Laps, kelle aeg unustas. Siobhan Dowd
ma siis kasvasin, jupikaupa ja tasahaaval nagu kivipurikad koobastes. Ta andis mulle töid teha. Jahvatasin leiva küpsetamise jaoks viljateri nii, nagu ta mulle ette näitas, ja hakkasin põrandat pühkima peaaegu kohe, kui olin kõndima õppinud. Eelmise päeva tolm lendas järgmisel hommikul idapoolsest uksest välja ja kooljakesed maja tagaosa varjudes said jälle hingata. Õhtupoole korjasin õuest marju, tulehakatist ja muid asju ning see oli minu osa tööst, samamoodi nagu lapse hoidmine, kes oli kootud rätiga minu selga seotud ja magas. Tema läks sinna, kuhu läksin mina.
Mäletan, kuidas isa ühel talvepäeval pealt vaatas, kui ma tema tooli ümbert põrandat pühkisin. Ta naeris ja hoidis luuda jalgadega kinni ja silitas mu pead. Isa kutsus mind lapseks, kelle aeg unustas. Ja see hüüdnimi jäi mulle külge.
Hääl unenäos vaikis järsku. Fergus ehmus ärkvele, maapind tema all vappus. Ilmselgelt oli ta tukkuma jäänud. Binokkel oli tema kõrvale maha kukkunud ja päike kõrgemale tõusnud. Poiss lamas kõhuli süvendi kõrval sõnajalgades. Ta vaatas ringi ja nägi turbalõikurimehi, kes olid juba kohale jõudnud. Maa vappumine tuli masinast. Kata-tarra-tarra-kat.
Mehed polnud teda märganud. Oranž sõiduk tagurdas ja lõiketera tõusis täiskõrgusele, terav serv valmis seatud, nagu asuks see rünnakule.
„Pidage,“ karjus Fergus püsti hüpates. „Pidage kinni!“
Mees masinas ei kuulnud, kuid teine mees, kes kõndis süvendi poole, pööras pead ja vahtis Fergust.
„Pidage kinni! Palun.“
Teine mees signaliseeris käega, nagu tahaks öelda: „Pea kinni, enne kui hilja!“ ja masin jäi vait. Kaugusest kostis sireenihuile.
Fergus astus edasi, et mees turbalõikuri kabiinis võiks teda näha.
„Pidage kinni!“ hüüdis poiss uuesti. Tema hääl kandus üle lageda raba. „Seal on üks surnukeha. Onu läks politseid kutsuma. Seal nad ongi.“
„Politsei?“ päris mees masina roolis.
„Surnukeha? Mis surnukeha?“ küsis mees maapinnal.
Vaateulatusse jõudis politseiauto, siis teinegi. Värvi põhjal võis öelda, et üks tuli põhjast ja teine lõunast. Nad sõitsid üle mägitee ja peatusid veidi kaugemal. Autouksed paukusid. Mundris mehed astusid välja ja Fergus tundis ära onu Tally, kes ilmus lagedale Gardaí auto tagumisest uksest. Onu osutas Ferguse ja turbalõikurimeeste poole ning mundrimehed liikusid üle raba lähemale, valides hoolikalt teed, ogalise ja torkiva rohu sees aeg-ajalt koperdades. Onu Tally järgnes, käed teksajaki taskutes peidus, nagu oleks ta täielikus teadmatuses maapinna reetlikust loomusest.
„Persse küll,“ kuulis Fergus politseinikku ütlemas. „Mu saabas on omadega õhtul.“
„Kuradile,“ ütles RUC-mees.
„Mida põrgut siin toimub?“ küsis turbalõikuri juht. Ta oli masinast alla maa peale roninud.
Fergus osutas surnukehale rabas, küünarnuki teravikule, pikas rüüs torsole ja väljaulatuvale luuotsale. Maapinna pruunikal taustal ja langeva valguse nurga tõttu ei hakanud need otsekohe silma.
„Poiss ajab segast,“ ütles mees maapinnal. „Pole seal mingit surnukeha.“
„On küll. Vaadake.“ Fergus hüppas alla süvendisse ja tõmbas sõrmega mööda keha kontuure. „See on käsi. Ja vaadake – käevõru. Võib-olla kullast.“
„Kristus. Tal on õigus, Mick,“ ütles turbalõikuri juht.
Politseinikud jõudsid hingeldades kohale.
„Onu Tally ja mina,“ rääkis Fergus, „meie leidsime ta. Me olime hommikul vara siin linde vaatlemas.“
„Linde vaatlemas? Jajah, muidugi,“ ütles mees, keda kutsuti Mickiks.
