Kafka mererannas. Харуки Мураками
kuid silmad pärani ning silmamunad aeglaselt liikumas – see ei olnud just tavaline vaatepilt.
Millised need kolm teadvuse kaotanud last olid?
Kõik kolm olid tüdrukud. Kolm head sõbrannat. Hüüdsin neid kolme nimepidi ja lõin ükshaaval järjepanu neile vastu põski. Üsna kõvasti lõin. Aga reaktsiooni ei mingit. Mitte midagi ei tunne. Tundsin oma peopesas justkui tihket tühja õhumassi. See oli väga veider tunne.
Mõtlesin, et saadan kellegi jooksuga kooli tagasi. Ainult minu jõust kolme teadvuseta lapse seljas tagasi vedamiseks ei piisa. Seepärast otsisin silmadega mõnda kiire jooksuga poissi, kuid kui ma püsti tõusin ja ringi vaatasin, nägin, et ka kõik teised lapsed olid kummuli vajunud. Kõik kuusteist last olid viimne kui üks seal teadvusetult pikali. Ainus, kes ümber polnud kukkunud ja täie teadvuse juures püsti seisis, olin mina. See oli just nagu… just nagu lahinguväli.
Kas te märkasite sel hetkel sündmuspaigal midagi imelikku? Näiteks mõnda lõhna või heli või valgust?
(Mõtleb hetke.) Ei. Nagu ma ennist ütlesin, oli ümberringi väga vaikne, tõeline rahu. Ei lõhnades, häältes ega valguses ei olnud midagi imelikku. Lihtsalt kõik minu klassi lapsed olid viimse meheni pikali vajunud. Mul oli tol hetkel tunne, nagu oleks mind ainsana siia maailma maha jäetud. Äärmiselt üksildane tunne oli. See üksildustunne ei ole mitte millegagi võrreldav. Selline tunne, et tahaks midagi mõtlemata lihtsalt maa alla vajuda.
Aga loomulikult on mul klassijuhatajana ka oma vastutus. Võtsin ennast kohe kokku ning jooksin ummisjalu mäenõlvast alla kooli abi järele.
kolmas peatükk
Kui ma silmad avan, on taevas juba hahetamas. Tõmban aknakardina eest ja vaatan aknast mööda libisevat maastikku. Vihm oli juba täiesti järele jäänud, kuid et sadu oli alles äsja lõppenud, on kõik, mis akna taga paistab, mustjalt nõretav ja tilkuv. Idataevas ujub paar selgekontuurilist pilve, mille servi ääristab valgusevöö. Selle helenduse värv on ühtaegu kurjakuulutav ja heaendeline. Olenevalt vaatenurgast muutub see iga hetkega.
Buss sõidab muutumatu kiirusega mööda kiirteed edasi. Kõrvukostuv rataste urin ei muutu ei kõrgemaks ega madalamaks. Mootori pöörete arv püsib samuti muutumatuna. See monotoonne heli jahvatab aega sujuvalt pulbriks nagu käsikivi, lülitades järk-järgult välja inimeste teadvuse. Kõik teised reisijad mu ümber magavad kägaras oma istmetel, kardinad tihedalt ette tõmmatud. Tundub, et mina ja bussijuht oleme ainsad ärkvelolijad. Efektiivselt ja filigraanse tundetusega kantakse meid sihtkoha poole.
Kurk on kuiv. Võtan seljakoti taskust mineraalvee pudeli ja rüüpan leiget vett. Kougin samast taskust soolakreekerite paki ja söön mõned. Kreekerite mõnus kuiv maitse valgub suus laiali. Käekella numbrilaud näitab 4:32. Kontrollin igaks juhuks üle ka nädala- ja kuupäeva. Kuupäevanumber annab teada, et kodust lahkumise hetkest on möödas ligikaudu 13 tundi. Aega pole möödunud ei liiga palju ega ole ta ka tagurpidi voolanud. Mul on endiselt sünnipäev. Käib minu uue elu esimene päev. Sulgen silmad ja avan need taas, et kuupäev ja kellaaeg veel kord üle kontrollida. Seejärel panen kohtvalgustuse põlema ja hakkan raamatut lugema.
Pärast kella viit sõidab buss sujuvalt kiirteelt kõrvale ja peatub mingi teenindusala avara parkla nurgas. Kuuldub kompressori sisinat ja esiuks avaneb. Salongis süttib valgustus ning bussijuht teeb lühikese teadustuse: tere hommikust kõigile, oli pikk reis, plaani kohaselt jõuame umbes tunni aja pärast Takamatsu raudteejaama, kuid seniks teeme siin teenindusalas umbes kahekümneminutilise hommikupeatuse, buss väljub 5.30, reisijatel palume selleks ajaks tagasi bussi pöörduda.
