Jaht Eichmannile. Neal Bascomb
Mercedesel kaks valge lipuga vehkivat Wehrmachti ooberstit. Nad tulid pakkuma kohalikku relvarahu, et anda üle peale tungivatest Briti tankidest mõne kilomeetri kaugusel tüüfuse käes vaevlev Bergen-Belseni koonduslaager. Liitlaste ekspeditsioonivägede ülemjuhataja kindral Dwight Eisenhower sisenes Ohrdurfi küla lähedal paiknenud töölaagrisse juba tollelsamal päeval. Seal nähtu võttis ta värisema.
Sõja jooksul oli liitlasteni jõudnud teateid genotsiidiaktidest, mida sakslased toime panid. Juba 1941. aasta suvel sattusid Bletchley Parkis töötanud Briti dešifreerijate kätte radiogrammid, milles kirjeldati üksikasjalikult juutide massihukkamisi Nõukogude Liidu territooriumil. 1942. aastal laskis Poola vastupanuliikumise liige Witold Pilecki ennast meelega saata Auschwitzi, kust ta lähetas korrapäraselt teateid, mis jõudsid lääneriikide valitsusteni. Ungari juutide likvideerimise kõrgpunktis põgenes Auschwitz-Birkenaust kaks Slovaki juuti, kes esitasid üksikasjaliku ülevaate laagrisse saabunud transpordipartiide arvust, saabujate rahvusest ja nende saatusest gaasikambrites. Just nimelt see nende jutustus kutsus esile admiral Horthyle saadetud protestiavalduste tulva Ungari 1944. aasta küüditamiste vastu, mille hulka kuulus ka president Roosevelti avaldus: „Me oleme hitlerlastele, nende alluvatele, funktsionääridele ja kaasaminejatele ning saksa rahvale ja kõikidele teistele natside ikke all elavatele rahvastele selgeks teinud, et oleme kindlalt otsustanud karistada kõiki, kes on nende metsikuste toimepanemises osalenud.”
Samalaadse deklaratsiooniga oli Roosevelt esinenud juba 1942. aasta oktoobris. Kaks kuud pärast seda teatas Briti välisminister Anthony Eden alamkojale, et Hitleri eesmärk on juudi rahva likvideerimine. Brittide tollane seisukoht, mille pani paberile Winston Churchill 1943. aastal ühes läkituses oma valitsusele, oli niisugune, et pärast vahistamist tuleb Saksamaa juhid üürikeseks ajaks kohtu ette viia, et tuvastada nende isik, ja siis kuue tunni pärast „ilma kõrgemate õigusasutuste poole pöördumata … maha lasta”. Kummalisel kombel oli just nimelt Jossif Stalin, kellele seaduseväline kohtumõistmine ju sugugi võõras polnud, see inimene, kes Roosevelti abiga Churchilli ohjeldas. Kui Churchill 1944. aasta oktoobris Moskvas käis, rõhutas Stalin, et kedagi ei tohi hukata ilma õiglase kohtupidamiseta, „sest vastasel korral maailm ütleb, et me kartsime nende üle õigust mõista”. Sellegipoolest jätkasid liitlaste juhid sõja lõpu eel vaidlemist selle üle, kuidas oleks kõige parem natse vastutusele võtta.
Kavad nende kurjategijate tabamiseks olid hädavaevu ettevalmistuste järku jõudnud. Kõigepealt oli liitlastel raskusi kokkuleppe saavutamisega selles, keda tuleks sõjakurjategijana arvele võtta. Brittide ahtavõitu arusaama kohaselt oleksid pidanud liitlased jälitama ainult selliseid Saksamaa tähtsamaid juhtkujusid, kelle „üldtuntud õiguserikkumised … ei ole seotud kindla geograafilise asukohaga”. Ameeriklased ja venelased tahtsid märksa avaramat määratlust. Selle tulemuseks oli segadusseajavalt suur arv sõjakurjategijate nimekirju. Liitlastel mitte üksnes ei puudunud üks ja kindel nimestik, vaid veelgi tähtsam oli see, et 1945. aprilliks olid nad organiseerinud sõjakurjategijate otsimiseks kõigest seitse uurimisrühma, kusjuures igas rühmas oli keskmiselt viis ohvitseri ja seitse reasõdurit. Kontrastse võrdlusena võib mainida, et inglaste ja ameeriklaste operatsiooni „Kirjaklamber” („Paperclip”) kaasati 3000 uurijat, kes läksid laiali üle kogu Kolmanda Riigi, et võtta kinni Saksa tippteadlasi ja koguda tehnoloogilist informatsiooni, enne kui venelased on mõlemale käpa peale pannud. Sõjakurjategijaid tabama läkitatud meeste operatsioonil aga puudus isegi koodnimetus. Sellised olid Washingtoni ja Londoni prioriteedid ajal, mil sõda Euroopas oli lõpule jõudmas.
