Jaht Eichmannile. Neal Bascomb
et neil on õigus. Ainult Rudolf Jänisch pakkus ennast vabatahtlikult tema juurde jääma. Nad panid selga Luftwaffe mundri, mille olid endaga kaasa toonud, ning viskasid minema kõik isiklikud paberid ja muud asjad, mille abil oleks olnud võimalik nende isikut tuvastada. Pärast hüvastijätunapsi läksid Eichmann ja Jänisch Rettenbach-Almist minema ja hakkasid põhja poole kõndima.
Aasta tagasi oli Eichmann kohtunud Ungaris juute esindanud Joel Brandiga, kes püüdis vahetada ühe miljoni juudi elu 10 000 veoauto vastu. Kui Brand heitis pilgu Eichmanni kirjutuslaual lebanud püstolile, muigas too külmalt ja ütles: „Teate, ma mõtlen sageli sellele, millise rõõmuga mõni teie inimene mulle lõpu peale teeks. Aga ärge olge liiga optimistlik, härra Brand. Võib ju juhtuda, et ajad muutuvad, võib juhtuda, et me kaotame sõja, kuid mind te kätte ei saa… Ei saa, sest ma olen ettevalmistusi teinud, et sellist võimalust välistada.”
See kõik oli olnud hooplemine. Eichmann ei olnud tagaotsitava inimese eluks kaugeltki ette valmistatud. Tal polnud kuigi palju raha, turvalist peavarju ega võltsitud dokumente ja ustavaks oli talle jäänud ainult üks noor abiline. Saksamaa poole liikudes leidsid nad kõikjalt eest liitlaste sõdureid. Võrk oli koomale tõmbumas.
Pärast rahu saavutamist okupeerisid liitlased kiiresti Saksamaa. Maksma pandi sõjaaja seadused, sildadele ja teeristidele paigutati kontrollpostid, kehtestati liikumiskeelud ja pimendamised, saadeti välja kõikjal ringi uitavaid patrulle ja Wehrmachti sõdurid interneeriti sõjavangide laagritesse. Selle eesmärk oli muuta maa turvaliseks, hoida ära organiseeritud põrandaaluse vastupanu tekkimine ja taastada regulaarse politseitööga viivitamatult avalik kord. Liitlaste peakorter andis kõikide sektorite kõikidele väekoondistele käsu vahistada ja üle kuulata teiste hulgas ka natsipartei liikmed Hitleri lähikondlastest kuni kohalike organisatsioonide juhtideni, SD, gestaapo ja teiste SSi harude töötajad ning politsei, Wehrmachti, Hitlerjugendi ja propagandaministeeriumi kõrgemad ametiisikud. Liitlaste juhid olid võtnud kindlalt nõuks Saksamaa põhjalikult käsile võtta ja kõrvaldada viimsedki jäljed natsiriigist.
Esimeste koonduslaagrite vabastamise järel olid liitlased drastiliselt suurendanud natside juhtide ja teiste sõjakurjategijate püüdmisele eraldatud inimeste arvu. Vastuluuretalitus CIC, kelle põhiline ülesanne Saksamaal oli koguda luureandmeid ja aidata kaitsta Ühendriikide sõjaväge õõnestusagentide eest, jõudis järeldusele, et pärast sõjategevuse lõppemist ei ole selles valdkonnas enam suurt midagi teha, ning koondas seetõttu tähelepanu kõige tagaotsitavamate isikute nimekirjadele. Ka Briti luure aitas selles tegevuses kaasa, kuigi mitte niivõrd tarmukalt. Liitlased olid rakendanud tööle sõjakuritegudele pühendunud uurijad, kelle konkreetne kohustus oli koguda tõendeid ja tabada metsikuste toimepanemises kahtlustatavaid isikuid. Liitlaste luurajad nägid Versailles’s vaeva sõjasaagiks saadud aruannete ja personalitoimikutega, et luua sõjakurjategijate ja julgeolekut ohustada võivate isikute register. See register (Central Registry of War Criminals and Security Suspects ehk CROWCASS) lisati pikale nimekirjale, mille oli juba koostanud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sõjakuritegude komisjon. Maikuu esimesel nädalal oli registris juba üle 70 000 nime. Briti välisminister Anthony Eden kiitles tollal alamkojas: „Liitlased viivad Norrast kuni Baieri Alpideni läbi ajaloo suurimat jahti kurjategijate tabamiseks.”
Nimekirja eesotsas olid natside kõrgeimad juhid, kelle liitlased olid kindlaks teinud ja sihikule võtnud juba tükk aega enne sõja lõppu. Päev pärast Eichmanni taandumist mägedesse viis oma sõdurid Altausseesse Ühendriikide 3. armee juurde kinnistatud CICi ohvitser kolonel Robert Matteson, kes oli kolmkümmend üks aastat vana ja lõpetanud Harvardi ülikooli. Temani oli jõudnud vihje, et selles piirkonnas viibib koos oma armukesega Kaltenbrunner. Matteson ja tema töörühm võtsid varsti pärast saabumist kinni vähemalt kakskümmend natsi ning hõivasid villa, kust Kaltenbrunner oli äsja lahkunud, ja raadiojaama, mille abil ta oli Berliiniga ühendust pidanud. Mõni päev hiljem jõudis temani teinegi, ühelt kohalikult austerlasest vastupanuliikumises osalenult pärinenud vihje, mis väitis, et Kaltenbrunner, tema abiline ja kaks esseslasest ihukaitsjat varjavad ennast kõrgel Totengebirge mäel jahimajakeses.
