Kuldne poeg. Pierce Brown

      TEGELASED

       Augustuste koda ja selle liitlased

      NERO AU AUGUSTUS – Marsi arheKuberner, Augustuste koja juht, Virginia ja Adriuse isa

      VIRGINIA AU AUGUSTUS / MUSTANG – Nero tütar, Adriuse kaksikõde

      ADRIUS AU AUGUSTUS / ŠAAKAL – arheKuberneri poeg, Augustuste koja pärija, Virginia kaksikvend

      PLINIUS AU VELOCITOR – Augustuste koja peapolitikaan

      DARROW AU ANDROMEDUS / LÕIKAJA – Marsi instituudi priimus, Augustuste koja piigimees

      TACTUS AU RATH – Augustuste koja piigimees

      ROQUE AU FABII – Augustuste koja piigimees

      VICTRA AU JULII – Augustuste koja piigimees, Antonia poolõde, Agrippina tütar

      KAVAX AU TELEMANUS – Telemanuste koja juht, Augustuste koja liitlane, Daxo ja Paxi isa

      DAXO AU TELEMANUS – Kavaxi pärija ja poeg, Paxi vend

       Bellonade koda

      TIBERIUS AU BELLONA – Bellonade koja juht

      CASSIUS AU BELLONA – Bellonade koja pärija, Tiberiuse poeg, Bellonade koja piigimees

      KARNUS AU BELLONA – Tiberiuse poeg, Cassiuse vanem vend, Bellonade koja piigimees

      KELLANUS AU BELLONA – preetor, Cassiuse nõbu, Tiberiuse õepoeg

       Silmapaistvad kuldsed

      OCTAVIA AU LUNE – suverään, kes valitseb Ühiskonda

      LYSANDER AU LUNE – Octavia lapselaps, Lune’ide koja pärija

      AJA AU GRIMMUS – suverääni peaihukaitsja

      MOIRA AU GRIMMUS – suverääni peapolitikaan

      LORN AU ARCOS – endine raevurüütel, Arcoste koja juht

      FITCHNER AU BARCA – endine Marsi proktor, Sevro isa

      SEVRO AU BARCA / KÄÄBUS – ulgujate juht, Fitchneri poeg

      AGRIPPINA AU JULII – Juliuste koja juht, Victra ja Antonia ema

      ANTONIA AU SEVERUS-JULII – endine Marsi koja liige, Victra poolõde, Agrippina tütar

       Arese pojad

      ARES – terroristide juht, värv teadmata

      TANTSIJA – Arese leitnant, punane

      HARMOONIA – Tantsija leitnant, punane

      MICKEY – voolija, violett

      EVEY – endine Mickey ori, roosa

      Ükskord ennemuistsel a’al tuli üks mees taevast alla ja tappis mu naise. Nüüd kõnnin ma sama mehe kõrval mäe peal, mis hõljub meie maailma kohal. Lund sajab. Kalju sees haigutavad valged kiviparapetid ja sillerdab klaas.

      Meie ümber mäsleb ahnuse kaos. Kõik Marsi suured kuldsed laskuvad instituuti, et nõuda endale meie aastakäigu parimad ja targimad. Nende laevad ujutavad hommikutaeva üle, kihutades lumemaailma ja Olümpose suitsevate losside kohal, mille ma vallutasin alles mõne tunni eest.

      „Heitke sellele viimne pilk,” ütleb ta, kui jõuame tema süstiku juurde. „Kõik, mis oli enne, oli vaid sosinad meie maailmast. Kui te sellelt mäelt lahkute, lõigatakse läbi kõik sidemed, varisevad põrmu kõik tõotused. Te ei ole selleks valmis. Keegi ei ole kunagi selleks valmis.”

      Näen läbi rahvahulga Cassiust, kes läheb koos isa ja õdede-vendadega oma süstiku poole. Nende silmad põletavad meid üle valge maa ja mulle tuleb meelde, mis häält tegi tema venna süda, kui see viimast korda lõi. Kondiste sõrmedega karm käsi pigistab mu õlga, et näidata, kellele ma kuulun.

      Augustus põrnitseb oma vaenlasi.

      „Bellonad ei andesta ega unusta. Neid on palju. Aga nad ei saa teile viga teha.” Ta vaatab külmal pilgul alla minu, oma värske sõjasaagi poole. „Sest teie, Darrow, kuulute mulle ja mina kaitsen seda, mis on minu oma.”

      Nagu minagi.

      Seitsesada aastat on mu rahvas orjanud ilma hääleta, ilma lootuseta. Nüüd olen mina nende mõõk. Ja ma ei andesta. Ma ei unusta. Nii et las ta viib mu oma süstikusse. Las ta mõtleb, et ma kuulun talle. Las ta kutsub mind oma majja, et ma saaksin selle maha põletada.

