Kuldne poeg. Pierce Brown
minema, surutakse mind hooga vastu istet. Kapsel tungib kosmoseprügist läbi. Siis oleme jälle kaaluta olekus ja hõljume muredest eemale, inertsineelajad on tööle hakanud. Vaateavast näen oma lipulaeva, mis laseb välja siniste ja punaste leekide pahvakuid. Töödeldud heelium-3, mida kasutatakse mõlema laeva kütuseks, süttib mu sõjalaeva mootorite juures ja tekitab plahvatuste jada, mis laeva tükkideks rebib. Korraga saan aru, et laevast eemaldudes ei riivanud päästekapsli külgi kosmoseprügi. Need oli inimesed. Minu meeskond. Sajad alamVärvid, kes olid kosmosesse paisatud.
Hallid istuvad mu vastas.
„Tal oli kolm tütart,” ütleb tumedanahaline kapral, värisedes, sest adrenaliin hakkab kaduma. „Kaks aastat ja ta oleks pensionile jäänud. Ja sa lasid talle plõksti pähe.”
„Kui ma olen aruande esitanud, ei teeni see argpüks isegi surma eest pensioni välja,” põlastab naisseersant.
Kapral pilgutab silmi. „Südametu mõrd.”
Mu kõrvus tukslev veri summutab nende jutuvada. See on minu süü. Tegin instituudis sohki. Muutsin paradigmat ja arvasin, et nad ei võta sellest õppust. Et nad ei muuda minu järgi oma strateegiat.
Ja nüüd olen ma hukka saatnud nii palju elusid, võib-olla ei saa ma koguskoori kunagi teada.
Just äsja suri siin ühe hetkega rohkem inimesi kui instituudis terve aasta jooksul, nende surm tekitab mu kõhtu musta augu.
Kuulen Roque ja Victra kutsungeid. Nad on mu andmetahvlit jälginud ja teavad, et olen eluga pääsenud. Ma vaevu kuulen neid. Minus keeb lämmatav kuri viha, mis paneb käed värisema, südame taguma.
Kahjustada saanud, aga mitte hävitatud Karnuse laev jätkab arusaamatul moel kosmoses oma teed, olles mu lipulaeva pooleks lõiganud. Teen istmerakmed lahti ja tõusen kapslis püsti. Päästekapsli kaugemas otsas on purskeToru täislaetud täheKoorega – mehhaniseeritud skafandriga, mis teeb inimesest torpeedo. See on mõeldud kuldsete lennutamiseks asteroididele või planeetidele, sest atmosfääri uuesti sisenedes kapsel hävineb. Aga mina kasutan täheKoort kättemaksuks. Lennutan enda selle kuradiraisa Bellona-värdja komandosillale.
Theodora pole veel ärganud. Hea seegi.
Annan kapralile käsu aidata skafander mulle selga. Kahe minuti pärast olen metallist koorikus. Veel kaks minutit kulub arvutiga trajektoori üle vaidlemiseks, et see ristuks Karnuse omaga, nii et ma lendaksin silla akendest läbi. Ma pole kuulnud, et keegi oleks seda kunagi teinud. Pole näinud kedagi seda proovimas. See on hullumeelne. Aga Karnus peab maksma.
Käivitan stardieelse sekundite loenduse.
Kolm… Vaenlase laev möödub meist ülbelt saja kilomeetri kaugusel. See on nagu tume uss sinise sabaga, silmade asemel komandosild. Meie vahel vilgub sada päästekapslit, nii palju päikese poole paisatud rubiine. Kaks… Palvetan, et leiaksin oru, kui ma seda üle ei ela. Üks. Juhtmoodul sureb välja ja kiiver hakkab punaselt vilkuma. Proktorid on mu arvuti üle võtnud ja moodulit ei saa kasutada.
„EI!” möirgan ma, vaadates Karnuse laeva pimedusse kadumas.
3
VERI JA KUSI
Kaheksasada ja kolmkümmend kolm meest ja naist. Kaheksasada ja kolmkümmend kolm mängu pärast tapetut. Tahaksin, et ma poleks koguskoori kunagi teada saanud. Muudkui korrutan seda arvu, kui istun meid akadeemiasse tagasi sõidutava päästelaeva salongis. Leitnandid istuvad, kartes mulle silma vaadata. Isegi Roque on mu rahule jätnud.
Juhendajad lülitasid mu õhusõiduki enne teelesaatmist välja. Enda sõnul tegid nad seda selleks, et ma ei teeks lolli viga. See käik oli läbimõtlemata, rumal ja kuldsele preetorile sobimatu. Vahtisin neid tühjal pilgul, kui nad mind holo vahendusel sellest teavitasid.
