Kuldne poeg. Pierce Brown
– kõhedust tekitavate meeste ja naistega, kes hõljuvad metallkoridorides ringi kui kangekaelsed kummitused, ülimalt loogilised ja kindlale korrale allutatud.
„Aga see pole nii elegantne lõks, nagu Karnus arvab,” räägib ta edasi. „Ta teab, et teeksime mängule hea meelega lõpu peale, nii et ta ootab teisel pool. Surub meid sinna kitsasse kohta ja saadab oma raketid teele. Aegade algusest teada-tuntud võte.”
Roque näitab viksilt kahe hiiglasliku asteroidi vahele – seal on kitsas koridor, millest peame läbi sõitma, kui tahame Karnuse vigastatud laeva edasi jälitada.
„Raisk, lõksud on igal pool.” Pikakoivaline ja hoolimatu Tactus au Rath haigutab. Tema ohtlik kogu nõjatub vastu vaateava ja ta laseb endale sõrmes olevast sõrmusest ninna ühe stimmi. Tühi hülss kukub maha. „Karnus teab, et on kaotanud. Ta lihtsalt piinab meid. Sunnib meid teda taga ajades ringiratast jooksma, et me ei saaks magada. Isekas munn.”
„Te olete täiega väike lillutaja, latrate ja vingute alatasa,” pilkab Victra au Julii oma kohalt vaateava juurest. Ta sakiliseks lõigatud juuksed ulatuvad õige napilt üle kõrvade, kus on jadeiidist rõngad. Ta on tormakas ja julm naine, aga kumbagi mitte ülemäära, ta põlgab meiki, eelistades oma kahekümne seitsme eluaastaga välja teenitud arme. Neid on palju.
Tema pilk on raske, silmad sügaval näos. Sensuaalne suu on lai, huuled loodud solvangute nurrumiseks. Ta on rohkem oma kuulsa ema kui noorema poolõe Antonia sarnane, kuid võime poolest kõik segi lüüa on ta neist mõlemast kõvasti üle.
„Lõksud ei tähenda midagi,” teatab ta. „Karnuse laevastik on purustatud. Tal on ainult üks laev alles. Meil on seitse. Kuidas oleks, kui lööme tal näo sisse?”
„Darrow’l on seitse,” tuletab Roque talle meelde.
„Kuidas, palun?” küsib Victra, keda täpsustus ärritab.
„Darrow’ laevadest on seitse alles. Te kutsusite neid meie omadeks. Need pole meie omad. Tema on priimus.”
„Pedantne poeet lajatab jälle. Mu hea mees, mõte jääb samaks.”
„See tähendab, et peaksime ülepeakaela tormama, mitte olema ettenägelikud?” küsib Roque.
„Seitse ühe vastu. Oleks piinlik, kui laseksime sellel kauem jätkuda. Nii et litsume selle Bellona kurikaela meie vägagi suure talla all laiaks, lendame baasi tagasi, võtame vanalt Augustuselt vastu õigusega välja teenitud auhinnad ja lähme mängima.” Oma jutu rõhutamiseks käänab ta kannaga põrandal edasi-tagasi.
„Täpselt nii, täpselt nii,” nõustub Tactus. „Annan kuningriigi ära grammikese deemonPuru eest.”
„Tactus, kas see oli teil täna viies stimmilaks?” küsib Roque.
„Jah! Tänan, et seda märkasite, kullakallis emme! Aga ma hakkan sellest sõjaväelisest saastast tüdinema. Minu arust ihkab mu hing pärliklubisid ja tohutut hulka tasemel narkotsi.”
„Te põlete läbi.”
Tactus laksatab endale vastu reit. „Ela ägedalt. Sure noorelt. Siis, kui teist saab vana igav rosin, olen mina kuulsusrikas mälestus parematest aegadest ja dekadentlikest päevist.”
Roque vangutab pead. „Mu kangekaelne sõber, ühel heal päeval hakkate teiegi kedagi armastama ja ta paneb teid naerma selle üle, kui tobe inimene te kunagi olite. Te saate lapsi. Teil on oma maavaldus. Ja kuidagi saab teile selgeks, et maailmas on tähtsamaid asju kui narkots ja roosad.”
„Püha Jupiter.” Tactus vahib teda õudusest pärani silmadega. „See kõlab üdini haletsusväärselt.”
Uurin taktikaekraani, tegemata nende aasimisest välja.
Jälitame Karnus au Bellonat, kes on vanemaks vennaks mu kunagisele sõbrale Cassius au Bellonale ja Julianus au Bellonale, kelle ma ülemineku ajal tapsin. Nende lokkisjuukselises peres on Cassius kõigi lemmik. Julianus oli kõige lahkem. Ja Karnus? Minu murtud käsivars räägib selget keelt – tema on koletis, kelle nad teiste tapmiseks keldrist välja lasevad.
