Kaks armastuslugu. Kätlin Kaldmaa
aa
Kaks armastuslugu
HEAL LAPSEL MITU NIME. Nii ka sellel raamatul. Ehkki see ei ole ühestki otsast hea raamat. See on väga raske raamat ja olen seda kirjutades täiesti teadlik sellest, mida see kaasa tuua võib. Aga. Ma ei saa seda enam tegemata jätta. Ei saa kogu elu käia ümber tulikuuma pudrupoti, mis kogu aeg plärtsatab ja kõrvetavkuuma laavat välja pritsib. See ei ole lugu minust. See ei ole lugu minust ja minu emast. See ei ole lugu minust ja minu tütrest. See on osa seitsmekümnendatel sündinud põlvkonna kirjutamata loost ja ma panen iseenda mängu, et see üles kirjutada. Käed värisevad ja süda pööritab – see lugu on nii otseselt mu keha ja tervisega seotud, et ma ei ole seda kirjutades mitte lihtsalt jäänud haigeks, vaid kaotanud (ajutiselt) kõnevõime. See oli siis, kui pidin kirjutama 13-aastase tüdruku enesetapust. Esimesest selle inimese elus. See lugu on minu elu läbi kahe kõige olulisema suhte selle elu jooksul – emaga ja tütrega. Armastust on mitut moodi.
Samal ajal on see meie aja lugu. Nende inimeste, meie vanemate elatud ja elamata jäänud elu ripub meie kaelas nagu veskikivi. Ehkki meil ei ole nende elamata eluga mingit pistmist. Meie lihtsalt tulime, sest ei olnud selliseid asju nagu rasestumisvastased vahendid. Kui midagi sellist oleks olemas olnud, siis mind ilmselt ei oleks. Mu vanemad on väga targad inimesed. Mõlemad. Ja nad tulid väga vaestest oludest. Mõlemad. Nii et samamoodi nagu minu põlvkond on teinud tiigrihüppe elektrita vanadest talumajadest iPadide maailma, jõudsid nemad sõjast laastatud lapsepõlvest suhteliselt jõukate kaheksakümnendateni. Sõda ja nõukogude okupatsioon võtsid neilt võimalused, mis neil (loodetavasti) oleksid olnud vabas Eestis. Nad on väga targad inimesed. Mõlemad. Neil ei olnud võimalik minna ülikooli. Kummalgi. Üks neist orb ja teine tööle mitte iialgi alla vanduva üksikema laps. Nad oleksid pidanud minema ülikooli. Mõlemad. Nad oleksid pidanud saama teha seda, mida nad tahtsid. Mõlemad. Nad ei saanud. Kumbki. Nad peaaegu said ühe lapse. Siis nad said järgmise lapse. Päriselt. Ja siis tulin mina. Kes ma keeldusin ära minemast. Kes ma olin nii kuradi kangekaelne, et ma tulin. No matter what1. Kes ma panin kokku inimesed, kes ehk ei oleks pidanud koos olema. Kes ma olen sündimisest saadik iga päev elanud, süü seljas. Mis meie kodus ka ei juhtunud, alati sain mina oma koosa, olin ma siis osaline või ei. Enamasti ei olnud. Mis mõistavad lapsed sellest, mis suurte inimeste vahel toimub, mis mõistavad lapsed sellest, mis ümberringi maailmas toimub. Üks, mida ma alati kindlalt olen teadnud, on, et mina olen süüdi. Eluaegne tahetamatuse tunne.
Pühapäevalapsed olla sündinud õnnesärgis, räägitakse. „Ma sündisin püha-päeval“ oli üks selle raamatu võimalikest pealkirjadest. Nagu ka „Pühapäevalaps“. „Kahe armastuse aeg“. „Ihan hirveä rakkaustarina“, kui keegi selle kunagi soome keelde peaks tõlkima. Ja lõpuks: „Kõik on võimalik“. Kui käin väikestes maakoolides lastega kohtumas, räägin neile alati, et elus on kõik võimalik. Tuleb ainult ise olla see, kes on kõigeks valmis. Räägin neile, et tuleb uskuda endasse ja alati oma teed käia. Ma ei pea midagi välja mõtlema. Piisab sellest, kui ma räägin neile tüdrukust, kes kasvas üles Eesti pärapõrgus ja tahtis saada kirjanikuks. Tüdrukust, kes armastas nii, et sellest armastusest sündis väike Pöial-Liisi, keda on algusest peale armastatud, kes on kogu aeg tahetud ja kes ei ole milleski süüdi.
CAMINO. SISSEJUHATUS
PRAEGU TUNDUB, NAGU MÄLETAKSIN seda päeva täpselt, aga tegelikult mäletan lihtsalt tunnet ja seda, et oli selline kevadepoolne talv, veebruar võib-olla. Minu sees elab üks rändaja, kelle võib äratada üles üks väike liigutus, pilt, kiri, ja ongi uni jälle tükiks ajaks läinud ja mõtted kusagil ära.