Enamus reisijaid ärkab selle teate peale üles ja tõuseb vaikides püsti. Haigutavad ja ronivad pahural ilmel bussist välja. Paljud teevad siin enne Takamatsusse jõudmist väikese hommikutualeti. Ka mina tulen bussist välja, hingan paar korda sügavalt sisse, sirutan selga ning teen hommikuse värske õhu käes mõned lihtsad venitusharjutused. Lähen tualetti ja pesen kraanikausi ääres näo ära. Ja mõtlen, et kus kohas ma küll olla võiksin. Lähen välja ja vaatan hoolega ümbritsevat maastikku. Ei mingi erilise tundemärgita tavaline kiirteeäärne maastik. Kuid ehkki ma võin seda endale ka ette kujutada, tundub, et mägede kuju ja puude rohelus on kuidagi teistsugused kui Tokyos.
Lähen kohvikusse ja joon tasuta pakutavat rohelist teed, kui tuleb üks noor tütarlaps ja istub minu kõrvale plasttoolile. Ta hoiab paremas käes äsja müügiautomaadist ostetud paberist kohvitassi, millest kerkib valget auru. Vasakus käes hoiab ta pisikest võileivakarpi, mis näeb samuti müügiautomaadist ostetud välja.
Kui päris aus olla, siis on ta päris omapärase välimusega. See tähendab, kui heatahtlikult seda ka ei vaataks, puudub tema välimuses korrapära. Laup on lai, nina pisike ja ümar, põsed tedretähne täis. Teravaservalised kõrvad. Pigem silmatorkavat tüüpi nägu. Võiks suisa öelda, et robustse ehitusega. Aga üldmulje pole üldsegi halb. Näib, et isegi kui ta oma välimusega täiel määral rahul ei ole, on ta sellega leppinud ja tunneb end üpris mõnusalt. Küllap on see tähtis. Temasse kätketud lapselikkus tekitab kaaslases rahu. Vähemasti minus. Kasvult ei ole ta just pikk, aga selle eest sihvakas ning rinnad on ta keha saleduse kohta suured. Põlvedki on ilusad.
Mõlemas kõrvas ripuvad peenikesed metallist kõrvarõngad, mis aeg-ajalt duralumiiniumi moodi silmipimestavalt helgivad. Õlgadeni ulatuvad juuksed on värvitud sügavpruuniks (peaaegu punaseks), seljas on tal laiade horisontaaltriipudega lootsikkaeluse ja pikkade käistega särk. Pisike nahast seljakott õlale visatud ja õhuke suvekampsun ümber kaela. Kreemikarva puuvillane miniseelik seljas, aga ilma sukkadeta. Arvatavasti on ta tualetis nägu pesemas käinud, sest paar tukakarva on tema laiale otsmikule kleepunud nagu peenikesed taimejuured. See loob minus teatud lähedustunde.
„Sa oled tollest bussist, eks ole?” küsib tüdruk minult. Hääl on pisut kähe.
„Jah.”
Kulmu kibrutades rüüpab neiu lonksu kohvi. „Kui vana sa oled?”
„Seitseteist,” valetan mina.
„Keskkooliõpilane, eks ole?”
Noogutan.
„Kuhu lähed?”
„Takamatsusse.”
„Aa, nagu minagi,” ütleb neiu. „Kas sa lähed Takamatsusse niisama või oled sealt pärit?”
„Niisama lähen,” vastan mina.
„Nagu minagi. Mul on seal sõber. Hea sõbranna. Aga sul?”
„Mul on sugulased.”
Neiu noogutab mõistvalt ja rohkem ei päri.
„Mul on sinuvanune noorem vend,” ütleb ta, justkui oleks tal see ootamatult meelde turgatanud. „Igasugu asjaoludel pole küll ammu näind, aga… Kuule, mh, tead, sa oled jubedalt tolle kuti moodi. Sulle pole keegi seda öelnud?”
„Millise tolle?”
„Noh tolle, kes tolles bändis laulab, noh. Juba enne, kui sind bussis nägin, mõtlesin. Aga näed, nimi meelde ei tule. Mõtlesin küll nii, et peaaegu auk kulus pähe, aga ei midagi. Vahel on ju nii? On nagu keele peal, aga välja ei tule. Sulle pole keegi kunagi öelnud, et sa oled kellegi moodi?”
Raputan pead. Keegi ei ütle mulle midagi niisugust. Tütarlaps vidutab uuesti silmi ja uurib mind.
„Milline see inimene on?” küsin.
„Telemees.”
„Esineb telekas?”
„Just, esineb telekas.” Tüdruk võtab singivõileiva kätte, haukab sellest mittemidagiütleval ilmel ühe suutäie ning rüüpab taas kohvi. „See kutt laulab mingis bändis. Näed, ei tule meelde. Isegi selle bändi nimi ei tule meelde. Pikk kõhn kutt, räägib Kansai murrakus. Sul ei tule tuttav ette?”
„Ei tea. Ma ei vaata telekat.”
Tüdruk kirtsutab nägu ja vaatab pärani silmi mulle otsa. „Mis see tähendab, et üldse ei vaata vä?”
Raputan vaikides pead. Või peaksin ma