Pärast instituuti on mu kuulsus kasvanud. Nii et kui violettide kuulujutuveskid hakkasid jahvatama uudist, et arheKuberner saadab mu viimaks õpinguid jätkama, siis saatis Cassiuse ema Karnus au Bellona ja paar spetsiaalselt välja valitud nõbu ka „õppima”. See pere tahab, et mu süda neile kandikul serveeritaks. Sõna otseses mõttes. Ainult Augustuse märk hoiab neid tagasi. Rünnata mind tähendab rünnata teda.
Lõppude lõpuks on mul kuradi suva Bellonade vendetast ja mu isanda verivaenust nende kojaga. Ma tahan laevastikku, et saaksin seda Arese poegade heaks kasutada. Oh, millise kaose võiksin ma tekitada. Olen ära kaardistanud tarnekanalid, andurijaamad, lahingugrupid, andmelaod – kõik survepunktid, mis võiksid Ühiskonda kõigutada.
„Darrow…” Roque tuleb lähemale. „Ohjeldage oma kõrkust. Pidage Paxi meeles. Uhkus tapab.”
„Ma tahangi, et see oleks lõks,” ütlen Roquele. „Las Karnus pöörab ringi ja seisab meiega silmitsi.”
Ta kallutab pead. „Olete ise talle lõksu seadnud.”
„Miks te küll seda arvate?”
„Oleksite võinud meile öelda. Oleksin saanud…”
„Vend, Karnus langeb täna. See lihtne tõsiasi ongi asja tuum.”
„Kahtlemata. Ma tahan ainult aidata. Te ju teate seda.”
„Tean küll.” Surun haigutuse maha ja vaatan enda selja taha ja alla sillasüvenditesse. Seal mässavad eri toonides sinised, töötavad laeva käigus hoidvate süsteemidega. Nad räägivad aeglasemalt kui kõik teised värvid, obsidiaanid välja arvatud, sest eelistavad digisuhtlust. Nad on minust vanemad, kõik on lõpetanud kesköö kooli. Nende taga seisavad komandosilla kaugemas otsas valves hallid merejalaväelased ja mitu obsidiaani. Patsutan Roquele õlale. „Aeg on käes.”
„Madrused,” hüüan süvendi sinistele. „Teritage oma mõistust. See on viimane nael, mis tuleb Bellonade kirstu lüüa. Saadame selle raisa eetrisse ja ma luban teile suurima kingi, mis on minu võimuses teile anda – nädala jagu täielikku und. Pihtas?”
Paar halli naeravad silla kaugemas otsas. Sinised lihtsalt koputavad sõrmenukkidega seadeldiste vastu. Annaksin pool oma kopsakast pangakontost – tänusõnad arheKubernerile –, et näha naeratamas ühteainsatki neist kahvatutest arulagedatest nägudest.
„Aitab viivitamisest,” teatan ma. „Tulistajad kohtadele. Roque, hävitajad kokku koondada. Victra, sihtimine. Tactus, kaitsetegevus. Lõpetame selle nüüd ära.” Heidan pilgu oma kõhnale tüüriSinisele. Ta seisab komandosillaaluse süvendi keskel viiekümne omasuguse seas. Nende siniseid kiilaspäid ja ämbliku moodi käsi katavad usjad digi-Tätod, mis helendavad taevasinistes ja hõbedastes varjundites, kui nad laevaarvutitega sünkroniseeruvad. Nende pilk muutub eemalolevaks, kui nägemisnärvid pöörduvad digimaailma. Meiega sunnib neid rääkima ainuüksi viisakus. „Tüürimees, võimsus kuuekümnele protsendile.”
„Just nii, dominus.” Ta vaatab korraks taktikaekraani – oma pea kohal hõljuvat kerakujulist holo – ja räägib nagu masin: „Pange tähele, asteroidide metallisisaldus takistab spektroandmete hindamist. Oleme tiba pimedad. Asteroidide taga võib end varjata laevastik.”
„Tal ei ole laevastikku. Prao sisse,” ütlen ma. Laevamootorid mürisevad. Noogutan Roquele ja ütlen: „Hic sunt leones.” Need sõnad kuuluvad meie isandale Nero au Augustusele, Marsi arheKubernerile, oma nime kolmeteistkümnendale kandjale. Mu väepealikud kordavad sama fraasi.
Siin on lõvid.
2
PRAGU
Taktikaekraanil on näha, kuidas kuus nõtket hävitajat liiguvad mu ainsa allesjäänud sõjalaeva ümber. Sinised vaikivad õõvastavalt, keskendudes sõjalistele ülesannetele. Sellel tasandil, kus nende meel praegu rändab, on sõnad jäämägedest aeglasemad. Mu leitnandid jälgivad laevastikku. Igal muul ajal oleksid nad oma isiklikes hävitajates