Laps, kelle aeg unustas. Siobhan Dowd
sa käevõru nägid?“
„Ei.“
„See oli põimitud metalliribadest. Umbes nagu keldi stiilis.“
„Ei ole võimalik.“
„On küll.“
„Vaene pisike mutukas. Aga seda träni ostavad turistid ka.“
Erariides politseinik astus neile lähemale. „Meil on vaja teie tunnistusi,“ ütles ta. „Mida te siin tegite, kui te ta leidsite ja … Sedalaadi värk.“
„Pole just palju rääkida. Olime juba vara mäe otsas linde vaatlemas…“ alustas onu Tally.
„Ja siis märkasin mina teda,“ segas Fergus vahele. „Ma nägin teda maa sees. See oli nagu maskeering.“
„Maskeering?“
„Teate küll. Sõdurid laigulistes vormides. Või linnud põllul. Maskeeritud nii, et sa neid ei märkaks.“
RUC-mehe silmad pöördusid taeva poole. „Juba jõudis kohale.“
„Kõigepealt nägin käevõru. Siis tema kätt. Siis keha. Ja siis … luud. Läbi lõigatud.“
„Ja siis mis? Kas sa katsusid teda?“
„Võib-olla. Ainult riiet.“
„Ja mina sõitsin Inchquini, et politseile teatada,“ ütles onu Tally.
„Miks Inchquini? Miks mitte teisele poole Roscillinisse?“
„Noh, me arvasime, et oleme piirist lõuna pool.“
Erariides mehel oli terav lõug ja tumedad paksud juuksed, mida tuuleiil lehvitas. „Ma ütleksin, et teil on õigus. Aga see Paddy seal räägib, et kui te läksite üle matkaraja sinna, kus te ta leidsite, tulite uuesti üle piiri Põhja.“
„No mis sa kostad!“
„Olete te ise põhja poolt?“
Onu Tally noogutas. „Me oleme Drumleashist, Fergus ja mina.“ Ta andis politseinikule nende täisnimed ja aadressid.
„Käid sa veel koolis?“ küsis politseinik Ferguselt.
„Mul on vaheaeg. Lõpueksamid algavad kohe.“
Politseinik kopsis pliiatsiga vastu märkmikku. „Ja teie, härra McCann? Millega teie tegelete?“
„Selle ja teisega. Baaritöö. Tööd on neil päevil raske saada.“
„Tublil mehel nagu teie? Te peaksite astuma RUC liikmeks.“
„Ma võin küll olla iirlane, aga ma pole lammas, kes ise vabatahtlikult tapale läheb,“ vastas onu Tally. Ta hirnus oma nalja peale naerda. Hetke pärast liitus naeruga ka erariides mees.
Neist paremal peatus veel üks auto. „Patoloog tuli,“ ütles erariides mees. „Näib, et ta sõitis Londonderryst siia tavalisest poole kiiremini.“
Priske viiekümnendates aastates mees astus autost välja, käes päevinäinud reisikott.
„See oli nüüd küll kähku tuldud, Jack,“ lausus erariietes mees.
„Tere, Duncan. Kus ta on?“
Kaks meest kõndisid üle raba surnukeha poole. Onu Tally pani käe Ferguse õlale.
„Mulle ei meeldi see politseivärk,“ sosistas ta. „Lähme minema.“
„Onks, ei, mitte veel. Ma tahan kuulda, mida patoloog ütleb.“ Enne kui onu Tally suutis teda peatada, vingerdas Fergus end vabaks ja astus süvendist paari meetri kaugusele. Ta heitis kõhuli, et püsida silme alt eemal, ja kuulas, mida politseinikud räägivad.
Arst libastus mudas ja vandus. Tal tekkis raskusi süvendi põhja, surnukeha juurde pääsemisega. Siis valitses vaikus.
„Kui kaua sinu arvates ta siin on olnud, Jack?“
Fergus lükkas rohu kõrvale ja nägi Iiri politseinikku süvendi kõrval justkui palves põlvili laskumas. Kõrgel pea kohal lendas lennuk, hääletu krutsifiks taevast lõhestamas.
„Neetud põrguvärk.“ See oli arsti hääl.