      Aga siis võtab tema tütar mul käest kinni ja ma tunnen, kuidas kõik need valed mind rõhuma hakkavad. Räägitakse, et lõhestunud kuningriik ei jää püsima. Aga südame kohta ei räägi nad midagi.

      I OSA

      KUMMARDA

      Hic sunt leones. „Siin on lõvid.”

      1

      VÄEPEALIKUD

      Mu vaikus möirgab. Seisan oma tähelaeva komandosillal, käsivars murtud ja geellahases, kael ikka veel ioonpõletusest tuikamas. Habemenuga keerdub nagu külm metallmadu ümber parema käe, mis on terve. Mu ees avaneb kosmos, ääretu ja kohutav. Väiksed valguskillud lõhestavad pimedust ja ürgsed varjud liiguvad, et tähed vaatevälja servas enda alla matta. Asteroidid. Nad ümbritsevad laisalt hõljudes mu sõjalaeva Quietust, kui ma otsin pimeduses oma saaki.

      „Tulge võitjaks,” ütles mu isand. „Tulge võitjaks, sest mu lapsed ei suuda seda, ja tooge Augustuse nimele au. Tulge akadeemias võitjaks ja te saate endale laevastiku.” Talle meeldib dramaatiline kordus. See istub hästi enamikule riigimeestele.

      Ta tahab, et ma võidaks tema eest, aga mu võit läheks punasele tüdrukule, kelle unistus jäi alati temast endast suuremaks. Võidaksin selleks, et mu isand sureks ja mu tüdruku sõnum leegitseks ajast aega. Pole palju tahetud.

      Olen kahekümnene. Pikk ja laiaõlgne. Üleni leinavärvi vormiriided on nüüd juba kortsus. Juuksed pikad ja silmad kuldsed, verd täis valgunud. Kunagi ütles Mustang, et mul on terav nägu, nagu oleksid põsed ja nina vihasest marmorist välja tahutud. Ma ise hoian peeglist eemale. Parem on unustada see mask, mida ma kannan, mask, millel vookleb kuldsete arm – nende kuldsete, kes valitsevad maailmu Merkuurist Pluutoni. Kuulun vääramatute armiliste hulka. Inimkonna kõige julmema ja targema osa hulka. Aga ma tunnen puudust inimkonna kõige lahkematest. Temast, kes palus mul jääda, kui ma ütlesin talle ja Marsile ligi aasta eest tema rõdul hüvasti. Mustangist. Andsin talle lahkumiskingiks hobusevapiga kuldsõrmuse, tema andis mulle habemenoa. Kui sünnis.

      Tema pisarate maitse läheb mälestustes kibedaks. Pärast Marsilt lahkumist pole ma temalt ühtegi teadet saanud. Hullem veel, pärast Marsi instituudis võitjaks tulemist kahe aasta eest pole ma saanud ühtegi teadet Arese poegadelt. Tantsija ütles, et ta võtab minuga pärast lõpetamist ühendust, aga mind on jäetud hulpima kuldsete nägude merre.

      See erineb tohutult tollest tulevikust, mida ma poisina endale ette kujutasin. Tulevikust, mida tahtsin oma rahvale, kui lasin poegadel end voolida. Arvasin, et muudan maailmu. Milline noor lollpea seda ei arvaks? Selle asemel on mind alla neelanud hiiglasliku impeeriumi masinavärk, mis veereb armutult edasi.

      Instituudis õpetati meid ellu jääma ja alistama. Siin, akadeemias, õpetati meile sõda. Nüüd panevad nad meie oskused proovile. Ma juhin sõjalaevastikku teiste kuldsete vastu. Võitleme paukmoonaga ja saadame ühest laevast teise ründekomandosid, nagu see kuldsete astraalvõitluses käib. Pole mõtet ära lõhkuda laeva, mis maksab sama palju kui kahekümne linna aastane kogutoodang, kui selle asemel saab välja saata obsidiaanide, kuldsete ja hallidega täis topitud kaanAluse, et haarata laeva elutähtsad punktid enda valdusse ja võtta see endale sõjasaagiks.

      Astraalvõitluse tundides tagusid õpetajad meile pähe oma rassi põhimõtteid. Ainult tugev jääb ellu. Ainult silmapaistev valitseb. Ja siis läksid nad minema ja jätsid meid iseenda eest võitlema, asteroidilt asteroidile kargama, varusid, baase otsima, kaasõpilasi jahtima, kuni on alles jäänud ainult kaks laevastikku.

      Mängin endiselt mänge. Ainult et see on neist kõige