Seekord tegi seda üks hispanistide jutu sees kuuldud sõna. Camino. Tee. Teed ma armastan. Mõlemal kujul. Seda, mis jalgade all kulub, ja seda, mis tassi sees hinge soojendab. Tee. Piisas korrast guugeldamisest ja natukesest lugemisest, ja kindel see oligi. Sinna ma lähen. Mis ka ei oleks. Nipernaadi ei tuku ka siis, kui lumi maas. Ja mõtted, need ju aina kasuvad. Nii läkski see Nipernaadi õhtul töölt koju ja rääkis teismelisele tütrele vaimustusega oma suurepärasest mõttest.
„Kuule, ma leidsin sellise asja, et tead, on selline palverännaku rada Hispaanias, kus inimesed käivad jalgsi kaheksasada kilomeetrit läbi.“
„Kaheksasada?“
„Jah, sealt Prantsuse poole pealt enne Püreneesid hakkab pihta ja läheb kuskilt sealt keset Hispaaniat Santiagosse välja. Mingi pühaku värk on.“ (Ega siis liiga palju maksa ka kohe teada saada.)
Olime selle aja peale kaks korda kahekesi Kreekas käinud, väikestel saartel ringi hulkunud, neljakümne viie kraadises Ateena leitsakus peesitanud. Minu reisid olid kõige kaugema punktina jõudnud välja Tšiilisse Chiloé saarele, kus väikesed tüdrukud ennast meie eest ära peitsid – sest see saar on Tšiilis ainuke koht, kus räägitakse lugusid kollidest ja koletistest, ja üks meie reisiseltskonna meesterahvas oli nii pikk, et lapsed kartsid mis hirmus – ja paarikümneaastane B&B pidaja ütles „I’m also from Europe. My father was a spaniel“2, ehkki tegelikult tahtis ta muidugi öelda „My father was a Spaniard“3. Nii et kui saad hispaania keelega hakkama Tšiilis, miks siis mitte ka Hispaanias. Ning ikka rohkem ja rohkem tõmbas mind mõte aeglasest liikumisest. Kõndimine on mulle alati meeldinud, aga kui iga päev üle kümne tunni arvuti taga istuda, siis hoolimata kordades kasvavast vajadusest kõndimiseks just aega ei jää, ja selles linnas, kus ma elan, on juba kõik kohad nii läbi käidud, et enam ei tahagi nagu kusagile minna. See tähendab – kõndida oleks väga vaja.
„Mmmma ei tea. Et nagu jalgsi või?“
„Jah, jalgsi ja seljakotiga. Seal on tee peal väikesed hostelid, kus saab magada. Ja mõtle, kui me läheksime, siis me saaksime teha sellise raamatu, kus me kirjutaksime kordamööda ja siis vaataksime, mis välja tuleb.“
Tütar kirjutas juba igasugu asju ja mõtlesin, et sellest võiks täitsa huvitava asja saada, kui niimoodi koos kirjutada. Et võib-olla talle küll üldse ei meeldiks, aga äkki juhtub nii, et õpib midagi. Näeb hoopis teistsugust elu. Saab äkki ema dromomaaniast natuke aru. Ja äkki tuleb viimaks veel mingi konfliktki. Meil muidu konflikte üldse ei ole. Isegi mitte tavapäraseid teismelise pursatusi.
„Mmmmmma ei tea. Nagu et kohe või?“
„Ma ei tea. Suvel. Või millalgi. Kui on veel selline ilm, et saab liiga palju asju kaasa vedamata kõndida, ja on soe, aga mitte palav. Neljakümne kraadiga ikka väga ei tahaks.“
„Eks ma mõtlen selle peale.“
„Mõtle, mõtle. Aga ära väga kaua mõtle, ma tahan hakata plaani pidama.“
MÕTLES MIS MÕTLES. Tuli paari päeva pärast koolist koju.
„Emme, kuule, võime minna küll sinna palverännakule. K ütles, et see on väga lahe mõte.“
Sel esimesel suvel ei tulnud sellest aga midagi välja ja siis tuli robinaga kriis selga ja paanika läks lahti ja mina hakkasin kandma seda rohelist märki, mis ütles „Don’t Panic“4, ja kogu aeg oli selline tunne, et need paanitsejad tuleks kokku koguda ja kuskile looduskaunisse kohta helerohelist rohtu vaatama saata. Et kui mõne ettevõtte juht oli enne omanikele 25 miljonit kasumit teeninud ja nüüd äkki tuli ainult viis miljonit, siis oli (omanike arvates) kõik ikka täiega saba kinnitumise kohas. Ja kui mõnes seltskonnas ei tohi metsakutsust õige nimega rääkida või seda V-tähega kurivaimu nimetada, siis korraga hakati kõigis kontorites paaniliselt vältima K-tähega sõnu. Ka meie kontori kohvinurga kohal hõljus pidevalt K-sosin. Raskemat tähte on sosistamiseks muidugi keeruline välja mõelda, aga K-riisi ajal on paljud asjad võimalikud.
K-atku K-ajastus
K-atk on K-ontorisse lahti lastud
K-komando K-uulispask tühjade laudade vahel
K-aunimate K-odanikega
K-õneldakse K-apis K-juttu
K-äest K-ätte K-anduvad K-kirjad
K-õrgemad K-äed all
K-atkust K-aksatute ümber K-aar
K-lahkumisel pakutakse K-kohukesi
Hoidke