Jaht Eichmannile. Neal Bascomb
poliitika sagedasi muutumisi, õiguslikke piiranguid ja mõjuvõimu üle peetavaid sõdu arvestavat laveerimist. Ja ehkki ta kandis mundrit, ei mõõtnud ta edu mitte lahingute, vaid ajagraafikute järgimise, normide täitmise, võimekuste rakendamise, juhtnööridest kinnipidamise ja „ühikute” teisaldamise alusel. Austrias, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Madalmaades, Belgias, Taanis, Slovakkias, Rumeenias ja Poolas läbi viidud operatsioonide ajal selgus talle, millised on parimad viisid niisuguse edu saavutamiseks. Nüüd kavatses ta lasta need käiku Ungaris.
Tema tegevuskava esimene järk keskendus juutide isoleerimisele. Tuli välja anda korraldused, millega nõutakse juutidelt kollase tähe kandmist, keelatakse neil reisimine ning raadiovastuvõtja ja telefoni kasutamine ja võetakse neilt õigus töötada riigiteenistujana ja paljudes muudes ametites. Tal oli varuks üle saja sellise abinõu, mille eesmärk oli juute tuvastada ja nad Ungari ühiskonnast välja viia. Teine järk pidi tagama nende rikkuste laekumise Kolmanda Riigi varakambritesse. Pangakontod külmutatakse. Juutidele kuuluvad tehased ja äriettevõtted sundvõõrandatakse ja viimaselt kui ühelt eraisikult riisutakse tema omand kuni toidukaartideni välja. Seejärel tuleb getostamine, et juudid oma kodust välja kiskuda ja ühte kohta kokku koondada seniks, kuni osutub võimalikuks teha teoks neljas järk, mis seisneb nende küüditamises laagritesse. Kui nad kord juba seal on, läheb vastutus nende saatuse eest üle SSi ühele teisele osakonnale.
Põgenemiste ja ülestõusude vältimiseks kavatses Eichmann käivitada kõigi nelja järgu jooksul mingisuguse pettekampaania. Tal oli kavas kohtuda näost näkku juutide juhtidega ja kinnitada neile, et nende kogukonna vabadusi piiravad abinõud on üksnes ajutine, sõjast tingitud paratamatus. Ta tõotab, et kui need nõukoguks koondatud juhid kõnealuste abinõude rakendamise eest hoolt kannavad, ei juhtu nende kogukonnaga midagi halba. Lubaduse eest juute paremini kohelda võetakse neilt vastu pistiseid, mis mitte ainult ei pressi juutidelt välja veel rohkem nende vara, vaid jätavad ka mulje, nagu oleks sakslaste nõudmistele vastu tulevaid üksikisikuid võimalik päästa. Ühtlasi arvas Eichmann, et kolmanda ja neljanda järguga oleks õigem algust teha kõige kaugemates piirkondades, jättes viimaseks Budapesti, kus organiseeritud vastupanu tõenäosus oli suurim. Juutidele tuli isegi nende sunniviisil rongidele panemise käigus rääkida, et nad viiakse mõnda teise kohta nende enda ohutuse huvides või siis Saksamaa varustamiseks tööjõuga. Sääraseid kavalusi võidi ju läbi näha, kuid need oleksid taganud piisavalt palju aega ja järeleandmisi selleks, et ülejäänuga tuleks toime toores jõud.
Eichmann teadis, et kõikide selliste kavade elluviimiseks vajab ta Ungari riigiasutuste abi ja tööjõudu. Kuna tal oli kõigest 150 alluvat, oli nende kaasabi saavutamine Budapesti saabudes tema esmase tähtsusega ülesanne. Muidu oleks ta oma veoste Auschwitzi, Mauthausenisse ja teistesse laagritesse toimetamisega ajagraafikust maha jäänud.
Kui nad Budapesti jõudsid, oli Saksa sõjavägi parajasti tänavatel positsioonidele asumas, Doonaust aga põristas madalalt üle tiibadel musti riste kandvate hävitajate eskadrill. Gestapo agendid hajusid linnas laiali, et vahistada selliseid silmapaistvaid Ungari kodanikke, kes võisid okupatsioonile vastupanu osutada. Nende nimekirjades oli sadu juute. Eichmann seadis oma juhtimispunkti sisse suursuguses hotellis Majestic, mis paiknes Buda vanalinnast lääne pool metsasel künkal. Hotell ümbritseti vahipostide ja kolmekordse okastraataiaga ning selle territooriumi pandi valvama saksa lambakoertega varustatud patrullid.
Juudi partisanide ja liitlaste eriüksuste atentaate kartev Eichmann oli oma turvalisuse suhtes väga hoolas. Ta eelistas ise tagaplaanile jääda, teostas oma võimu alluvate kaudu ja laskis üksnes harva ennast pildistada. Ühe ettevaatusabinõuna vedas ta staabiautos endaga alati kaasas tervet püstolkuulipildujatest ja käsigranaatidest koosnevat arsenali.
Alguses saatis Peremees oma uues peakorteris mööda palju unetuid öid, et seada kokku selle masinavärgi kõiki üksikelemente, mis pidi juute sammhaaval süstemaatiliselt ära kasutama ja lõpuks viimse kui ühe neist Ungarist eemaldama. Tema meelest olid nad Reichi vaenlased ning neid oli tarvis kõrvaldada ja hävitada nagu vähkkasvajat.