„Tõega.“
„Pigem nagu…“
„Linde vaatlemas,“ ütles Fergus. „Ja siin paistab luu. Katki murtud.“
Keegi ei öelnud midagi.
Onu Tally astus süvendile lähemale ja võttis sigareti välja, kuid ei süüdanud seda. „Keegi tappis ta ja mattis siia,“ oletas ta. „Ja tänu Fergusele ei hekseldanud teie neetud masin laipa pudiks.“
„Olgu, olgu,“ vastas Mickiks kutsutav. Ta pakkus onu Tallyle tuld ja pani ka ise suitsu ette.
„Kui kaua see tüdruk sinu arust siin olnud on?“ küsis Iiri politseinik.
„Me ei saa olla kindlad, et ta on naissoost,“ vastas RUC-mees.
„Aga käevõru? Ja see kampsun tal seljas? Mingi villane öösärk.“
„Ma pole kunagi näinud sedalaadi öösärki poisi seljas. Mitte tänapäeval. Siis peaks see olema pidžaama, või mis?“
„Kas me oleme piirist põhja või lõuna pool? Seda tahaksin ma küll teada.“
„Vastavalt minu Ordnance Survey kaardile on kuskil läheduses oja. Põhi jääb sellest ühele poole ja lõuna teisele.“ Seda öelnud mees kandis erariideid ja kõneles briti aktsendiga.
Onu Tally jutustas: „Olime Fergusega siin paar tundi. Linde vaatlemas. Aga me pole oja näinud. Ainult raba.“
„Kevad on olnud vihmavaene, oja on tõenäoliselt ära kuivanud,“ pakkus Iiri politseinik. „Ma ütleksin, et surnukeha kuulub siiski teile. Kui kaarti arvestada.“
„Ja mina ütleksin, et see kuulub teile.“
„Poja, roni sealt parem välja.“ Erariietes inglase häälest kostis vaikset käsku. Ta sirutas käe alla süvendisse, kuid Fergus raputas pead. Poiss toetas peopesad servale ja hüppas üles.
„Vaene väike tüdruk,“ ütles turbalõikurimees. „Ta paistab seitsme-kaheksa-aastane. Noorem kui minu Mairead.“
„Kutsusime patoloogi kohale, aga vahepeal piirame ala sisse. Sobib?“ küsis inglane Iiri politseinikult.
„Meie tegime ka väljakutse. Aga meie patoloog peab tulema Galwayst.“
„Galwayst?“
Iiri politseinik kehitas õlgu.
„Noh, meie patoloog jõuab siia enne teie oma. Võtsime kaasa natuke linti, kas me võime sündmuskoha sisse piirata?“
„Laske käia. Meie lint on sama värvi, nii et vahet pole.“
Politseinikud ajasid Ferguse, turbalõikuri töölised ja onu Tally eemale.
Onu Tally nõksas peaga Ferguse poole, kutsudes teda teerajalt veidi kaugemale, et nad saaksid omavahel rääkida.
„Üks pisiasi, Ferg. Me oleme jalamehed. Pidin kaubiku linna parklasse jätma, enne kui politseisse läksin. Ma ei tahtnud, et nad meie turbakottides nuusiksid. Siis sundisid nad mind politseiautos endaga kaasa tulema. Ükskõik, kes mind sireenide huilgamise saatel nägi, pidi arvama, et olen teel Long Keshi vanglasse. Kujuta pilti! Ja minu kaubik seisab koos 30 naela väärt turbaga keset Inchquini.“
„Sa võid tagasi kõndida, onu Tally. Kui alla jõuad, võid ju hääletada.“
„Nalja teed? Kes korjaks minusuguse tüübi peale sellises Jumalast hüljatud paigas nagu see siin? Bandiitide maanurk5 ikkagi!“
Fergus naeris. „Ma juba kuulen järgmise mäe tagant trummipõrinat, onks. Pärismaalased muutuvad rahutuks.“
Onu Tally ümahtas. „Neetud, me oleme täitsa jalamehed.“
„Me võime mäest alla joosta. Inchquini on ainult kümmekond kilomeetrit.“
„Lase siis käia, maratonijooksja.“
„Onks?“
„Mis on?“
„Oled sa kuulnud mõnest tüdrukust või lapsest, kes on hiljuti ära kadunud?“
Onu Tally mõtles. „Ei. Mitte viimasel
Armagh’ lõunaosa ja Fermanagh’ krahvkonda hakkas Briti meedia rahutuste ajal bandiitide maanurgaks (