Jaht Eichmannile. Neal Bascomb
on läbi.”
Meeleheitlikult mingisugust tegevussuunda otsinud Eichmann rakendas ennast selle ülesande teenistusse nii, nagu polekski Saksamaa saatus juba otsustatud olnud. Ta värbas endale appi mitu oma osakonna ohvitseri, kelle hulka kuulusid ka tema isiklik sekretär Rudolf Jänisch ja Viinist temaga kaasa tulnud Anton Burger. Nad võtsid enda valdusse hotelli Park ning koondasid kokku ligikaudu kakssada meest, kes kujutasid endast kirjut kogumikku Relva-SSi võitlejatest ja Hitlerjugendi liikmetest, kusjuures paljud nendest olid vigastuste tõttu puuduliku lahinguvõimega või siis saanud üksnes napi sõjalise väljaõppe. Enne Eichmanni siirdumist mägedesse andis Kaltenbrunner talle korralduse võtta kaasa ka Rumeenia fašist Horia Sima ja mitu tema raudkaartlast. RSHA ülem tühjendas Altaussee sõjakurjategijatest, et ennast nendest eraldada. Kaltenbrunner kujutas endale ekslikult ette, nagu oleks tema ise teisest tõust.
Kohaliku välilaatsareti üks arst palus õhurünnakuid kartes Eichmannilt, et ta oma lahinguüksusega linnakesest lahkuks. Olles varustanud oma mehed talverõivaste, relvade, kulla ja riigimarkade tagavara ning autodega, viis Eichmann nad mägedesse. Tal oli piisavalt palju automaate ja tankirusikaid selleks, et vaenlast vähemalt kuu aega kõvasti kahjustada.
Hakkas sadama paksu lund ja peagi olid mehed sunnitud maastikuautodele ja raadiojaama furgoonile labidatega teed kaevama. Järgmise päeva päikesetõusuks oli too seltskond jõudnud kõrgele Alpidesse mägikülla, mille nimi oli Blaa-Alm. Eichmann oli selle teekonna ajal oma mehi piisavalt näinud, et mõista – nad on viletsa väljaõppega, organiseerimatu, ja mis kõige hullem, ka sõnakuulmatu kamp, kellest partisanivõitluses suurt asja poleks. Blaa-Almis saatis ta kõige hullemad minema ja andis igaühele neist 5000 marka, pannes sealjuures viimse kui ühe rahalise väljamineku kirja oma märkmikku. Nood sõjamehed lahkusid vastu vaidlemata. Seejärel käskis Eichmann korraldada üksuse ülejäänud osale relvaõppusi ja läkitas vilunud suusataja Burgeri luureretkele veelgi kõrgemal mägedes paiknevasse Rettenbach-Almi külakesse.
Kui Burger oli tagasi tulnud, juhtis Eichmann oma jõud sellesse külla ja paigutas nad elama mägimajadesse. Mõne päeva pärast saabus Kaltenbrunneri lähetatud käskjalg Himmleri korraldusega: „Inglaste ja ameeriklaste pihta tulistamine on keelatud.” See viimane käsk, mille Eichmann Reichilt sai, kõrvaldas vajaduse tema kireva väesalga järele. Kuulsusrikas viimne vastupanu jäeti ära. Eichmanni sõda oli lõppenud.
3
Järgmise päeva ehk 8. mai hommikul andis Eichmann pärast pikka unetut ööd mägivõõrastemajas meestele sellest korraldusest teada. Nad võisid nüüd teha seda, mida tahavad. Tema ise kavatses viimast korda perekonna juures ära käia ja siis mägedesse varjuda. Arvestades oma tegevust sõja ajal, ei olnud tal väärkujutelmi selle suhtes, et liitlased talle sõjakurjategija märgi külge panevad. Ta ei tohtinud lasta ennast kinni võtta.
Eichmann laskus üksinda ja jalgsi läbi lume Blaa-Almi ning sealt Altausseesse. Õhtu eel pärale jõudes kuulis ta, et Saksamaa riigipea kohuseid täitnud suuradmiral Karl Dönitz on nõustunud tingimusteta alla andma. Kohe teisel pool mäge naaberorus lõid Ameerika sõdurid tantsu Bad Ischli tänavatel. Varsti pidid liitlaste üksused jõudma ka Altausseesse.
Moondamisülikonnas ja püstolkuulipildujaga relvastatud Eichmann hiilis läbi linna järve kaldale, kus elas tema perekond. Nad olid üürinud järsul künkanõlval lookleva Fischerdorf Straße ääres väikese puitmaja, millest avanes vaade järveveele. Pikaks hüvastijätuks ei olnud aega. Ta oli suure osa sõjast oma naisest ja kolmest pojast lahus viibinud ega olnud enam see mees, kes tutvus 1931. aastal Linzis ühel kontserdil Tšehhoslovakkia talumehe õblukese sinisilmse tütre Veronika (Vera) Liebliga.
