Jaht Eichmannile. Neal Bascomb
ta lasknud oma meestel muuta varemete kivipuru tankitõkete ja snaipripesadega varustatud kaitsepositsioonideks. Halvemast halvema lõpu puhuks olid Eichmannil käepärast tsüaniidikapslid.
Aga tema kava sellesse urgu peituda ja liitlaste edasitungi oodata nurjas Himmler, kes kutsus Eichmanni oma uude staapi, mis paiknes pealinnast väljas ühes lossis. Reichsführer-SS, kes oli innukamalt kui eales varem valmis liitlastega läbi rääkima, käskis Eichmannil koondada kokku 1200 kõige väljapaistvamat juuti, keda hoiti Prahast põhja pool Theresienstadti laagris, ja toimetada nad Tirooli Alpidesse, et Himmler saaks neid pantvangina kasutades nende eluga kaubelda. „Ma ei ole mitte kunagi nii optimistlik olnud. Mitte kunagi. Me saame parema lepingu kui Hubertusburgis [1763. aastal Seitsmeaastase sõja lõpul],” lausus Himmler ja andis endale laksu vastu jalga. „Me küll kaotame mõned sabasuled, aga leping tuleb sellegipoolest parem.”
Eichmann läks oma kabinetti tagasi ja kogus Berliinile suunatud rünnaku alguseni jäänud väheste tundide jooksul oma masendatud osakonna kokku. Ta jättis töötajatega hüvasti ning rääkis neile, et ta teab, et sõda on kaotatud ja et ellujäämiseks peavad nad tegema kõike, mida suudavad. Ta sõnas: „Mind ei huvita maailmas enam miski muu kui lõpuni võitlemine ja ma ei mõtle enam millestki peale surma, mis mind selles heitluses tabab.” Seejärel ütles ta karmilt: „Ma hüppan rõõmuga ja õnnelikult kuristikku teadmisega, et mul on kaasas viis miljonit Reichi vaenlast.” Eichmanni hinnangul likvideeriti „lõpliku lahendamise” käigus viis miljonit juuti. Hoolimata uhkusest oma saavutuste üle oli ta juba põletanud kõik osakonna toimikud.
Pärast sellist hüvastijättu sõitis Eichmann soomustatud staabiautos Vene ja Ameerika vägede vahelt läbi lõuna poole Prahasse, et anda SSi sealsele ülemale üle käsk juutide Theresienstadtist äraviimise kohta. Prahast siirdus Eichmann Austriasse Innsbrucki pantvangide saabumist ette valmistama. Tühjal maanteel tulistas üks madalalt lennanud liitlaste hävitaja Eichmanni autot kuulipildujatest. Sellest rünnakust ta küll pääses, kuid jäi seejärel ühes Põhja-Tirooli tööstuslinnas pommitamise alla. Plahvatus paiskas ta autost välja, auto ise aga hävis. See juhtus 17. aprillil. Venelased olid päev tagasi alustanud oma otsustavat rünnakut Berliinile.
Teekonna jätkamiseks rekvireeris Eichmann kiiruga ühe tillukese Fiat Topolino. Innsbrucki jõudes teatas ta natsipartei juhile Tiroolis Franz Hoferile, et peagi jõuavad kohale 1200 juuti. Hoferil oli muidki muresid ja ta ei olnud koostööaldis. Siis laskis Eichmann seada pantvangide majutamiseks sisse kaks hotelli Brenneri mäekurus. Ta püüdis Prahaga ühendusse astuda, et juute hakataks sinnapoole toimetatama, kuid telefoniliinid olid tummad. Ta oli sunnitud Himmleri käskude täitmiseks Prahasse tagasi pöörduma. Tee peal tegi ta peatuse Ülem-Austrias Linzis, et külastada isa, kes rääkis talle, et sõja selles järgus ei ole Himmleri korraldustel enam kuigi suurt tähtsust. Eichmann aga pidas tema käskude täitmist vajalikuks ja lahkus kodulinnast kõiges mõni tund pärast seda, kui liitlased sealse liidumaa politsei peakorteri maatasa pommitasid. Peagi järgnes neile ameeriklaste 3. armee.
Prahas leidis Eichmann eest tühermaa. Suurem osa SSi staabist oli laiali hajunud, välja arvatud selle ülem, kes teatas talle: „Berliinist ei ole enam midagi järele jäänud… Venelased murdsid läbi.”
Eichmann püüdis tõtakalt välja selgitada, mida ta peaks ette võtma, ja sai Altausseest telefonitsi kätte Ernst Kaltenbrunneri. Pärast Reinhard Heydrichi hukkumist atentaadi tagajärjel 1942. aastal oli Kaltenbrunner olnud Reichssicherheitshauptamti (RSHA) ehk Riigi Julgeoleku Peaameti eesotsas – see SSi mõjuvõimas haru juhtis luuret sise- ja välismaal, gestaapot ja kriminaalpolitseid. Ta käskis Eichmannil uute juhtnööride saamiseks Altausseesse tulla. Theresienstadti juudid tuli ära unustada. Ülalt kuni alla välja lagunevast käsustruktuurist tulnud käsku truult täitev Eichmann istus oma Fiati ja kihutas mööda maanteed minema.
