Kaks armastuslugu. Kätlin Kaldmaa

      VAHEAEG

      IGAL KORRALIKUL ETENDUSEL ON VAHEAJAD. Nii selleski. Tagantjärele vaadatuna joonistuvad pealtnäha väikesed episoodid suureks, see on siis, kui nad kannavad endas muutumist. Nii seegi.

      Vaheaega jääb kolimine ühest kohast teise ja pooleaastane peatus Vaimastveres, kus mina kooli lähen. Ja suur õde. Aga ta on juba enne koolis käinud, nii et see ei tule nii väga arvesse. Mina lähen esimest korda. Ja see ei ole mingi eelkool, see on ikka päris kool juba.

      Teine asi, mis Vaimastveres eriline, on asjaolu, et seal on palju lapsi. Maja, kuhu meid elama pannakse, on kahekorruseline uuemat sorti paneelmaja. Meie elame teisel korrusel. Maja trepikojas on ühisrõdu, mille lapsed on niisama hästi kui okupeerinud. Ja kõrval veel üks teine samasugune maja, kus igas vanuses lapsi nii et aitab. Jätkub sõpru niihästi meie kolme kombole kui ka vanemale õele. Ilmselt on hiljaaegu palju noori tööinimesi sisse toodud. Siin tabab mind esimest korda põhjalikum arusaam, et minuga on midagi valesti. Ja see, mis valesti on, see on minu nimi. Igasugused asjad jäävad teistele lastele meelde, nagu see, et mõni laps on Vaimastverre tulnud Sürgaverest – ja olgem ausad, nende õdede nimed ei ole sugugi lihtsamad kui üks Kätlin – ja mõnel on Mõmmi aabits kaanest kaaneni peas, aga Kätlin osutub täiesti ületamatult keeruliseks, nii et mu enda õed ja vendki hakkavad mind igasugu imelike sõnadega tähistama. Muidugi ei saa selles kindel olla, aga takkapihta tundub, et esimene inimene, kes seal minu nimele nii palju tähelepanu pöörab, et seda õigesti kasutama hakkab, on mu esimene klassijuhataja. Teda olen näinud juba suvelgi ja ta on pööraselt põnev tegelane, sest teda on nõelanud üks sealtkandi paljudest rästikutest.

      Koolimineku puhul kingitakse kõigile esimese klassi lastele kukeaabits, see sinine, ja karvakasukaga mutt. Kukeaabitsa võinuks kohe samal õhtul vanapaberisse saata, aga mutti kaitsen ema koristamiskihkude eest palju aastaid. Ta on nii toredasti siledalt karvane. Mutinahast võib-olla?

      Selle õpetaja kohta tuleb öelda, et sellest ühest veerandist piisab, et minu jaoks kangelaseks saada ja jääda. See on inimene, kes märkab lapsi. Ta oskab lapsed iseseisvalt tööle panna, nii et sel ajal kui osa klassi õpib A-d ja B-d veerima, tegeleb teine osa klassist millegi tõhusamaga, olgu selleks matemaatikaülesanded või kirjutamine. See esimese klassi esimene veerand on ka viimane kord selles elus, kus ma kirjatehnika eest kiita või viie saan. Edasi läheb kõik ainult allamäge.

      Sel suvel ja sügisel on emal uue aiamaaga hirmus palju tegemist. Küllap see üks rohtukasvanud maalapp on, mis uute majade inimestele kätte antakse, nii et mõni ime, et töö otsa ei saa ja käed kogu aeg mullased on.

      KES SEDA TEAB, MIS JUHTUB, aga me kolime tagasi. Vist on meie tulevane naaber meie eest välja astunud ja me saame tagasi selle individuaalelamu üle jõe uues külas, kus me enne kolimist natuke elada oleme jõudnud. Maja enda on üliõpilasmalev kolme suvekuuga täiesti ära lagastanud. Isa saab peazootehniku koha ilma parteisse astumata kätte. Ema ja väiksemad kolivad tagasi millalgi suve lõpul. Mina pärast esimest veerandit. Suur õde ja isa pärast teise veerandi lõppu.

