Kuldne poeg. Pierce Brown
kokkupõrkeks. Torman silla serva, kus seina sisse on ehitatud komandöride päästekapsel. Tactus, Roque ja Victra sprindivad kapsli sisemusse. Jään veel maha, karjudes siniste peale, et nad kiirustaksid ja sünkroniseerimise lõpetaksid. Nende loogika järgi võiksid nad sama hästi oma laeva eest surra.
Trambin sillal ringi, karjun nende peale, et nad teeksid oma päästeluugi lahti. TüüriSinine teebki seda, vajutab nuppu, mis tekitab süvendi põrandasse laieneva augu. Nad lõpetavad üksteise järel sünkroniseerimise ja gravitatsioonitoru imeb nad sisse, et viia päästekapslitesse.
„Theodora!” karjun ma, nähes teda piilumas üht noort sinist, kes ikka veel hirmust valgeks läinud sõrmenukkidega oma operatsiooniekraani küljes ripub. „Koleraisk, eluga kapslisse!” Ta ei kuula mind. Ja sinine ei lase lahti. Hakkan nende poole jooksma, kui lähenemisandur laseb kuuldavale viimase hoiatava möirge.
Kõik muutub aeglaseks.
Komandosilla tuled vilguvad punaselt.
Kargan Theodorale otsa, panen käed talle ümber.
Ja siis rammibki hävitaja minu sõjalaeva keskjoone pealt.
Surun Theodora enda rinnale, mind paisatakse kolmekümne meetri jagu üle silla ja virutatakse vastu metallseina. Murtud vasaku käsivarre arme läbistab valge valu. Pimedus lööb mulle näkku. Selles tantsiskleb valgus, alguses tähtedena, siis joontena liival, mida sasib tuul.
Silmalaugudest pressib läbi punane valgus. Kellegi õrn käsi sakutab mu riideid.
Teen silmad lahti. Olen viltulöödud elektrijuhtmete püstiku külge takerdunud, laev väriseb ja ägab nagu iidne surev metsloom, kes vajub sügavikku. Seni, kuni hävitaja meid keskpaigast lõhki lõikab, võngub püstik ägedalt mu kõhu vastas. Hävitaja tõmbab meilt aeglase julmusega soolikad välja.
Keegi hüüab mu nime. Heli taandub olemise ees.
Sild ujub tuledes, tapva punase eri toonides. Hoiatussireenid. Laeva luigelaul. Theodora õrnad vanad käed sikutavad mind, nagu tiriks linnuke kokkuvarisenud raidkuju. Mul jookseb laubast verd. Nina on murdunud. Pühin kipitava vere silmist ära ja keeran end selili. Mu kõrval purskub katkisest ekraanist sädemeid. See on minu verega koos. Kas see kukkus mulle peale? Selle juures on kang ja ma jään Theodorat vaatama. Ta tiris ekraani mu pealt ära. Aga ta on nii pisike. Ta võtab mu näo käte vahele.
„Tõuske üles. Dominus, kui te tahate elada, siis peate üles tõusma.” Vana naise käed värisevad hirmust. „Palun tõuske üles.”
Ajan end oiates püsti. Komandöride päästekapsel on läinud. Kokkupõrge pidi selle kinnitusmehhanismid vabastama. Või siis jätsid nad mu maha. Siniste päästekapsel on samuti minema hõljunud. Hirmunud sinisest on saanud plekk vaheseinal. Theodora ei suuda sellelt pilku pöörata.
„Minu ruumides on veel üks kapsel,” pomisen ma. Siis saan aru, miks Theodora vabiseb. Mitte hirmust, vaid valust. Tema jalg on puruks, küljele käändus nagu märjaks saanud katkine kriidijupp. Roosad pole loodud säärastele vigastustele vastu panema. „Dominus, mul pole pääsu. Minge nüüd.”
Ajan end põlvili ja viskan ta endale terve käsivarre kohal õlale. Ta nuutsub kohutavalt, kui tal jalg ripendab. Tunnen, kuidas tal hambad plagisevad. Ja ma jooksen. Ma jooksen üle katkise silla selle haava suunas, mis mu laeva tapab, jooksen läbi kaose, mis valitseb silla tasandi koridorides. Laiad koridorid kihavad inimestest, kes põgenevad oma postilt ja töökohustuste juurest päästekapslitesse ja transpordilaevadesse eesmises angaaris. Nad võitlesid minu eest – elektrikud, koristajad, sõdurid, kokad, teenrid. Nad ei pääse siit kunagi minema. Mind nähes muudavad paljud suunda. Nad komberdavad minu poole, suruvad end minu vastu, maniakaalne vajadus end päästa ajab nad paanikasse, paneb hulluma. Nad haaravad minust kinni, karjuvad, anuvad. Ma tõukan nad eemale ja kaotan iga kord, kui keegi mu selja taha jääb, järjekordse tüki oma südamest. Ma ei saa neid päästa. Ei saa. Keegi oranž haarab Theodora tervest jalast kinni ja üks hall naisseersant taob oranžile vastu laupa, kuni too kukub maha nagu kivi.
