Jaht Eichmannile. Neal Bascomb
valvur rebis Sapiri isiklikud dokumendid tükkideks ja andis siis talle riided tagasi. Kui neid pärast rõivastumist loomavagunitesse kupatati, hoidus ta perekonna ja teiste oma küla inimeste lähedusse. Küla kõik 103 juuti pressiti ühteainsasse vagunisse, millesse oleks mahtunud kõigest kaheksa lehma. Neile anti ämbritäis vett ja paraskiks tühi ämber. Valvurid lükkasid neid pimedusse jättes ukse kinni hooga ja sulgesid selle tabalukuga.
Rong läks kolisedes liikvele. Keegi ei teadnud, kuhu nad sõidavad. Kui ešelon möödus tee peal väikestest raudteejaamadest, püüdis mõni inimene perroonidelt nimesilte lugeda, et saada aimu, millisesse ilmakaarde nad liiguvad, kuid vaguni põgenemise takistamiseks okastraadiga põimitud ainsast aknakesest oli raske midagi näha. Esimese päeva lõpuks muutusid palavus, hais, nälg ja janu talumatuks. Sapiri nooremad vennad ja õde nõudsid nuttes vett ja midagi süüa. Ema rahustas neid sosinaga: „Lapsuke, jää magama.” Sapir seisis suurema osa ajast püsti. Istumisruumi oli napilt ja seegi vähene oli jäetud kõige nõrgematele. Igas vanuses külaelanikud minestasid kurnatusest. Mõni inimene lämbus surnuks. Korra jäi rong seisma. Uks tehti lahti ja valvur küsis, kas nad vett tahavad. Sapir rabeles välja, et jaamas ämbrit täita. Kui ta tagasi jõudis, lõi valvur ääreni vett täis ämbri tal käest maha. Nad pidid ilma veeta läbi ajama.
Neli päeva pärast Mukatševest lahkumist peatus rong rataste kriiksudes. Oli hilisõhtu ja kui loomavaguni uks raginal lahti tõmmati, pimestasid sõitjate silmi vagunite ümber paiknevad prožektorid. Esseslastest valvurid hüüdsid: „Välja! Tulge välja! Kähku!” Oma kunagise mina lahjunud koopiat meenutavad juudid valgusid koerte haukumise saatel rongist välja. Üks Sapiri küla poepidaja keeras vaguni poole tagasi – ta oli oma palvesalli maha unustanud. Nende pakke ära kandev triibulistes rõivastes mees näitas suitsu pahviva korstna poole. „Milleks sul palvesalli vaja läheb? Varsti oled sa seal.”
Sapir haistis sellelsamal hetkel kõrbeva liha lehka. Ta sai nüüd aru, mis neid siin Auschwitzi nime kandvas kohas ees ootab. Üks SSi ohvitser jaotas saabujad käenõksatuse või järsult lausutud sõna „vasakule” või „paremale” abil kahte ritta. Kui Sapir ja tema perekond ohvitserini jõudsid, suunati Sapir vasakule, vanemad ning vennad ja õde aga paremale. Ta püüdis vägisi nende juurde jääda, kuid valvurid lõid teda. Oma perekonda ei näinud Sapir enam iial. Ta viidi mööda okastraattaradega palistatud tolmust teed minema, kuid tema võitlus ellujäämise nimel sellega alles algas.
Kuus nädalat hiljem ehk 1944. aasta 2. juuli, pühapäeva hommikul kell 8.30 hakkasid „Doonau kuninganna” Budapesti igas otsas huilgama õhuhäire sireenid. Varsti pärast seda heitsid linnale oma pommilasti esimesed liitlasriikide 750 raskepommitajast, kusjuures esimesed nendest kuulusid Ühendriikide 15. õhuarmeesse. Õhutõrjekahurid ja sakslaste hävitajad püüdsid seda üllatusrünnakut nurjata, kuid laine laine järel saabunud pommitajad koos saatelennukitega said neist jagu. Eichmann puges oma künkaharjal paiknevas ja varem juudist töösturile kuulunud kahekorruselises villas peitu, Budapest aga lõi lõõmama. Nelja tunni pärast kadusid viimased pommitajad silmapiiri taha. Kõikjalt üle kogu Budapesti tõusid suitsusambad. Lauspommitamine tegi maatasa terved linnaosad. Hävisid naftatöötlemistehased, vabrikud, kütusetsisternid, raudteedepood ja arvutu hulk muid rajatisi. Surma said tuhanded tsiviilisikud.
Ainsagi kriimuta oma villast väljunud Eichmann nägi, kuidas tema muruplatsile maanduvad liitlaste taevast alla hõljuvad lendlehed. Vaenlase propaganda tegi teatavaks, et Nõukogude väed tungivad idas peale läbi Rumeenia, läänes on liitlased aga maabunud Prantsusmaal ja Itaalias ning liiguvad Saksamaa poole. Kolmas Riik seisab silmitsi lüüasaamisega ja kogu vastupanu tuleb katkestada. Lisaks olevat president Franklin Roosevelt kuulutanud, et Ungari juutide ja teiste vähemuste tagakiusamist jälgitakse „äärmise tõsidusega” ning see on vaja lõpetada. Selle eest vastutavaid inimesi hakatakse jälitama ja neid karistatakse. Aga ei liitlaste pommirünnak, Ameerika presidendi ähvardus ega isegi Hitler ise poleks suutnud takistada Eichmanni viimast lõpule oma meistriteost Ungari juutide hävitamise näol, mis oli tõsimeeli peale hakanud nende küüditamisega Mukatševest.