„Kui kaua?“
„Vaene laps! Ja tema nahk on vigastamata.“
„Ma tean. Ta just leiti. On ta siin olnud päevi? Või nädalaid?“
„Kauem, Duncan.“
„Mitte kuid?“
„Sajandeid.“
„Sajandeid? Tahad mu kulul nalja teha või, Jack?“
„Sul on vaja arheoloogi, mitte politseid.“
„Arheoloogi?“
„Mulle meenub üks teine surnukeha. Leiti sarnasest pinnasest, kaugemal lõunas. Tuli välja, et see oli igivana. Rauaajast.“
„Ei ole võimalik. Vaata naha seisukorda. Riiet.“
„See on rabale tüüpiline. See säilitab asju. Nagu muumia Egiptuse hauakambris.“
„Kristus küll, sa tõmbad mind orki. See peab olema nali.“
„Kristusel on õigus, ja ei mingit nalja.“ Arsti hääl jäi hingetuks, kui ta pingutas tagasi üles pääseda. „Tänan. Siiani teame ainult seda, et too laps võis kõndida maa peal samal ajal kui teie mees ise.“
„Milline „teie mees“?“
„Jeesus Kristus, kes siis veel?“
„Jeesus?“
„Me räägime 2000 aasta tagusest ajast, Duncan. Võib-olla ka rohkem.“
„Mis teeb selle käevõru, riide, kõik…“
„Hindamatuks. Kui mul on õigus, istute te siin sensatsiooni otsas.“
„Ma teadsin, et ta on meie pool piiri. Ma teadsin seda.“
3
Saabus veelgi politseinikke ja puhkes veelgi vaidlusi piiri asukoha üle, kuid nüüd kulgesid need vastupidiselt. Tüdruku surnukeha oli kriminaalsest peavalust muutunud väärtuslikuks leiuks. Igaüks kinnitas oma õigust sellele. Fergus kuulas vaikides, onu Tally hoidis eemale.
Keskpäev oli juba käes, kui nad politseinikule meelde tulid ja too nad mäest alla sõidutas. Nad võtsid Inchquinist kaubiku ja sõitsid tagasi teisele poole piiri. Vahis oli teine sõdur, suur kiilakas tüüp, kes nägi välja, nagu suudaks ta kümme pinti alla kulistada sama arvu minutite jooksul. Ta küsis näha onu Tally juhiluba ja luges seda, dokument kaugele väljasirutatud käes, nagu oleks paberil kirbud küljes.
„Jumal küll,“ ütles onu Tally. „Keegi pidi Lloyd George’i kätt müksama, kui ta seda neetud piiri joonistas ja Drumleashi valele poole jättis.“
„Mida see peaks tähendama?“
„Võiks ju arvata, et ta tahtis meid, feene6, Vabariiki jätta, et meist lahti saada.“
Nad sõitsid turbakottidega Roscillinisse ja müüsid kõik, välja arvatud kolm kotti, onu Tally semule Frankile, kes pidas tööriistapoodi. Siis tegid nad peatuse, et võtta paar õlut. Kui nad esimeste Drumleashi majadeni jõudsid, näitas kell peaaegu kolm.
Isa tankis bensiinijaamas uhket sinist Roverit, kui nad sealt mööda sõitsid. Onu Tally lasi signaali, isa tõstis pilgu ja pööras silmad taeva poole. Üldiselt oli see vaikne külake. Modernne katoliku kirik oma lendava taldriku sarnase katusega kõrgus nagu hüljatud ufo. Finicule’s Bar’i nime kandva pubi ees, kus onu Tally tuba üüris ja baarimehena töötas, lösutas üksteise otsas kaks põõnavat koera.
„Ma olen omadega täiesti läbi,“ ütles onu Tally. „Viskan sind koju ära, aga sisse ma ei tule. Tervita ema minu poolt ja anna talle kotitäis turvast. Siis ta ei kurjusta minuga.“
Nad keerasid tupiktänavasse
Feenid – ühine nimetus Feeni Vennaskonna ja Iiri Vabariikliku Vennaskonna liikmete kohta, kelle eesmärgiks 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli sõltumatu Iiri Vabariigi loomine.