Laps, kelle aeg unustas. Siobhan Dowd
välja paksu turbakoti. „Nägudeni, onks.“
„Anna tuld.“ Onu Tally lehvitas ja sõitis minema.
Fergus lohistas turbakoti ümber nurga ja leidis ema pesu riputamas, pesulõks suus. Tuul sasis tema blonde juukseid üle näo, kui ta poisist pilgu üle libistas.
„Tle ppi sll lng,“ ütles ta.
„Mida?“
Ema võttis pesulõksu suust. „Tule appi selle linaga.“
Fergus irvitas. „Muidugi.“ Ta haaras lehvivast linanurgast.
„Kus sa oled terve päeva olnud, Fergus? Sa haised õlle järele.“
„Ainult üks õlu.“
„Alati on see ainult üks õlu.“
„Tõesti oli üks. Läksime onu Tallyga turvast tooma – mul on suur kotitäis kaasas ka –, aga siis läks meil aega. Me leidsime surnukeha, ema. Sealt ülevalt, mäe otsast rabast. Pisike, imetilluke laps.“
Ema peatus ja vahtis avali sui, surudes Theresa pisikesi traksipükse vastu rinda. „Laps?“
„Laps jah, ema.“
„Jumal tule appi. Surnud laps?“
„Muidugi surnud. Maha maetud. Aga turbalõikusmasin kaevas ta välja.“
„Püha jumalaema. Kas ta oli mõrvatud?“
„Ma ei tea, ema. Nad arvavad, et ta on igivana. Rauaajast.“
„Mis sa räägid?“
„Rauaajast. Kaks tuhat aastat või rohkemgi vana.“
Ta paiskas kogu loo endast välja, vaheldumisi end hingetuks jutustades ja emal pesu kuivama riputada aidates.
„Nad ootavad arheolooge,“ lõpetas ta. „Mida sina sellest arvad?“
„Ära unusta särke enne lõksuga kinnitamist sirgeks raputada, Fergus.“
„See on kõik, mida sa ütled? Nad arvavad, et ta elas samal ajal kui Jeesus!“
Ema riputas nöörile viimase soki ja tema käed kukkusid alla. Ta ohkas ja lõi risti ette. „Selline väike tüdruk ja lõpetas seal mäel, Jumalast hüljatud paigas. Pagan pealegi.“
„Ta poleks saanudki kristlane olla, ema, kui ta sündis enne Kristust.“
„Ma tean. Lihtsalt mõtlesin temale, ikkagi ilma palveta maetud laps.“
„Ehk keegi palvetas tema eest.“
Ema ohkas. „Ja võib-olla Tema kuulis neid palveid. Või siis mitte.“ Ta kinnitas teksatunked lõksudega nööri külge. „Mul on hea meel, et ta on nende arvates seal olnud kogu selle aja.“
„Miks?“
„See muudab kõik kaugemaks. Vähem pistmist meiega. Praeguse ajaga.“ Ta tõstis üles plastist pesukausi. „Meil on oma õue pealgi muret küllaga.“
„Vist küll.“
„On jah. Ma just jõudsin Joe juurest tagasi, seega ma tean.“
„Sa läksid Joed vaatama, ema?“ Fergus pani käe Joe kellale. „Kuidas tal on?“
Ema naeratas. „Ta on kasvanud.“
„Möödunud nädalast?“
„Mitte selles mõttes. Ma tahan öelda, et oma peas. See, kuidas ta räägib.“
„Kas teda kiusatakse seal?“
„Ei. Ta on kogu aeg lugenud.“
„Lugenud?“
„Lugenud teadusest. Sellest, mis juhtub, kui valgus satub peeglisse.“ Ta naeratas. „See murdub, räägib tema.“
„Seda kutsutakse refraktsiooniks, ema.“
“Et see siis ongi?..” Ma ei saanud aru. Ta on hullumeelselt sisse võetud mõttest, et teeb oma loodusteaduste lõpueksami uuesti.“
