Kafka mererannas. Харуки Мураками
kuhugi minema. Jään uuesti ihuüksi. Tüdruku nimi on Sakura. Minu õe nimi see ei ole. Aga nime võib ju kergesti muuta. Eriti, kui tahad oma isikut kellegi eest varjata.
Olin juba ette ühes Takamatsu ärihotellis toa reserveerinud. Olin helistanud Tokyo YMCA-sse ja palunud neil selle mulle kinni panna, sest et kui asju YMCA kaudu ajada, muutus hind omajagu soodsamaks. Ainus mure oli see, et soodushind kehtib vaid kolm ööd. Pärast seda tuleb maksta tavahinda.
Kui raha kokku hoida tahta, siis oleks põhimõtteliselt võinud isegi raudteejaamas pingi peal magada. Ilmad külmad ei ole ning oleks võinud ka kaasavõetud magamiskoti lihtsalt kuskil pargis laiali laotada. Aga arvata võib, et kui politsei mind sellises kohas näeb, tuleb ta kohe dokumente nõudma. Maksku mis maksab, neile ma silma alla jääda ei tahtnud. Seepärast reserveerisingi vähemalt esimeseks kolmeks päevaks endale hotellitoa. Eks pärast vaatab, kuidas edasi.
Astun sisse jaamalähedasse udon nuudli3 restorani ja kinnitan kõhtu. See oli esimene koht, mis silma puutus. Olin Tokyos sündinud ja üles kasvanud, nii et udon nuudleid ma praktiliselt söönud ei olnudki. Kuid need nuudlid erinevad kõigist minu seni maitstud udon nuudlitest. Meeldiva tugeva tekstuuriga, värsked. Puljong nuudlite peal lõhnab hästi. Ka hind on hämmastavalt odav. Need on nii head, et tellin juurdegi. Tänu sellele saan üle pika aja kõhu kõvasti täis ja mind valdab õnnis tunne. Istun jaamaesisel platsil pingile ja vaatan üles selgeks tõmbunud taevasse. Mõtlen, et ma olen vaba. Olen siin, olen vaba ja üksik, nagu taevas uitavad pilved.
Otsustan õhtuni raamatukogus aega veeta. Olin ette välja uurinud, millised raamatukogud Takamatsu kandis olemas on. Olin juba väiksest peale alatihti raamatukogu lugemissaalis aega viitnud. Kui väike laps ei taha koju minna, siis on üsna vähe kohti, kuhu ta üldse minna saab. Kohvikusse ei saa minna, kinno ka mitte. Järele jääb ainult raamatukogu. Piletiraha ei nõuta ja kui ka laps ilma saatjata tuleb, ei tee keegi sellest numbrit. Istud maha ja loed raamatuid, nii palju kui süda lustib. Pärast kooli sõitsin alati jalgrattaga lähedalasuvasse linnaosa raamatukokku. Ka puhkepäevadel veetsin suurema osa ajast seal omaette. Lugesin kõike, mis mulle seal kätte sattus, muinasjuttudest ja romaanidest legendide ja ajalooraamatuteni välja. Kui kõik lastele mõeldud raamatud läbi loetud said, pöördusin laiale publikule mõeldud raamaturiiuli poole ja lugesin täiskasvanute raamatuid. Isegi need raamatud, mille sisu ma hästi ei mõistnud, lugesin viimase leheküljeni ilusti läbi. Kui raamatute lugemisest väsisin, läksin helikabiini ja kuulasin muusikat. Kuna muusikast puudus mul igasugune teadmine, kuulasin kõik seal olnud asjad paremalt vasakule järjekorras läbi. Sedaviisi õppisin tundma ka Duke Ellingtoni, The Beatles’i ja Led Zeppelini muusikat.
Raamatukogu oli mulle just nagu teine kodu. Või mis, pigem võib öelda, et just raamatukogu oligi see minu päris kodu. Kuna ma seal iga päev käisin, tundsime raamatukoguhoidjatega üksteist nägupidi. Nad mäletasid mu nime, teretasid mind, kui kusagil kohtusime, ning kõnetasid mind lahkelt. (Ma ise olin nii häbelik, et vaevu vastasin…)
Takamatsu äärelinnas asub eraraamatukogu, mis on ümber ehitatud ühe vanast heast perekonnast pärit rikkuri isiklikust raamatukogust. Kuuldavasti on sinna kogutud palju haruldasi raamatuid ning maja ja aed olevat samuti vaatamist väärt. Olin selle raamatukogu fotot „Taiyō” nimelises ajakirjas näinud. Pildil oli vana ja suur jaapani stiilis maja, kus vastuvõtutoa stiilis peenes lugemissaalis inimesed ruumikal diivanil istudes raamatut lugesid. Kui ma seda fotot nägin, avaldas see mulle imelikul kombel sügavat muljet. Mõtlesin, et kui kunagi peaks võimalus avanema, tahaksin kindlasti selles raamatukogus ära käia. Raamatukogu nimi oli „Kōmura mälestusraamatukogu”.
Lähen raudteejaama turismiinfo punkti ning küsin, kus Kōmura raamatukogu asub. Leti taga istuv sõbralik keskealine naisterahvas ulatab mulle vaatamisväärsuste kaardi, joonistab Kōmura raamatukogu kohale risti ning seletab, kuidas sinna rongiga sõita. Selle jaamani kulub rongiga koguni kakskümmend minutit. Tänan teda ning kontrollin rongisõiduplaanist rongi väljumisaja üle. Rong sõidab iga kahekümne minuti tagant. Kuna rongi väljumiseni on veel pisut aega, ostan raudteejaama putkast ühe einekomplekti, mis ehk lõunasöögiks süüa sünniks.