30. aprillil jõudsid venelased Berliini südamesse. Punaarmee oli juba pelgalt tänu oma tohutule tulejõule linnast kiiresti läbi tulnud. Kahe nädala eest oli täpselt kell kolm öösel venelaste saabumise välja kuulutanud 40 000 suurtüki võimas turmtuli. Peagi järgnesid neile lainetena ründavad raskepommitajad. Nüüd veeresid Berliini südalinna tänavatel venelaste tankid, mis lasksid varemeteks kõik hooned, milles võisid varjuda Saksa sõdurid. Seejärel tuli punaarmee jalavägi, mis möödus õuemüüridesse ja majaseintesse granaatidega auke lõhkudes kõikidest tänavabarrikaadidest. Keldritesse peitunud vastased tehti kahjutuks leegiheitjatega. Tänavatel vedelesid paljude nende võitluste eest pageda püüdnud tsiviilisikute ja sõjaväelaste liikumatud surnukehad, mida kattis tellise- ja kivitolm.
Viieteistkümne meetri sügavusel Riigikantselei all keeldus Adolf Hitler oma kolmekümnest ruumist koosnevas kindlustatud punkris Berliinist põgenemast. Viimase kahe nädala jooksul oli ta ühel hetkel tõotanud läbi ime sündivat võitu ja muutunud siis järgmisel hetkel vihast tulipunaseks ja olnud käte-jalgade värisedes kindel, et sõda on kaotatud. Muutumatuks jäid üksnes tema jampslikud juudivastased kõned. Riigi juhtkond oli koost lagunenud – Himmler, Hermann Göring ja kindralid alustasid tema usaldust reetes rahuläbirääkimisi ja Hitleri kokkupuuted välismaailmaga kuivasid sootuks kokku. Kui venelased olid lähedase Riigipäevahoone suitsevat varet piiramisrõngasse sulgemas, taandus Hitler oma ruumi, võttis tsüaniidi ja tulistas püstolist Walther endale kuuli paremasse meelekohta. Tuhandeaastane riik oli otsa saanud.
Hitleri truudel teenritel alates tema alles hiljaaegu kogu Euroopas peremehetsenud lähikonnast kuni nende koonduslaagrite esseslasteni, kelle kätes oli iga päev ligimeste elu ja surm, ei olnud enam mingisugust võimu. Suurem osa madalamat masti mängijatest oli juba mundri seljast heitnud ja jalga lasknud. Bensiiniga varustatud autode, hästi võltsitud dokumentide ja ehtsate „kollaste tähtede” hind oli viimase kuu jooksul pööraselt kõrgele kerkinud. Tippjuhtidest viibisid hetkel, mil füürer endalt elu võttis, Hitleri juures punkris ainult Joseph Goebbels, Martin Bormann ja veel kaks kindralit. Siseringi ülejäänud liikmed olid juba mitu päeva või nädalat tagasi Berliini hüljanud. Goebbels ja tema abikaasa eelistasid enesetappu. Nende kuuel abitul lapsel ei olnud mingisugust valikut. Ka nood kaks kindralit tegid oma elule lõpu peale. Hitleri erasekretär Bormann võttis ette meeleheitliku väljatungi läbi Nõukogude vägede piiramisrõnga. Ta kadus ja usutavasti tappis ennast väljatungi käigus, kuigi leidub neidki, kes tema surmas kahtlevad.
Kui Eichmann 2. mail Altausseesse jõudis, kihas see järveäärne linnake Berliinist tulnud natsipartei juhtidest ning Gestapo, Sicherheitsdiensti (SD) ja muude asutuste töötajatest. Dachsteini ja Totengebirge mäe üle kolme kilomeetri kõrguste lumiste tippude vahel kitsas metsases orus paiknev linn sobis oma asukohalt ideaalselt sellesse Alpide kindlusse, mida liitlased nii väga kartsid. Kaht sinna saabuvat maanteed oli hõlbus läbimatuks muuta ja linnakeskuse pommitamine oleks lennukitele raskeks osutunud. Eichmann paraku teadis, et see kindlus on müüt. Ei olnud mingeid mägikantse ega kooskõlastatud kavasid sissioperatsioonide läbiviimiseks vaenlase rinde taga. Berliiniga võrreldes kujutas see endast siiski pelgupaika. Seda kanti poisipõlvest peale tundnud Eichmann oli nagu teisedki SSi ohvitserid oma perekonna siia toonud, kui sõjaõnn neile selja pööras.
Ta läks otsemaid selle linnast väljas seisva villa juurde, kuhu oli ennast sisse seadnud Kaltenbrunner. Üks adjutant juhatas Eichmanni söögituppa, kus nende ülemus pasjanssi ladus. Kaltenbrunner kandis SSi mundrikuube, suusapükse ja saapaid. RSHA juht oli muljetavaldava välimusega – ta oli kahe meetri pikkune, tema käsivarred olid nagu puutüved ja üle põse kulges sepahaamrit meenutava lõuani ulatuv sügav arm. Ta oli Linzi ajast saadik Eichmanni perekonnasõber, etendas tähtsat osa tema astumises SSi ja ütles talle tollal: „Sinu koht on meie hulgas.”
„Kas kõik läks lõpuks hästi?” küsis Eichmann, lootes kuulda uudiseid Berliinist.
„Asjalood on halvad,” vastas Kaltenbrunner.
Ta palus adjutandil Eichmannile konjakit tuua ja teatas talle seda juues, et Hitler on surnud. Eichmann oli rabatud. Ta oli füürerit jumaldanud ja uskunud, et jefreitorist kogu Saksamaa juhiks tõusnud inimene väärib seda, et talle allutakse pimesi. Nüüd oli Hitler aga läinud ja Kolmas Riik omadega läbi.
Kaltenbrunner andis Eichmannile käsu sõdureid mägedesse viia ja korraldada seal vastupanu.