Saabume akadeemiasse siis, kui mu laeva ajatsükli järgi on käes loojanguaeg. Jõuame suure kupliga metallporti, mis asub asteroidide välja servas ning mida ümbritsevad hävitajate ja sõjalaevade dokid. Enamik neist on hõivatud. Siin asuvad akadeemia ja vahesektori väejuhatus, tegu on Ühiskonna sõjajõudude ühe keskusega, mis teenindab vahemaailmu – Marssi, Jupiteri ja Neptuuni –, kuigi seda kasutavad ka teiste planeetide väed, kui nad orbiidil siiakanti satuvad. Mu kaasõpilased on meid siin magamissaalidest jälginud. Nagu ka paljud laevastikuametnikud ja vääramatud, keda karjade viisi siia saabus, et mängu viimastel nädalatel pidutseda ja meid vaadata.
Keegi ei hakka sellest rääkima, kui palju elusid Karnuse võit maksma läks. Aga minu missioon saab kaotuse pärast tagasilöögi. Arese poegadel on spioonid. Neil on häkkerid ja kurtisaanid saladuste varastamiseks. Aga laevastikku neil seni polnud. Ja nüüd nad ka seda endale ei saa.
Keegi pole tulnud mu leitnante ja mind doki juurde vastu võtma.
Punased ja pruunid sagivad ringi, täites kahe violeti ja ühe vaskse käske, et teha suures ootesaalis Karnuse võidu tähistamiseks ettevalmistusi. Koopataolised metallkoridorid on kaunistatud Bellonade koja sinistes ja hõbedastes värvides. Seinu katab Karnuse pere kotkavapp. Tema jaoks on kohale toodud valged roosiõielehed. Punaseid roosiõielehti kasutatakse triumfide puhul, tõeliste võitude puhul, mille saavutamiseks on valatud kuldsete verd. Kaheksasaja kolmekümne kolme alamVärvi veri ei tule arvesse. See puudutab vaid paberimäärimist.
Kui me konservi tagasi sõitsime, siis leitnandid magasid. Mina mitte. Nüüd kiirustavad Victra ja Tactus minust ette, kõndides vaikides, nagu oleks nad endiselt une küüsis. Kuigi mu õlad on kanged, ei igatse ma und. Mu verd täis valgunud silmade taga on kahetsus. Ma tean, et kui ma magama jään, siis näen nende nägusid, kelle ma laeva koridoridesse surema jätsin. Ma tean, et näeksin Eot. Täna ei suuda ma temaga silmitsi seista.
Akadeemias lõhnab antiseptiku ja lillede järele. Roosiõielehed ootavad seina ääres tünnides. Pea kohal on torud, mis viivad väljahingatud õhu tagasi ringlusse ja puhastavad seda pidevalt unnates. Fluorestsentslambid paiskavad laest alla kahvatut valgust, nagu tuletades meile meelde, et lapsed ja unistused ei peaks siia sattuma. Valgus, nagu ka naised ja mehed, on siinkandis karmid ja külmad.
Roque kõnnib mu kõrval, kuigi ta näeb välja nagu surnu. Ütlen talle, et ta peaks natuke magama. Ta on selle ära teeninud.
„Ja mille olete teie ära teeninud?” küsib ta. „Mitte norutamise päeva. Mitte enesepiitsutamise päeva. Te tulite kõikidest piigimeestest teiseks. Teiseks! Vend, miks mitte olla selle üle uhke?”
„Roque, mitte praegu.”
„Olge nüüd,” jätkab ta. „Et meheks saada, ei tule võita. Vaid kaotada. Kas arvate, et meie esiisad ei kaotanud kunagi? Selle pärast pole vaja end vihast täis puhuda ja muutuda üheks neist Kreeka klišeedest. Aitab kõrkusest. See oli lihtsalt mäng.”
„Kas teie meelest see mäng sitaks loeb mulle?” käratan ma talle. „Inimesed said surma.”
„Nad valisid endale elu, kus nad teenivad laevastikku. Nad teadsid, et see on ohtlik, ja surid eesmärgi nimel.”
„Mis eesmärgi?”
„Et hoida alal tugevat Ühiskonda.”
Ma jään teda vahtima. Kas mu sõber, mu lahke sõber võib tõesti olla nii pime? Mis valikut neil inimestel oli? Nad värvati. Raputan pead. „Te ei saa mitte millestki aru.”
„Loomulikult ei saa ma aru. Te ei lase endale kedagi ligi. Mind ei lase. Sevrot ei lase. Vaadake, mida te Mustangile tegite. Te ajate sõpru eemale, nagu oleksid nad vaenlased.”
Kui ta ainult teaks.
Näen, et aed on tühi. See asub konservi katusel – suur mulda ja rohelust täis klaasvestibüül, mis pakub fluorestsentsvalgusest väsinud sõduritele varjupaika. Pügatud puud kõiguvad simuleeritud tuule käes. Võtan kingad jalast, ajan sokid maha ja ohkan, kui rohi varvaste vahele pressib.
Puude kohal asendavad päikest lambid. Laman nende all, kuni ajan end oiates püsti, et minna lagendiku keskele väikse kuumaveeallika juurde. Mu keha katavad sinikad, mis hakkavad enamjaolt kaduma – need on otsekui sinilillad tiigid, mille ümber on kolletav liiv. Olen kõhnem, kui peaks, aga pinguletõmmatud