Maskeeringuks nahkpükse, mägironija sulejoppi ja naelsaapaid kandnud Matteson tõusis nelja seda kanti tundva endise Wehrmachti sõduri juhatusel ja Ameerika jalaväerühma toetusel mägedesse. Et enda avastamist vältida, rändas too seltskond läbi sügava lume öösel. Viie tunni pärast märkasid nad esimese koiduvalgusega seda palkmajakest. Viimased viissada meetrit kuni majakese ukseni käis Matteson läbi üksinda. Taskus oli Mattesonil kiri Kaltenbrunneri armukeselt, mille ta oli lasknud sellel naisel kirjutada ja milles too anus, et kallim ameeriklastele vastupanu avaldamata alla annaks. Matteson koputas uksele.
Ajamata habemega ja erarõivastes mees paotas ust. „Mida te tahate?”
„Ma tahan sisse tulla. Mul on külm,” vastas Matteson, kes oli püstoli ära peitnud.
Sakslane raputas eitavalt pead. CICi agent andis üle armukese kirja ja mees virutas ukse kinni, niipea kui oli selle läbi lugenud. Matteson nägi aknast, kuidas mees jooksis üle toa ja haaras revolvri. Relva järele küünitas ka voodis lebanud teine mees. Matteson sööstis majakese akendeta seina varju ja kutsus vilega kohale oma rühma. Nad piirasid maja sisse ning hüüdsid Kaltenbrunnerile ja tema meestele, et nad alla annaksid. Uks läks lahti ja nad tulidki käsi kõrgel pea kohal hoides välja. Esialgu Kaltenbrunner teeskles, et on Wehrmachti arst, kuid teda reetsid suur kasv, arm põsel ja Gestapo töötaja märk, millele oli graveeritud number 2. Ainult Himmler oli SSis Kaltenbrunnerist eespool olnud.
Himmler ise ei andnud ennast nii kergesti kätte. Ta kutsus sõja lõpul oma staabi kokku ja ütles: „No nii, härrased – kas te teate, mida te peate nüüd tegema? Te peate ennast varjama Wehrmachti ridades.” Himmler käitus iseenda nõuande kohaselt. Vurrud maha püganud, seersandi vormi selga tõmmanud ja ühe silma musta riidelapiga katnud, püüdis ta koos kuue oma mehega brittide rindejoonest läbi minna, kuid sattus juhusliku patrulli kätte. Enne ülekuulamist teostatud tavapärase arstliku läbivaatuse ajal hammustas Himmler katki suhu peidetud tsüaniidikapsli ja veerand tunni pärast ta suri.
Teised natside tippjuhid leidsid ennast peagi liitlaste vanglast, mis asus Luksemburgi kagutipus Mondorf-les-Bains’is. Hermann Göring alistus Alpides ja kinnitas, et ta kõneleb ainult kindral Eisenhoweriga. Kaks sõdurit tirisid Hitleri järel teine mees olnud 120-kilose Göringi tseremoonitsemata autost välja. Suuradmiral Dönitz, kindral Alfred Jodl, feldmarssal Wilhelm Keitel ja relvastusminister Albert Speer andsid vastupanu osutamata alla. Orjatöö kasutamise kava juhtinud Fritz Sauckel saadi kätte koopast, kuhu ta ennast peitis. Üks Ameerika juudist major tundis korralise patrullretke ajal ära habetunud Julius Streicheri – see raevukast antisemiidist kirjastaja oli ennast maalikunstnikuks maskeerinud ja hoidis käes pintslit. Poola kindralkuberner Hans Frank püüdis Saksa sõjavangide hulka peitu pugeda, kuid läks avastamisohu pärast niivõrd närvi, et lõikas endale vasakusse randmesse ja kaela haavad, millest ta vaevu eluga pääses. Saksa Töörinde juhi Robert Ley tõid Ühendriikide 101. õhudessantdiviisi sõdurid lagedale mägionnist, mis meenutas väga seda majakest, millest leiti Kaltenbrunner. Ühena viimastest püüti kinni välisminister Joachim von Ribbentrop. See veinikaupmehe poeg, kes pidi Ribbentropi lootuste kohaselt talle peavarju pakkuma, andis politseile tema asukohast teada. Briti sõdurid vahistasid Ribbentropi, kui ta oma Hamburgi redupaigas voodil lebas. Ta ajas ennast roosa-valgetriibulist siidpidžaamat kandes istuli ja ütles laitmatus inglise keeles: „Mäng on läbi. Ma õnnitlen teid.”
Kõige kurikuulsamad natsid langesid liitlaste kätte okupatsiooni esimestel nädalatel. Iga päev võeti kinni üle seitsmesaja automaatselt vahistamisele kuuluvate isikute nimekirja kuulunud inimest, kes jäeti vangi, et teha ülekuulamistel võimaliku kohtuprotsessi jaoks kindlaks, millega nad sõja ajal tegelesid. Paljude nendesarnastega klaariti arved märksa kiiremini.
Ehkki venelased vahistasid mitu tähtsamat natsi liitlaste kohtuprotsesside jaoks, viisid nad oma kättemaksu tihtipeale täide kohapeal, mis ei olnud põrmugi kooskõlas Stalini varasemate manitsevate sõnadega Churchillile vajaduse kohta korraldada õiglaseid kohtuprotsesse. Vene salateenistus NKVD tabas kohalike kommunistide ja laagritest pääsenute abiga palju kuritegudes kahtlustatavaid natse ning toimetas nad Nõukogude Liidu vanglatesse,