Kaks armastuslugu. Kätlin Kaldmaa
igiammu, mitu aastat. Mul ei ole mitte midagi õppida ja iga kümne minuti tagant saan ma selle eest sakutada, tutistada, laksu. Olen proovinud seda selgitada nii hästi, kui oskan, olen täiesti jõuetu, ei suuda enam midagi öelda, ei suuda enam tõepoolest mitte midagi peale ulgumise ja nuuksumise ja väike õde käib vahepeal ukse vahelt imeliku näoga vaatamas, aga ema ajab ta sealt ära, ja mina tahan ainult mitte olla. Nii õudne ei saa ju olla. Millalgi jään ilmselt magama.
Kui ema mu järgmine päev eelkooli viib, ütleb õpetaja tunni lõpus: „Kätlinil ei ole vaja rohkem eelkooli tulla, ta oskab niikuinii kõike. Tulgu järgmine aasta otse kooli.“ Ema pakatab uhkusest.
VAHEPEATUSED
TE ÜTLETE NÜÜD, ET SEE EI OLE VÕIMALIK. Et ei ole võimalik, et inimene mäletab oma kõige tähtsamast inimesest kahte peaaegu viieaastase vahega episoodi. Jah, ei olegi. Aga need on kõige esimesed, mis kohe meelde tulevad, kui keegi kuskil ütleb ema. On teisigi. Ikka on.
Me elame valges majas. Täiesti tavalises pärast sõda kolhoositöötajatele ehitatud kahekordses valgetest tellistest majas. Veel ei ela seal ainult farmitöötajad ja kohalikud joodikud. Veel on seitsmekümnendad, veel ei ole tekkinud nii suurt kihistumist, kui seda võib täheldada alates kaheksakümnendate algusest, veel elavad seal igasugu masti tegelased. Ka need, kes mõne aasta pärast esimeses järjekorras tulevases üle jõe Saunakülas – sest igas viimases kui majas on oma saun – individuaalelamuid saama hakkavad. Meiegi saame sinna, ehkki isa ei ole parteis. Aga iga asi omal ajal. Praegu elame kõik alles valges majas. Meie oma nelja lapsega. Kolhoosi peazootehnik. Partorg. Peaagronoom. Ja mõned täiesti tavalised inimesed nagu meie naaber Senni, kellega me rääkida ei tohi, sest ta on peast hull ja kisab ja karjub ja viskab mõnikord oma ema trepist alla. Siis kostab palju kolinat ja meie ei tohi tükk aega õue minna.
ET ON, IKKA ON. Muidugi on. Mälestusi. On see, kus väike õde tuuakse emaga koos haiglast koju, olen umbes pooleteiseaastane ja võtan väga tõsiselt seda, et mina olen nüüd ka suur õde, mitte ainult et minul on suur õde. Nüüd olen mina ka suur ja ei ole midagi tähtsamat kui väiksemate eest hoolitsemine. Hakkan talle kohe mänguasjadega igasugu lugusid maha mängima, aga ta ei tee minu pingutustest sugugi välja. Aga suur õde ei jäta ja ükskord hakkab väike õde juba vaatama ka, mis ta seal askeldab. Ei lähe kaua, üks aasta, kui väikesele õele lisandub väike vend. See on veel tähtsam, sest mitte keegi ei usu, et meil võib nüüd vend olla, meil on ju tüdrukute pere, ja isa helistab naabrite juurest mitu korda haiglasse, sest meil ei ole telefoni, ja öeldakse ikka, et on jah poeglaps, ja siis palub isa, et naabrimees ise ka veel helistaks, ja siis öeldakse haiglast tüdinult, et mitu korda me peame teile ütlema, et on jah Kaldmaa ja on jah poeglaps. Isa on väga õnnelik selle peale, nad kohe laulavad naabrimehega selle peale, aga kui poeglaps koju jõuab, vaatab isa teda natuke kahtlaselt ja küsib, kas see on Soola-Kusta jagu, kui tal on täitsa valged juuksed ja meil kõigil on tumedad juuksed. Kuni tädi Ilma tuleb ja ütleb, et missa Ilmar ajad, on küll sinu jagu, kas sa ei mäleta, mul olid ka lapsena täitsa valged juuksed ja vaata nüüd. Ilmal on täitsa mustad täitsa lokkis juuksed. Teistel lokkis ei ole. Nii et siis on väike õde ja on väike vend, kes võib olla Soola-Kusta oma. Ja on palju mähkmeid.
JA ENNE SEDA, KUI VÄIKE ÕDE TULEB, on veel see, et Kätlin kardab pildistamist. See juhtub nii, et ükskord tuleb Viljandi vanaema koos Annega meile külla. Tegelikult ei ole Viljandi vanaema üldse vanaema, ütleb ema, ja ma ei saa sellest kunagi aru, kuidas saab olla vanaema, kes ei ole vanaema, aga me peame teda ikkagi vanaemaks kutsuma. Anne on Viljandi vanaema õe tütar, tal on hirmus ilusad lokid, ja tema on sama vana kui minu suur õde. Ja vanaema teeb pilti ja välku lööb ja mina kardan seda masinat hirmsasti ja tahan ära joosta, aga kui ikka pilti tehakse, peab pildi peale jääma ja Karin ja Anne hoiavad mind kinni ja nii ma siis nuttes selle pildi peale jään. Nii kui välk on ära löönud, jooksen sealt voodiserva pealt minema. Ulgudes ja hirmõnnetult.