Rong on väike, kahevaguniline. Raudtee läheb läbi üksteise kõrval kõrguvate majadega ärilinnaosa, läbi pisikeste poodidega pikitud elamurajooni, möödub vabrikutest ning kaubaladudest. Park. Elamuehitus. Litsun näo vastu akent ja silmitsen ahnelt mulle tundmatu paiga maastikku. Iga viimne kui asi on minu silma jaoks uus ja uudne. Polnud ma ju peale Tokyo õieti ühtegi teist linnamaastikku näinud. Linnast välja suunduv rong on hommikul tühi, kuid vastasperroon kihab koolikotid õlale vinnanud suvises koolivormis põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastest. Nemad lähevad praegu kooli. Mina mitte. Mina suundun ihuüksinda hoopis teises suunas. Mina sõidan hoopis teistel rööbastel kui nemad. Sel hetkel tunnen, kuidas miski mind haarab ning tugevasti mu südant pitsitab. Just nagu oleks ümbritsev õhk järsku hõredaks muutunud. Kas ma talitan ikka õigesti? Nii mõelnud, valdab mind tohutu kõhedustunne. Katsun neid enam mitte vaadata.
Rong sõidab mõnda aega mööda mereranda ja keerab siis tagasi sisemaale. Kõrged lopsakad maisipõllud, viinamarjad, nõlvakutele rajatud mandariiniaiad. Siin-seal peegeldavad niisutustiigid hommikusi kiiri. Tasandikku mööda vonkleva jõe vesi on värske ja jahe, lagedad maalapid suvistesse rohupuhmastesse maetud. Koer seisab raudtee kõrval ja uudistab mööduvat rongi. Sellist vaatepilti silmitsedes naaseb mu südamesse taas mahe soojus. Hingan sügavalt sisse ja ütlen endale: Kõik on korras. Nüüd ei jää muud üle kui samas vaimus edasi minna.
Väljun raudteejaamast ja suundun mööda vanade majadega ääristatud linnatänavat põhja poole, nagu õpetatud. Mõlemal pool tee äärt jookseb lõputu aedade rida. Nii paljusid erinevat tüüpi aiapiirdeid nägin oma elus esimest korda. Mustad laudaiad, valged krohvitud tarad, graniiditükkidest laotud müürid, kiviaedade peale istutatud hekid. Ümbrus on hääletu ning ühtegi inimest pole kõndimas näha. Isegi möödasõitvaid autosid peaaegu et polegi. Sissehingatud õhul on vaevumärgatav mere hõng. Küllap on mererand lähedal. Kuulatan pingsalt, kuid lainete müha ei kuule. Paistab, et kusagil eemal käib ehitus, sest kõrvu kostab elektrisae õrn pirin justkui mesilase tiivasumin. Raudteejaamast raamatukoguni on siin ja seal teeserval pisikesed noolega teeviidad, nii et eksimist ei ole.
Kōmura mälestusraamatukogu suurejoonelise värava ees kasvab kaks kauni võraga ploomipuud. Väravast sisse astunud, avaneb mu ees vonklev kruusane kõnnitee. Aiapuud on kõik ilusad ja hoolitsetud, maas pole ühtegi lehte. Männid ja magnooliad. Kollased jaapani kerria põõsad. Asalead. Taimede vahelt paistab paar suurt vana kivilaternat ning pisike tiik. Viimaks jõuan sissekäiguni. See on üks vägagi peenelt disainitud sissekäik. Peatun hetkeks ukse ees ja jään veidi kõhklema, kas astuda sisse või ei. See raamatukogu erineb kõigist teistest raamatukogudest, mida ma seni näinud olen. Aga kuna ma spetsiaalselt selle pärast nii kaugele tulnud olin, ei saanud ju sisse minemata ka jätta. Astun sisse. Kohe ukse kõrval on registratuurilaud, kus istuv noormees pakid hoiule võtab. Võtan seljakoti seljast, päikseprillid eest ja mütsi peast.
„Oled sa siin esimest korda?” küsib noormees. Pingevabal tasasel häälel. Ta hääl on kõrgevõitu, kuid mahe, vähimalgi määral kõrva riivamata.
Noogutan. Hääl ei taha hästi välja tulla. Olen närvis. Ei osanud üldse oodata, et selliseid küsimusi küsitakse.
Noormees mõõdab mind huvitatud ilmel pealaest jalatallani, pikk värskelt teritatud pliiats endiselt näpus. Kollane kustutuskummiotsaga harilik pliiats. Pisikese korrapärase näoga noormees. Pigem naiselikult kaunis kui mehelikult nägus. Seljas valge nööpidega triiksärk, jalas oliivrohelised viigipüksid. Mõlemad laitmatult triigitud. Juuksed on tal pikemapoolsed. Kui ta maha vaatab, vajub tukk otsmikule, mida ta siis aeg-ajalt, justkui tal oleks see järsku meelde tulnud, käega tagasi lükkab. Särgikäised on küünarnukkideni üles keeratud ning käisesuust paistavad kõhetud valged randmed. Peenikese õrna raamiga prillid sobivad ta näokujuga hästi. Särgiesisele on kinnitatud väike plastmassist nimesilt, kuhu on kirjutatud „Ōshima”. Ta ei sarnane ühegi raamatukogutöötajaga, keda ma tean.
„Fondidesse võid vabalt siseneda. Kui soovid mingit raamatut vaadata, siis võid ta vabalt lugemissaali