Jaht Eichmannile. Neal Bascomb

      Proloog

      203. liini bussilt tulija hilines.

      Teda jälginud rühm oli nüüd juba kolm nädalat vaadanud, kuidas nende sihtmärk naaseb töölt oma väikesesse telliskivipunkrit meenutavasse majja Garibaldi tänaval. Kõik õhtud olid ühesugused – kell 19.40 peatus 203. liini buss 100 meetri kaugusel Garibaldi tänava nurgast müügikioski juures, mees tuli bussist välja ja sellessamas peatuses väljus ka üks naissoost reisija. Nad lahkusid erinevas suunas. Mõnikord jäi mees kioski juurde pidama, et osta pakk sigarette, kuid üle ühe minuti ei kulutanud ta sellele kunagi. Seejärel ta ületas tänava ja hakkas oma maja poole minema. Kui lähenes mõni auto, süütas ta endast märku andmiseks taskulambi, mille ühes otsas põles punane ja teises valge tuli. Omaenda krundini jõudes tegi ta enne majja sisenemist selle ümber tiiru, otsekui oleks ta tahtnud kontrollida, kas kõik on ohutu. Majas tervitas ta abikaasat ja noorukest poega, süütas veel mõne petrooleumilambi ja istus siis õhtust sööma. Ta oli täpseid toimimisviise ja ajakavasid armastav inimene. Tema prognoositavus muutis ta haavatavaks.

      Aga selle kolmapäevase päeva õhtul ehk 1960. aasta 11. mail läks kell 19.40 mööda, kuid näha polnud ei 203. liini bussi ega meest. Jälgimisrühm ootas kahes autos. Üks must Chevrolet’ sedaan oli pargitud esiotsaga bussipeatuse poole 202. maantee äärde. Selle toetusauto juht pidi niipea, kui mees nähtavale ilmub – kui ta ikka ilmub –, esituled sisse lülitama, et pimestada ta enne, kui ta jõuab vasakule oma maja poole keerata. Vangistajate must Buicki limusiin oli paigutatud maantee ja mehe kodu vahel Garibaldi tänavale. Selle sohvrivormis juht oli kapoti üles tõstnud, et jätta muljet, nagu oleks limusiinil mingi rike. Teised kaks seisid külmas ja tuulises õhtus auto kõrval ning tegid näo, et putitavad mootorit. Nood kaks olid jõumehed, kelle ülesanne oli sihtmärk võimalikult vaikselt ja kiiresti kinni võtta ja autosse toimetada.

      Kell 19.44 lähenes viimaks mööda 202. maanteed buss, kuid see sõitis kioskist mööda, ilma et oleks peatunud. Meestesalk sai siin Argentinas Buenos Airese põhjaserva üksildases elamupiirkonnas ilma liigset tähelepanu äratamata oodata ainult teatava aja. Lausikul peaaegu puudeta väljal oli ainult käputäis maju. Selle kandi jaoks võõrad autod torkasid silma.

      Rühma limusiini tagaistmele varjunud juht nõudis ohtudest hoolimata paigale jäämist. Rühm ei vaielnud talle vastu. Praegusel otsustava tähtsusega hetkel küll mitte. See mees ei tohtinud vangistamisest pääseda.

      Täpipealt viisteist aastat tagasi oli Riigi Julgeoleku Peaameti alla kuulunud Riikliku Salapolitsei Gestapo osakonna IV B 4 ülem ja natside korraldatud genotsiidi tegevjuht SS-Sturmbannführer põgenenud Kolmanda Riigi viimastel päevadel Austria Alpidesse. Praegu läbematult abikaasa töölt naasmist ootav naine laskis ta tollal lahingutegevuses langenute nimekirja panna. Teda otsisid taga nii liitlasriikide uurimisorganid kui ka Simon Wiesenthali moodi sõltumatud natsikütid. Tema kohta väideti, et juutidest kättemaksjad tapsid ta. Liikusid kuuldused, et ta elab Lääne-Saksamaal, Inglismaal, Kuveidis, Ühendriikides või koguni Iisraelis. Tema jäljed oli kord soojad, kord külmad ja siis jälle soojad.

      Ta oli oma isikut niivõrd edukalt varjanud, et Mossadi ennast nüüd Garibaldi tänaval sisse seadnud agendid ei olnud senimaani jäägitult kindlad, et see mees, keda nad on tulnud kinni võtma, on ikka tegelikult Eichmann. Juhuks kui see ei ole tema, oli neil valmis varukava – üks paljudest varukavadest. Nende veendumus oli siiski piisav selleks, et korraldada võõra riigi pinnal ohtlik operatsioon, milles osales üle kümne agendi, kelle hulgas oli ka Iisraeli salateenistuse juht ise. Nad olid Eichmanni toimikut lugenud ja teadsid täielikult tema rolli juutide massitapmises. Nad olid küll elukutselised, kuid sellesse operatsiooni ei saanud nad kohe kuidagi suhtuda erapooletult. Üks agent nägi Argentinasse saabumisest alates pidevalt vaimusilmas oma holokausti ajal surmatud perekonnaliikmete nägusid.

      Nad tohtisid oodata 203. liini bussi veel mõne minuti.