      See üürike episood Vaimastveres jääb viimaseks rahuajaks. Sellest peale siseneb meie ellu huldukona’de11, nähtamatute naiste armaada. See koht on esimene murdejoon. On elu enne ja on elu pärast.

      TEELEASUMINE. ESIMENE

      KUI KÕIK NÜÜD AUSALT ÄRA RÄÄKIDA, algas tänane esmaspäev pühapäevahommikusest mannapudrust. Ma olen lollpea. Pühapäevahommikusest tatrapudrust. Sest, vabandage väga, ööd nende kahe vahel ei olnud. Öö asemel oli töö. Meil mõlemal. Mina veel kaks tundi pikutasingi, Anni ei sedagi. Ta oli viimaks ka rohkem läbi. Peaaegu et oksendas taksos, aga ma viskasin ta vapralt autost välja, see tähendab käskisin minna. Lennujaama väravas. Õnneks õnnestus tal kui heal magajal peaaegu terve lennureis minu nokamütsi all maha magada.

      BARCELONA ON ILMUTUS. Barcelona päike on ilmutus. Nägin lennuki-aknast merd! Minu meri, minu Vahemeri! Ja lõputult, lõputult mägesid. Hanneleele ütles, et ta kavatseb saada pruuniks kui metslane. Ja siis saime me kohutavalt häid mandariini sugulasi klementiine, ja need maitsevad lihtsalt jumalikult. Ilmutus kaks. Maasikad jätsime natuke hiljemaks. Sööma hakkame neidki. Aga paistab, et veriapelsinid on selline pigem Sitsiilia ja Itaalia asi, siin on rohkem nabaapelsinid ja need tänased klementiinid.

      Barcelona on ka täiesti teine linn, kui eelmisest korrast mäletasin. Mida seal mäletadagi – purjus inimesi ja ahistust. Jah, sellist elukaaslast, kes iga pooloimetu kaltsaka käest mingisugustki meelemõistust ähmastavat substantsi saada üritab, ei soovi vaenlaselegi. Õnneks oskan mina rohkem hispaania keelt ja keeldusin seda kasutamast. Ma isegi tean, kuidas heroiini küsida. Aga ma ei tee seda.

      Igatahes oli täna Anniga selles linnas suurepärane. Nagu temaga ikka. Otsisime El Corte Inglésist kõndimiskeppe ja ostsime süüa. Keppe ei leidnud. Ja siis läksime otsima rongijaama ja see oli üks torevahva kõndimine. Suund oli enam-vähem õige, ikka loodesse ja loodesse, suured bulvarid ja laiad uhked tänavad. Orienteerusime ilma kaardita, nina ja tuule järgi. Rongijaama kõrval on tore väike mitmetasandiline basseinide ja dinosauruse ja küpresside ja palmidega park.

      Ipermercado ja jalutuskäik Barcelona vanas osas, mis viis meid välja ilmatu uhkele Plaza de Españale, kus oli üks uhkus teise kõrval. Arena ja Fira majad nagu Vatikani sammastikud, uhke kuningaloss mäeveerul, neli joonia sammast ees. Uhke, uhke, hää. Hää, uhke, armas.

      Igatahes enam ei karda, mis edasi saab. Küllap midagi põnevat. Inimesi, vorsti, kuumi jalgu. Rong, mis meid Barcelonast Leóni viib, on nagu mugavuse etalon. Isegi laud, mille puudumise üle jõuan naljatades kurta, tuleb käetoe seest välja. Ja Anni ütleb, et kui kodus oleks selline tool, siis ta kodust välja ei tulekski. Istuks toolis ja oleks tegus. A mul on väga hea, et need istumishaiged lihased ja liikmed ja närvid nüüd sellist kosutust hakkavad saama. Kõndimise kosutust.

      Palveränd tulgu!

      LEÓN. ESIMENE „BUEN CAMINO!“

      SEE ON MAAILMA TÄHTIS PÄEV. 16. aprill 2013 on minu elu esimese „Buen camino!“12 päev.

      Hommikune saabumine oli hiidvarane ja natukene raske. Küll oleks tahtnud rongis edasi magada, viimaks ometi oli vagunis natuke jahedam ja see üks tüütu tüüp ei mänginud enam oma telefonist muusikat.