Paasapühade viimase päeva 15. aprilli koiduhahetuses jõudis see masinavärk ka Ze’ev Sapiri perekonna koduuksele. Ze’ev oli kakskümmend aastat vana ning elas koos oma vanemate ja viie noorema õe-vennaga Ungari kirdeosas mägises Taga-Karpaatias Mukatševe (Munkácsi) linnast kuueteistkümne kilomeetri kaugusel Dobradovo külas.
Sandarmid äratasid perekonna ja käskisid neil asjad kokku panna. Nad tohtisid kaasa võtta toiduaineid, rõivaid ja voodiriideid, kuid mitte rohkem kui viiskümmend kilogrammi inimese kohta. Nende vähesed hinnalised suguvõsa väärisesemed konfiskeeriti juba enne, kui nad tänavale kihutati. Seejärel ajasid sandarmid kogukonna 103 liiget sõimu ja piitsa abil jalgsi Mukatševesse. Väga noori ja vanu veeti heinavankrites, mille ette olid rakendatud hobused.
Sapir oli selle kuu jooksul, mis sakslased olid Ungarit okupeerinud, juutide ahistamist väärikalt talunud. Juudivaenulik hoiak oli Taga-Karpaatia elanikes alati olemas olnud. Rangelt ortodoksses perekonnas sündinud Sapiri hüüdsid teised lapsed „juudipoisiks” ning ta oli elanud oma lühikese elu vältel mitme erineva seda maailmanurka valitsenud riigikorra all. Tema rahvast rõhusid kõik – olgu siis tšehhid, ungarlased või ukrainlased. Ungarlased viisid mõni aasta tagasi sunnitöölaagrisse tema vanema venna. Sakslased ei paistnud esialgu neist hullemad olevat. Ze’ev kandis nagu ka kogukonna ülejäänud liikmed Taaveti tähte. Et perekonda toetada, jätkas ta komandanditundide ja liikumiskeeldude vahel laveerides mustal turul jahuga kaubitsemist. Teised uue valitsuse rakendatud abinõud – ajakirjanduses esinemise piirangud, töölt vallandamised, avalikesse kohtadesse ilmumise keelud, juutide vara rekvireerimine ja muu selline – ei omanud tema vaeses kodukülas kuigi suurt vahetut mõju.
Nüüd aga tundis ta hirmu. Õhtul jõudis pika rännaku ajal oma kraami tassimisest kurnatud perekond Mukatševesse. Tänavad olid tuubil täis ühes ja sellessamas suunas liikuvaid mehi, naisi ja lapsi. Nad saabusid endise tellisekoja kiviõuedele, millest sai nende uus kodu. Järgnenud päevade jooksul topiti tollesse getosse 14 000 linna ja selle ümbruskonna juuti. Neile teatati, et nad toodi „sõjategevuse piirkonnast” ära selleks, et kaitsta neid pealetungivate venelaste eest.
See uudis ei lohutanud Sapiri, kelle pere elas hädapäraselt kokkuklopsitud hurtsikus ega söönud suurt midagi peale mõne lusikatäie kartulileeme, mida anti neile pesuvannides. Vett oli veelgi vähem, sest getos oli ainult kaks veekraani. Möödusid päevad ja ööd ning näljaste ja januste laste nutt hakkas Sapirile juba peaaegu väljakannatamatuks muutuma. Siis tulid paduvihmad. Seal lahtise taeva all ei olnud neil ennast kuhugi peita vihmavalingute eest, mis muutsid kiviõued poriauguks ning soodustasid kõhutüüfuse ja kopsupõletiku massilist levimist. Sapiril, tema vanematel ning neljal nooremal vennal (kelle vanus oli viisteist, üksteist, kuus ja kolm aastat) ja õel (tema oli kaheksane) õnnestus siiski kuidagiviisi haigestumisest pääseda.
Ungari sandarmid mängisid iga päev oma jõhkraid mänge, sundides tööliste brigaade tellisevirnu geto ühest otsast teise ümber tõstma ainuüksi selleks, et oma võimu näidata.
Kolmandal getos viibimise nädalal ei olnud Sapiril veel aimugi, kui kauaks nad peavad siia jääma või kuhu nad seejärel saadetakse. Selliseid küsimusi esitada söandanud inimene riskis võimalusega rängalt peksa saada. Sapir luges ühest kohalikust ajalehest, mida talle näha anti, et peagi tuleb nende getot üle vaatama keegi kõrges auastmes esseslane. Vahest võis vastuse välja pakkuda see Saksa ohvitser, kelle nimi oli Eichmann.
Eichmanni saabumise puhuks kamandati kõik geto asukad poolsõõris peaõuel seisma. Kolmekümnest Ungari ja SSi ohvitserist koosnevast kaaskonnast ümbritsetud Eichmann astus hoogsa sammuga õuele, kalifeed ja mustad saapad jalas ning vormimüts peas. Ta kuulutas vangidele jõulise ja selge häälega: „Juudid, teil ei ole vaja millegi pärast muretseda. Me tahame teile ainult kõige paremat. Te lähete siit varsti minema ja teid saadetakse tõepoolest mõnusatesse kohtadesse. Te hakkate seal tööl käima, teie naised jäävad koju ja lapsed lähevad kooli. Teid ootab ees imetore elu.” Sapiril ei jäänud üle muud kui teda uskuda.
Varsti pärast Eichmanni külaskäiku sõitsidki endise tellisekoja juurde viivatele haruteedele ešelonid. Valvurid ajasid neid piitsade, kumminuiade ja püstolkuulipildujatega