Eichmann lahkus villast, et hinnata võimalikke kahjustusi oma staabis hotell Majesticus. Senised saavutused seisid tal selgesti meeles. Juulikuu esimesel nädalal oli tema nutikalt kavandatud plaan tõestanud oma ülimat tõhusust. Kuuest piirkonnast viies olid koostatud küüditatavate juutide ühtekokku 437 402 „ühikut” hõlmanud nimekirjad ja need olid kooskõlastatud Ungari võimudega, kes osutusid tema kavade teostamisel abivalmis kaasosaliseks. Iga päev võeti Auschwitz-Birkenaus vastu keskmiselt neli 3500 juudiga lastitud ešeloni. Kõigest kümme protsenti saabunutest loeti kõlblikuks töölaagri jaoks. Ülejäänud teenisid välja „erikohtlemise” gaasikambrites. Eichmann koordineeris eelnevalt oma tegevust laagri komandandi Rudolf Hößiga ja tänu sellele oli hävituslaager valmis niisuguse arvu inimeste töötlemiseks. Laagri personali suurendati, mahalaadimisplatvorme laiendati, rajati uus kolme rööpapaariga raudteesüsteem ja krematooriume ajakohastati.
Ungarisse jäid ainult Budapesti juudid. Nad olid juba kollase tähega märgistatud majadesse ümber paigutatud ning kehtestatud liikumiskeeld lubas neil lahkuda oma elupaikadest ainult kella 14.00 ja 17.00 vahel. Linnalähedaste piirkondade politseinikud ja sandarmid olid platsis, et eesseisva küüditamise juures abiks olla, ja ešelonide sõidugraafikud olid koostatud.
Sellegipoolest olid Eichmanni kavade vastu koondumas teatavad jõud ning seoses liitlaste edasitungiga mõlemal rindel ja nüüd ka Budapestile sooritatud rünnakuga oli nendel jõududel üksjagu mõjuvõimu. Viimaste nädalate jooksul olid rahvusvahelised protestid alates Roosevelti ja paavst Pius XII avaldustest kuni Rootsi kuninga omani sundinud Ungari regenti admiral Miklós Horthyt (keda Hitler oli hoidnud otsustamisõiguseta esindusfiguuri positsioonil) juutidele suunatud aktsioone katkestama. Horthy oli nendele üleskutsetele vastuvõtlik mitte üksnes selle pärast, mida ta oli kahe Auschwitzist põgenenu käest hävituslaagrite kohta teada saanud, vaid ka seoses hiljutise riigipöördekatsega, mille pani toime siseministeeriumi riigisekretär László Baky, kes oli üks Eichmanni tähtsamaid liitlasi ministeeriumis. 7. juulil ehk viis päeva pärast liitlaste pommirünnakuid Horthy lõpetas küüditamised ning vabastas Baky ja tema semud ametist.
Säärasest sekkumisest marru läinud Eichmann andis oma asetäitjatele ikkagi käsu saata 7500 juuti linnast põhja pool paiknevast tellisetehasest Auschwitzi. Ta ei kohanud sealjuures mingisugust vastupanu. Nädal hiljem võttis ta ette katse teha sedasama 1500 juudiga Budapestist viieteistkümne kilomeetri kaugusel Kistarcsa väljasaatmislaagris. Kui linna juudinõukogu oli ešeloni lähetamisest teada saanud, veenis ta Horthyt hävituslaagri poole teel olnud rongi kinni pidama ja Kistarcsasse tagasi saatma. Berliin ei olnud veel reageerinud asjaolule, et Horthy katkestas küüditamised, kuid Eichmann ei hoolinud sellest. Ta ei kavatsenud regendil lasta oma plaanide teostamist takistada. 19. juulil kutsus ta juudinõukogu oma büroosse. Üks tema alluv hoidis nõukogu liikmeid tegevuses, Eichmann ise aga saatis sellal Kistarcsasse esseslased ja sundis juute toore jõu abil ešeloni naasma. Nõukogul laskis Eichmann lahkuda alles siis, kui rong oli ületanud Poola piiri.
Sellelsamal nädalal astus konfliktis Horthyga mängu Hitler. Soovides säilitada teda Saksamaa liitlasena, pakkus Hitler välja, et 40 000 Budapesti juudil lubatakse Palestiinasse emigreeruda, kuid ülejäänud küüditatakse vastavalt kavale laagritesse. See ei meeldinud Eichmannile, kes ei tahtnud ainsatki juuti oma käppade vahelt minema lasta. Ta astus hoogsal sammul kabinetti, milles töötas Saksamaa täievoliline saadik Ungaris.
„Reichsführer-SS Himmler ei nõustu mitte mingil juhul Ungari juutide rändamisega Palestiinasse,” raevutses Eichmann. „Kõnealused juudid on ainsagi erandita tähtis bioloogiline materjal ja paljud nendest on sionismi veteranid, kelle emigreerumine oleks äärmiselt ebasoovitav. Ma tõstatan selle küsimuse Reichsführer-SSi ees ja vajaduse korral taotlen, et füürer langetaks uue otsuse.”
Täievoliline saadik ja Berliin ei lasknud ennast kõigutada. Sõda kulges Saksamaale ebasoodsas suunas ja paljud Reichi juhid, kelle hulka kuulus ka Himmler, pidasid juute väga vajalikuks vahetuskaubaks läbirääkimistel. Eichmanni meelest oli see nõrkus, kuigi temagi oli tuleviku pärast mures ning tunnistas ühele esseslasest ametivennale üles oma hirmu selle ees, et seoses niisuguse ebatavaliselt avaliku rolliga Ungaris