Eichmann oli tollal firma Vacuum Oil Company kahekümne viie aasta vanune müügiagent, kellel puudus isegi keskharidus. Ta oli pärit meeldivast viie lapsega keskklassi perekonnast ja sõitis rubiinpunase mootorrattaga, et oma uuele sõbrannale muljet avaldada. Ainsaks vihjeks millelegi poliitika sarnasele oli see, et ta kuulus ühe sõjakalt marurahvusliku ja „juudi bolševikega” võitlema kutsuva Saksa sõjaveteranide organisatsiooni noorteühendusse. 1935. aastal abiellusid Eichmann ja Vera peigmehe igasugustele usutalitustele ülalt alla vaatavate kaasesseslaste pilgetest hoolimata kirikus. Süütu meelega ja lihtsakoeline katoliku usku Vera armastas nagu tema abikaasagi klassikalist muusikat, kuid poliitika ei huvitanud teda kuigivõrd ja natsiparteisse astumast ta keeldus. Kui poleks olnud Hitleri pääsemist võimule ja Kolmandat Riiki, oleksid nad võinud vaikselt Linzis elada. Aga SS tõmbas Eichmanni peagi endaga kaasa ja Vera keskendus nende kolme poja kasvatamisele. Mehe tegemisi ei arutanud nad kunagi ning tema külaskäikude nappus ja arvutud truudusemurdmised olid neid teineteisest eemale viinud. Vera jäi siiski abielu pingetest hoolimata abikaasale ustavaks.
Eichmann oli ostnud Altausseest ämbritäie herneid ja jahu. Midagi muud tal ei õnnestunud leida. Erinevalt mõnest oma kamraadist SSis ei olnud ta kuhugi peitnud kullast ja välisvaluutast koosnevat varandust. Ta kahetses kibedalt, et ei pressinud juutide juhtidelt isiklikult lunaraha välja – nad oleksid vastutasuks oma elu eest andnud talle rõõmuga kõike, mida ta oskas küsida.
„Sõda on lõppenud,” teatas ta Verale. „Teil pole vaja muretseda. Siia tulevad ameeriklased või britid.” Aga juhuks, kui esimesena peaksid kohale jõudma venelased, andis ta naisele tsüaniidikapsli ja veel ühe kapsli iga poja jaoks. Seejärel jagas ta Verale juhtnööre juhuks, kui keegi peaks tulema majja midagi uurima. Ta lubas astuda naisega ühendusse niipea, kui on ennast kusagil turvalises kohas sisse seadnud.
Siis läks Eichmann järve äärde, kus mängisid tema pojad – üheksane Klaus, viiene Horst ja kolmene Dieter –, ning embas neid kõiki ükshaaval. Ta jälgis parajasti nende mängu, kui pisike Dieter libastus ja järve kukkus. Eichmann õngitses poisi veest välja, pani ta kõhuli oma põlve peale ja andis talle mitu kõva laksu. Kui poiss kisama pistis, ütles Eichmann, et ta ei tohi enam vee lähedalegi minna. Ta arvas, et ei pruugi oma poisse rohkem näha saada, nii et oli parem jätta neile lahkudes maha kübeke distsipliini. Tema meelest oli see kõige suurem asi, mida üks isa võis oma laste heaks teha.
„Ole vapper ja hoolitse laste eest,” ütles ta Verale ja kõndis siis minema.
Eichmannil polnud enam käske, mida täita, ega juhte, kellele järgneda, ja seetõttu oli ta nagu tüürita paat. Ta hakkas mägedesse tõusma, Altaussee poole oli samal ajal aga teel Ühendriikide maavägi, millega oli kaasas ka vastuluuretalituse (Counter Intelligence Corps ehk CIC) eriülesandega salk, kes otsis Kaltenbrunnerit. Pimeduse saabudes oli Eichmann jõudnud Blaa-Almi. Suurem osa nendest Hitlerjugendi liikmetest ja muudest sõdalastest, kelle ta oli mägedesse viinud, oli laiali läinud. Kohale jäid tema enda mehed, Relva-SSi sõdurid ning Horia Sima oma raudkaartlastega, sest nad teadsid, et liitlased otsivad neid taga. Eichmann saatis selle öö mööda külas, olles otsustanud minna järgmisel päeval veel kõrgemale mägedesse koos kõikide nende meestega, kes on nõus temaga kaasa tulema. Ta oli kindel, et jäädes mägedesse, mida ta nii hästi tunneb, õnnestub tal kinnivõtmist vältida.
Koidu ajal küsis tema ammune autojuht Polanski, kas ta tohib võtta ühe nende auto ja ära minna. Sõda oli lõppenud ja ta kavatses rajada veoäri. Eichmann soovitas võtta veoauto. Nüüd oli see autopark ju tema jaoks kasutu. Enne lõunat jõudis üks tema esseslasi Otto Hünsche, kes oli samuti käinud Altaussees perekonda vaatamas, tagasi uudisega, et äsja sisenesid sellesse piirkonda Ameerika tankid. Hünsche pääses nende eest ennast Altaussee lähedal põllul varjates ja tuli siis Blaa-Almi.
Eichmanni seltskond kõndis jalgsi Rettenbach-Almi ning asutas ennast elama mägivõõrastemajades. Mõne järgmise päeva jooksul sooritasid nad luureretki ümbritsevatele mägedele, et teha kindlaks, kas seal pole liitlaste patrulle või Austria vastupanuliikumise pooldajaid, kes võisid ameeriklastele nende asukohast teada anda. Nad panid üles hoiatussildid, millel oli kirjas, et kõik sellele alale sisenevad inimesed lastakse maha. Aga nad teadsid, et nad avastatakse paratamatult. Eichmanni kamraadid olid tema eemalviibimise ajal otsustanud, et nad ei taha, et neid leitakse „lõpliku lahenduse” juhtiva elluviija seltskonnast. Seda uudist teatama valisid nad Anton Burgeri.
„Obersturmbannführer, me oleme omavahel olukorrast kõnelnud. Me ei tohi inglaste ega ameeriklaste