      Kell 20.05 nägi rühm eemalt taas üht nõrka valgusekuma. Mõne viivu pärast paistsid maanteelt bussi eredalt pimedusse lõikuvad esituled. Pidurid kriiksusid, bussiuks avanes lõginal ja tänavale astus kaks reisijat. Buss läks jälle liikvele ning naine pöördus mehest eemaldudes vasakule. Mees hakkas ennast tuule käes ette kallutades Garibaldi tänava poole minema. Tema käed olid mantlitaskutesse topitud. Kauguses kärgatas tormi eest hoiatav kõu. Adolf Eichmannil oli käes aeg anda vastust selle eest, mida ta teinud oli.

      1

      Obersturmbannführer Adolf Eichmann seisis Ülem-Austrias Doonau jõe põhjakaldal graniidimurru kõrvale rajatud Mauthauseni koonduslaagri juures pika, 140 staabi- ja veoautost koosneva kolonni eesotsas. Oli pühapäeva, 1944. aasta 19. märtsi keskpäev ja ta sai täna kolmekümne kaheksa aastaseks.

      Ta nägi SSi helehallis mundris välja nagu mees, kellel on kaastunnet ja naljasoont sama palju kui graniidirahnul. Tal olid hõredad tumeblondid juuksed, kitsad huuled, pikk nina ja hallikassinised silmad. Tema koljuluud pöördusid meelekohtade taga järsult sissepoole ja kõrge lakaga müts, mida ta kandis, rõhutas seda veelgi. Ta oli keskmist kasvu ja hoidis oma heas vormis keha kergelt ettepoole kaldu nagu värsket jälge ajav koer. Ta jälgis oma ärasõiduks valmistuvaid mehi ja tema vasak suunurk tõmbles tahtmatult, vedades üürikeseks ajaks näole tigeda põrnitsuse.

      Rohkem kui viiesaja esseslasega kolonn oli ärasõiduvalmis. Autode mootorid ärkasid üksteise järel möirates ellu ja nende summutitest valgus teele musta tossu. Eichmann istus oma staabi-Mercedesesse ja andis kolonni eelväest mootorratturitele märku alustada 1. tankdiviisi kannul liikumist Budapesti poole.

      Kaksteist tundi enne seda olid üksteist Wehrmachti diviisi sööstnud üle Ungari piiri ja langevarjurid olid laskunud ajaloolisse pealinna, et hõivata strateegilise tähtsusega riigiasutused ja paigad. Adolf Hitler käskis maa okupeerida, et mitte lasta oma teljeriigist partneril sõlmida liitlastega relvarahu ajal, mil punaarmee oli idas peale tungimas.

      Autokolonn eemaldus Mauthausenist kiiresti ja Eichmann lootis, et mõne kuu jooksul täituvad laager ja talle alluvad naaberlaagrid uute juutidest orjadega, kes hakkavad tööle kivimurdudes ning ümbruskonna laskemoona-, terase- ja lennukitehastes. „Saatke sinna Peremees ise,” oli Reichsführer-SS Heinrich Himmler käskinud, pidades oma korralduses Ungari juute otsides idast läände läbi kammida silmas just nimelt Eichmanni. Kohases füüsilises vormis juudid tuli viia sunnitöölaagritesse „hävitamiseks tööga”, sobimatud aga otsekohe likvideerida. Eichmanni missioon oli Ungarisse tungimisel küll sekundaarne, kuid siiski olulise tähtsusega. Tema rind paisus uhkusest seoses selle usaldusega, mida Himmler operatsiooni isiklikult temale juhtida andes üles näitas. Et õigustada oma uut hüüdnime „Peremees”, ei kavatsenud Eichmann mitte millegi ees peatuma jääda. Ta koondas endale appi kõik oma tõhusaimad vanemohvitserid kõikjalt üle kogu Euroopa.

      Saksa sõjavägi oli Budapesti juba sisse piiranud, SSi kolonn ei kohanud kuigi suurt vastupanu ja liikus vaevata edasi Ungarisse. Eichmanni staap tundis selle 400 kilomeetri pikkuse retke ajal pealinnani ennast piisavalt kindlalt, et teha puhkepeatus ning tema ümber koguneda ja tähistada sünnipäeva pudelitäie rummiga. Seda peatust ja kaht tankimist arvestamata ei olnud Eichmannil teekonna ajal teha midagi muud peale ahelsuitsetamise ja põhjalikuma mõttemõlgutamise oma strateegia üle, mille eesmärk oli kõrvaldada Ungari 725 000 juuti võimalikult kiiresti ning ilma ülestõusudeta (nagu juhtus Poolas) või hulgipõgenemisteta (nagu Taanis). Need kaks operatsiooni andsidki kõrvulukustava mürinaga maanteel liikuvas pooleteise kilomeetri pikkuses kolonnis tema mõtetele tooni.

      Möödunud nädalate jooksul Ungari jaoks tegevuskava välja nuputades oli Eichmann saanud toetuda oma kaheksa aasta pikkustele kogemustele juudiküsimuse lahendamise juhina SSis. Osakonna IV B 4 ülemana vastutas ta Hitleri juutide hävitamise poliitika elluviimise eest. Eichmann juhtis oma bürood nagu mingisuguse rahvusvahelise suurfirma allüksuse pealik. Ta püstitas ambitsioonikaid eesmärke, värbas tööle ja varustas