„On ka või?“
„On jah. Vaata nüüd ennast, Fergus. Ajud missugused ja raamatu kaant ei kergita sa terve päeva jooksul kordagi.“
„Ma õpin hiljem, ausõna.“
„Alati hiljem, mitte kunagi kohe. Sa räägid täpselt samamoodi nagu Joey. Ta lubas mulle, et läheb Inglismaale tööd otsima – kui mitte järgmisel nädalal, siis ülejärgmisel. Ja vaata nüüd – ei ole enam mingit järgmist. Kümme aastat trellide taga.“ Ema viskas tühja pesukausi maha. „Ma olen teist kahest surmani väsinud.“
„Ema!“
„Sinust ja Joest. Alati valmis koerusteks.“
„Ema?“
„Ma mäletan, kuidas te püüdsite kahekesi maja maha lammutada. Peksite vastu tagaseina labidatega, mis olid suuremad kui te ise.“
Fergus võttis emal õlgade ümbert kinni. „Nadikaelad, täitsa paras paar.“
Ema haaras nöörilt särgisaba ja tupsutas sellega silmi. „Vaata, mida te olete teinud. Kui Theresa ja Cath mulle täna hommikul küünelakiga mäkerdades lõppu peale teha ei suutnud ja sina läksid mulle sõnagi lausumata hulkuma ja Joey on kümneks aastaks trellide taha pandud… Vannun Jumala nimel. Soovin, et oleksin jäänud Leitrimisse, kus ma sündisin, ja poleks iialgi abiellunud sellise jama keskele.“
„Oh, ema. Me oleme kohutav pesakond. Sa oleksid pidanud meid kutsikaeas ära uputama.“
Ema käsi sasis poja juustes, libisedes üle traatjate juukseotste. „Palun ära mine sama teed kui su vend, Fergus. Luba mulle, et sa ei tee seda.“
„Ei lähe. Mul pole selleks vähimatki tahtmist.“
„Iga viimane kui poiss selles külas tahab olla paganama kangelane. Puhas raiskamine. Aga sina ei tee seda, ega ju?“
„Ei.“
„Sina oled targem, eks ole?“
„Jah, ema. Olen küll.“
„Mine siis õppima.“
„Okei, lähen. Aga ema?“
„Mida?“
„Kas ma võin homme üles mäkke minna? Koos onu Tallyga. Et näha, mida nad laibaga teevad. Ta ütles, et teeb mulle ühtlasi veel ühe sõidutunni.“
„Sina ja su onu Tally. Nagu sukk ja saabas. Okei. Pane ainult õppesõidumärgid välja, mis ma sulle ostsin.“
„Kas ma pean, ema?“
„Seadus on selline.“
„Aga see on sama hea kui karjuda kogu maailmale kõva häälega: MA OLEN PROVO.“
„Mida?“
„Provokaator roolis, ema.“
Ema andis talle lopsu ja naeris. „Sa oled üks õel poisiuss, Fergus. Lase nüüd jalga ja hakka end raamatutest läbi närima.“
4
Sel õhtul jõudis isa koju parasjagu lauakatmise ajaks. Ta viskas Roscillin Stari diivanile, vandus ning tema paksud hallid kulmud tõmbusid kipra.
„Oli sul töökojas kehv päev, Malachy?“ küsis ema.
„Ei. Me tegime kenakesti äri.“
„Mis sind siis vaevab?“
„Sa pole raadiot kuulanud? Veel kaks on surnud,“ ütles ta. „Pärast 61 päeva nälgimist.“
„Püha jumalaema!“
„Nad lasevad neil kõigil surra. Bobby Sands oli alles algus.“
„Maze on neetud paik.“
„See pole Maze, naine. See on Long Kesh.“ Isa räntsatas toolile.
„Maze, Long Kesh. Mis vahet seal on?“
„Sama