, pole ka see päris tõsi. Elu ei ole matemaatiline suurus, sel ei ole teooriat, on ainult praktika, ja kui ongi kiusatus mõista ühe põlvkonna ühiskonna pahupidipööramist selle pärandi ja keskkonna seosesse suhtumise kaudu, on see kiusatus kirjanduslik ja kujutab endast pigem rõõmu oletamisest, see tähendab rõõmu selle mõtte vedamisest läbi kõige erinevamate inimtegevuse valdkondade, mitte rõõmu tõe lausumisest. Solstadi raamatutes on taevas madal, need on kaasaja suundumuste suhtes erakordselt tundlikud, alates kuuekümnendate aastate võõrandumisest, seitsmekümnendate haku oodist poliitilistele muutustele, ja just siis, kui need tuuled puhuma hakkasid, kümnendi lõpul neist distantseerumiseni. Säärane tuuleliplus ei pruugi kirjaniku loomingus olla tugevus ega nõrkus, vaid lihtsalt osa selle materjalist, osa selle orientatsioonist, ja Solstadi puhul on kõige olemuslikum alati peitunud mujal, nimelt keeles, mis sädeleb oma uusvanas elegantsis ja kiirgab oma järeleaimamatuses ja vaimukülluses täiesti iselaadset valgust. Seda keelt ei anna õppida, seda keelt ei anna raha eest osta, ja just selles peitub tema väärtus. Pole sugugi nii, et me sünnime võrdsetena ja elutingimused muudavad meie elud erinevaks, vastupidi: me sünnime erinevatena ja elutingimused teevad meie elud sarnasemaks.
Kui ma mõtlen oma kolme lapse peale, siis ei tõuse mu silme ette mitte ainult nende iseloomulikud näod, vaid ma tajun ka konkreetset tunnet, mille nad minus tekitavad. See tunne, mis on muutumatu, ongi see, mis nad mulle „on”. Ja see, mis nad „on”, on olnud neis alates esimestest päevadest, kui ma neid nägin. Siis ei osanud nad veel midagi teha, ja seda vähest, mida nad oskasid, nagu rinda imeda, refleksist käsi tõsta, ümbrust silmitseda, matkida, oskasid nad ju kõik, nii et sel, mis nad „on”, ei ole mingit pistmist omadustega, ei ole mingit pistmist millegi oskamise või mitteoskamisega, vaid pigem otsekui valgusega, mida neist kumab.
Iseloomujooned, mis hakkasid juba paari nädala järel tasapisi avalduma, on niisamuti muutumatuks jäänud ja kõigil nii erinevad, et raske on ette kujutada, et need tingimused, mida me neile oma käitumise ja olekuga loome, võiksid olla otsustava tähtsusega. Johnil on leebe ja sõbralik loomulaad, ta armastab oma õdesid ja lennukeid, ronge ja busse. Heidi on ekstravert ja suhtleb ükskõik kellega, teda huvitavad kingad ja riided, ta tahab kanda vaid kleite ja tunneb end oma väikeses kehas turvaliselt, mis selgus näiteks siis, kui ta seisis alasti ujula peegli ees ja ütles Lindale: emme, vaata, kui ilus pepu mul on! Ta ei kannata korralekutsumist ja kui tema peale häält tõsta, keerab ta näo kõrvale ja hakkab tihkuma. Vanja on teisest puust, tema hakkab vastu, ta on ägeda loomuga, tahtekindel, tundlik ja suhestuva loomulaadiga. Tal on hea mälu, ta teab peast enamikku raamatuid, mida me talle ette loeme, ja repliike filmidest, mida vaatame. Tal on hea huumorisoon, ta ajab meid kodus alati naerma, aga kui ta läheb kodust välja, laseb ta sealsel atmosfääril end mõjutada ja läheb lukku, kui kogeb liiga palju uut või ebatavalist. Ujedus lõi tal välja umbes seitsmekuuselt ja väljendus nii, et ta pani lihtsalt silmad kinni, otsekui magaks, kui mõni võõras talle lähenes. Ta teeb seda vahel ikka veel, kui istub vankris ja meile tulevad vastu mõne ta lasteaiakaaslase vanemad, siis vajuvad tal silmad kinni. Stockholmi lasteaias, mis asus meie maja vastas, kiindus ta pärast ettevaatlikku ja kobavat