Sakslaste metsikusi puudutavate luureandmete lugemisest hoolimata avastas kindral Eisenhower, et ta ei ole Ohrdurfi katsumuse jaoks sugugi ette valmistatud. Ta nägi koos oma staabi liikmetega endiste vangide juhatusel haiglas käies jõhkralt piinatud ja nälginud mehi, kes lebasid tihedasti üksteise kõrval maas ega oodanud enam midagi peale surma saabumise. Keldriruumis nägi ta võllast, mille külge vange poodi klaverikeelega, mis oli parajasti nii pikk, et nende varbad puudutasid surma edasi lükates ja sellele eelnenud agooniat pikendades põrandat. Ühele õuele oli ritta laotud ligikaudu 40 täidega kaetud surnukeha. Laagri kõrval asetseval väljal oli veel 3200 laipa, kusjuures paljudel nendest olid kuklas laskehaavad, ja need surnukehad asetsesid põletuspuude riida juures, mis viitas ilmselgelt kavatsusele hävitada kõik jäljed nende kunagise olemasolu kohta. Eisenhoweriga kaasas olnud kindral Omar Bradley jäi lausa kõnevõimetuks. Külma kõhuga kindral George Patton oksendas seina ääres. Ohrdurfist lahkudes ütles Eisenhower oma ohvitseridele: „Ma tahan, et kõik Ameerika üksused, kes parajasti eesliinil ei viibi, seda kohta näeksid. Meile on räägitud, et Ameerika sõdur ei tea, mille eest ta võitleb. Nüüd ta vähemalt teab seda, mille vastu ta võitleb.” Staapi tagasi jõudes läkitas vapustatud ülemjuhataja Washingtoni ja Londonisse teate, milles nõudis, et seaduseandjad ja lehereporterid Ohrdurfi tuleksid. Ta tahtis, et need kuriteod saaksid talletatud dokumentides.
Mõne järgnenud nädala jooksul vabastasid ameeriklased Nordhauseni ja Buchenwaldi sarnaseid suuremaid laagreid. 15. aprillil sisenesid britid lõpuks Bergen-Belsenisse, kaasas reporterid ja operaatorid, et jäädvustada 60 000 nende džiipide poole tuigerdavat „elus luukeret”. Üks Evening Standardi ajakirjanik kirjutas: „Matmata maa peal lebajate surma vääritus – irevil hambad, katmata ihu, mis peaks olema püha ja oligi kunagi kellelegi lähedasele püha, võikalt hallid üksteise otsa hunnikuse aetud laibad ning millalgi laps olnud väike haletsusväärne olevus, kellel on küünised seal, kus peaks olema käsi, ja kes on ikka veel selle lihata luu kaitsvas kaisutuses, mis oli kunagi ema käsivars… see kõik on natside surmakuhjas.” Fotod ja kinokroonikad Bergen-Belsenist ja nendest laagritest, mille Eisenhower ajakirjanikele avas, jätsid üldsusele sügava mulje. Jewish Chronicle, milles oli mõni kuu varem avaldatud Auschwitzi puudutavaid üksikasju pärast seda, kui venelased laagri vabastasid, küsis nüüd: „Miks me pidime kuni praeguseni ootama, et sünniks niisugune laialdane pahameel?”
Viimaks ometi oli „juudiküsimuse lõpliku lahendamise” lihast ja luust õudus üldsuse ja tema juhtide ette toodud ning pealegi toodud niivõrd ilmekal kujul. Päevast päeva avastati ja talletati üha uusi koletislikke asitõendeid ning selle kõige eest vastutavate inimeste jälitamine muutus üha tähtsamaks.
13. aprilliks oli Saksamaa kunagi suursugune pealinn varemeis. Linna olid laastanud sagedased õhurünnakud. Tänavatel hõljus tihtipeale päikestki varjates must suits. Sireenid huilgasid lakkamatult. Berliinlased kõndisid läbi selle sumu oma kontoritesse ja vabrikutesse ning seisid pikkades toidujärjekordades. Elu läks edasi. Nad tervitasid üksteist sõnadega „Bleib übrig” – „jää alles” ehk seega „jää ellu”.
Kurfürstenstraße majas nr 116 oli ellujäämine Gestapo töötajate mõtetes esikohal. Siia liiga suurte ruumide ja marmortrepikodadega koopasarnasesse hoonesse, kus asus ka Eichmanni kabinet, olid nad kolinud pärast seda, kui süütepommid rüüstasid nende peahoonet Prinz-Albrecht-Straßel. Ühel õhtupoolikul sattus Eichmann, kes oli naasnud Berliini eelmise aasta detsembris, kui venelased Budapesti vallutasid, suure hulga gestaapolastest kolleegide peale, kes olid kogunenud saali, milles ta oli omal ajal, kui natsid Euroopas edasi tungisid, mitme oma staabi töötaja saatel viiulit mänginud. Saali oli seatud üles laud ja üks ametnik, kelle ülesanne oli võltsitud dokumentide hankimine, pani kirja andmeid iga ohvitseri soovitud identiteedi kohta, et luua neile töötõendeid, ärikirju ja muid pabereid. Saali tagaotsas seisev Eichmann vaatas sellest dokumendihuviliste tunglemisest eemale hoidudes toimuvat pealt ja tundis tülgastust vaatepildist, mida kujutasid endast SSi ohvitserid, kes tahtsid nüüd saada kindlustusagendiks või veel millekski sellesarnaseks, et mitte liitlaste kätte vangi langeda.
Eichmanni kõrvale astus tema ülemus Heinrich Müller. „Noh, Eichmann? Mis sinuga lahti on?”
„Mina neid pabereid ei vaja.” Eichmann patsutas kabuurile, milles oli püstol Steyr. „Vaata siia – see ongi minu pass. See on minu viimane abivahend juhul, kui ma ei näe enam teist väljapääsu. Midagi muud ma ei vaja.”
„Kui meil oleks olnud viiskümmend Eichmanni, siis me oleksime võitnud selle sõja automaatselt,” ütles Müller. Eichmanni rind paisus uhkusest säärase kommentaari peale.
Eichmanni peas olid maad võtnud romantilised ideed oma Berliini „rebaseurgu”