„Tee vabaks,” möirgab seesama jässakas hall. Ta tõmbab kõrvetaja taktikakabuurist välja ja laseb õhku. Kaosesse tungimisel liitub temaga teine hall, kellele meenuvad tema kohustused või siis loodab ta koos minuga sellest surmalõksust välja saada. Varsti rajavad veel kaks halli teisi sihikul hoides mulle teed.
Nende abil jõuan oma ruumideni. Uks avaneb sisinal mu DNA puudutuse peale ja me astume sisse. Hallid taganevad ruumi meie järel, nende kõrvetajad on suunatud kolmekümnele meeleheitlikule hingele, kes ukseava piiravad. Uks sisiseb, et sulguda, aga üks obsidiaan tungib rahvahulgast läbi, pressib end ukseavasse ja seisab ukse peal ees. Üks oranž ühineb temaga. Siis veel üks madala astme sinine. Hall seersant laseb kõhklematult obsidiaanile pähe. Tema kaaslased lasevad maha sinise ja oranži ja tõukavad nad ukseavast eemale, et uks saaks sulguda. Rebin pilgu mahavoolanud verelt lahti, et panna Theodora diivanile pikali.
„Dominus, kui palju päästekapslis ruumi on?” küsib hall naisseersant, kui ma lähen kapsli sulguri juurde. Tal on juuksed sõjaväelaslikult lühikeseks lõigatud. Päevitunud kaela ümbritseva kaeluse alt piilub välja tätoveering. Mu käed lendlevad juhtkoonuse kohal, et kindlas järjestuses käeliigutustega salasõna sisestada.
„Neli istekohta. Teie saate kaks. Otsustage omavahel.”
Meid on kokku kuus.
„Kaks?” küsib naisseersant külmalt.
„Aga roosa on ori!” sisistab üks hall.
„Pole sittagi väärt,” ütleb teine.
„Ta on minu ori,” urisen mina. „Tehke nii, nagu ma käsin.”
„Litsigu ära.” Siis tunnen ma vaikust samavõrd, kui seda kuulen, ja ma tean, et keegi neist sihib mind relvaga. Keeran aeglaselt ringi. Vana jässakas hall pole sugugi loll. Ta on taganenud, et ma ei ulatuks temani. Mul pole soomusrüüd, ainult habemenuga. Võib-olla suudan ta tappa. Teised küsivad, mida kuradit ta enda arust teeb.
„Dominus, ma olen vaba mees. Ma peaksin siit minema saama,” ütleb hall väriseval häälel. „Mul on pere. Mul on õigus minema saada.” Ta vaatab oma kaaslasi vastikus punases hoiatustulede valguses. „Ta on ainult lits. Eneseupitajast lits.”
„Marcel, pane relv ära,” ütleb tumedanahaline kapral. Ta pilk on sõbra pärast kurb. „Tuleta oma tõotust meelde. Me heidame liisku.”
„See pole aus! Ta ei saa isegi lapsi!”
„Ja mida su lapsed praegu sinust arvaksid?” küsin ma.
Marceli silmad täituvad pisaratega. Kõrvetaja väriseb tema rohmakas käes. Siis kõlab lask. Tema keha tõmbub jäigaks ja kukub elutult tekile, seersandi kõrvetaja kuul lendab tal peast läbi ja jääb metallist vaheseina pidama.
„Me teeme seda auastmete järgi,” ütleb seersant, pannes relva kabuuri.
Kui ma oleksin veel seesama mees, keda Eo tundis, siis oleksin ma seisnud õudusest kangestunult. Aga too mees on läinud. Leinan tema lahkumist iga päev. Unustan järjest rohkem ja rohkem, kes ma olin, millest ma unistasin, mis asju ma armastasin. Nüüd on mu kurbus tuim. Ja ma liigun edasi, hoolimata varjust, mida see minule heidab.
Päästekapsel avaneb, magnetlukk plõksatab lahti. Uks liigub sisinal üles. Võtan Theodora diivanilt ja panen ühe istme rihmad tema ümber kinni. Rihmad on peaaegu liiga suured, need on kuldsete jaoks tehtud. Siis kostab laeva kõhust sügav ja jube möire. Poole kilomeetri kaugusel plahvatab meie torpeedoladu.
Kunstlik gravitatsioon kaob. Kindlad seinad kaovad. See on salakaval tunne. Kõik pöörleb. Mind paisatakse päästekapsli põrandale. Või lakke? Ei tea. Laevas pole enam rõhku. Keegi oksendab. Pigem haistan, kui kuulen seda. Karjun hallidele, et nad roniksid kapslisse. Ainult üks jääb nüüd maha, näol väsinud ja rahulik ilme. Seersant ja kapral lohistavad end päästekapslisse. Nad kinnitavad minu vastas rihmad. Aktiveerin käivitusmehhanismi ja annan mahajäävale hallile au. Ta vastab samaga, ta on uhke ja ustav, vaatamata vaikusele, mis temas enne viimast hingetõmmet võimust võtab, tema pilk muutub eemalolevaks,