KUSAGILE SIIA VAHELE jääb üks suure segaduse päev. Kuidagi on juhtunud nõnda, et suur õde on mind oma kondamistele kaasa võtnud. Kas ma olen juba öelnud, et suur õde on tõesti suur, tema käib juba koolis, ja tema võib üksipäini väljas käia? Ükskõik kui kaugel ja peaaegu ükskõik kui kaua. Meie, väikesed, elame eraldi maailmas, kus suur õde on niisama suur ja kauge nagu ükskõik milline suur inimene. Sel ühel korral oleme kahekesi koos. Suur õde hoiab mu käest kinni ja minu sisse tuleb hiigelsuur halb. Me vaatame, kuidas buldooser tööd teeb. Buldooser sõidab edasi ja tagurdab, sõidab edaspidi ja tagaspidi, ja tema all vajub ebamääraseks hunnikuks ilus roosa ilma katuseta maja. See on Roela mõisahoone, mida pargiserval parajasti maatasa tehakse. Õe käe seest tuleb minu sisse suur solvumine ja me vaatame seda hävitamist abitult pealt. See kestab ja kestab ja kestab. Lõpetuseks sõidab traktor oma lintidega veel mitu korda üle selle hunniku ja maja kaob täielikult olematusse. Selle koha peale jääb lihtsalt roosakashallikas hunnik, mis aastate pikku rahulikult lepavõsasse kasvab, nagu kõik selles rajooni eelviimases kolhoosis, kus me elame. Ainult et iga kord, kui me kunagi tulevikus teiste lastega seal ringi ronida ja mängida tahame, tuleb alati kusagilt keegi, kes ütleb, et see pole laste koht, kus mängida, ja ajab meid sealt ära. Ainult roosa torn jäetakse millegipärast püsti. Küllap seda oli liiga ohtlik kokku lükata. Kahekümne aasta pärast saab see katuse peale. Tulevastel aastatel näen unes tihtipeale balle, mida seal uhkes roosas majas korraldatakse, tantsusaali, ja kuidas muusika avatud akendest välja voogab, ja kardinad lehvivad.
Viimased fotod Roela mõisast on võetud 1971.
JA SIIS ON ÜKS HIRMUS TÄHTIS PÄEV, kus juba hommikust peale on tunda, kui tähtis päev see ikka on. See on selline päev, kus ma tohin esimest korda täiesti üksipäini liivakasti mängima minna. Väike õde on juba kodus, aga väikest venda veel ei ole. Suurt õde ei ole kusagil näha, ühtegi teist last ka mitte, nii et niimoodi ma siis täitsa üksipäini seal valge maja kõrval liivakastis istun ja liiva kühveldan ja vormidesse valan ja kinni patsutan. Hirmus uhke tunne on. Juba kohe hommikul. Ühed naabrid sõidavad oma Moskvitšiga hoovi, nad käisid Jõgeval. Neil on tütar Rita. Rita on natuke noorem kui suur õde ja tal on heledad väga korralikult punutud patsid. Need ei lähe kunagi sassi. Ta on väga hea laps. Tema isa on peaagronoom ja meie oleme lihtsalt paljulapseline zootehniku pere. Rita tuleb minu juurde liivakasti. Ta ütleb „Palju õnne sünnipäevaks!“ ja annab mulle nuku. Päris oma nuku! Nukul on paksud valged patsid ja ta on nii ilus! Loodan, et ma ütlen aitäh, aga seda ma enam ei mäleta. Mäletan, kuidas võtan selle nuku ja jooksen meie trepikotta, trepist üles teisele korrusele emale nukku näitama. Vaata, mis minul on! Kust sa selle said? Rita käest sain, nad tulid autoga Jõgevalt ja ta andis nuku ja ütles „Palju õnne sünnipäevaks!“. Ahah. Kas sa aitäh ütlesid? Ma ei tea. Mine ütle aitäh. Jooksen trepist alla teise trepikoja juurde, nemad elavad seal, nad võtavad parasjagu poest toodud asju autost välja ja hõikan „Aitäh!“. Rita ema naeratab ja ütleb „Hea laps! Palju õnne sünnipäevaks!“. Arvan, et peab veel kord aitäh ütlema, ja jooksen tuppa uue nukuga mängima. Uus nukk on nii ilus. Aga patse ei tohi lahti teha, sest need on pähe kleebitud. See on vene nukk. Saksa nukud on paremad. Neil saab juukseid kammida. Aga ikka väga ilus nukk on.
Üksteist null viis Jõgeva bussiga tuleb Viljandi vanaema. Ta toob sünnipäevaks pähklikooki ja teeb minust uue nukuga pilti. Nüüd ma enam välku ei karda, sest ma olen nuku üle nii rõõmus. Ema ütleb midagi, mis kõlab nagu „sellised on, arvavad, et me ise ei saa oma lastele“, aga ma olen liiga rõõmus, et seda tähele panna. Paar päeva pärast Viljandi vanaema lahkumist on nukk korraga kadunud. Kuigi meil on väga väike korter, ei leita nukku kunagi üles. Isegi kolimise aegu mitte. Läheb veel paar päeva ja lõigatakse maha mu kukla peal kasvavad lokid, sest keegi oli öelnud „oi kui armsad lokid lapsel on“. Need on mu elu viimased lokid. Nende asemele kasvavad pikad sirged juuksed. Igavesti pikad, tagumikust allapoole küll, aga aastate viisi kadestan inimesi, kellel on lokid.
Ainuke koht, kus Rita kingitud nukust jälg on jäänud, on Viljandi vanaema võetud foto. Väga palju aastaid arvasin, et olen seda kõike unes näinud ja et kuidagi väga selge unenägu on. Ja et miks see juba ära ei lähe. Kuni vanaema kinkis igale lapsele temast tehtud fotode kollektsiooni. Seal ma olen, selle vaiba peal, mida enam ammugi ei ole, aga mille lõhn ikka veel ninasse kerkib ja mille muster mu peas isaga seostub, väike