Kaks armastuslugu. Kätlin Kaldmaa
K-OONDATI MINDKI ja aega just nagu oli, aga mind ootas loomemaja Islandil ja seal hakkas robinaga romaan tulema ja sealtpeale mugandus kogu maailma aeg kirjutamise skeemidesse.
Palverännu mõte ei kadunud kuskile ja mida aeg edasi, seda kindlamaks sai teadmine, et sinna tuleb igal juhul minna. Nagu seegi, et minna tuleb pöördekohal. Just selline meid ees ootas. Tütar hakkas keskkooli lõpetama ja mõlemad valmistasime end juba pikalt lahkuminekuks ette. Sest kui tahes palju ma oma last ka ei armasta – ja ta on minu elu kõige tähtsam ja kõige armsam inimene –, jõuab ühel päeval kätte aeg, kus ta peab hakkama oma elu elama. Ja see päev on üsna pea.
Suvel pärast lapse keskkooli lõpetamist käisime caminot ettevalmistaval rännakul. Läksime telgi ja magamiskottidega Cornwalli serva peale Port Elioti raamatufestivalile. See on selline festival, mida koos oma kirjastajatest sõpradega korraldab oma isikliku 11. sajandist pärit lossi ümbritsevatel maadel Peregrine St Germans, ja kui me hommikul telgist välja piilusime, avanes vaade otse lossile. Seal kohtusin esimest korda elus sellise inglise rännukirjanikuga nagu Robert Macfarlane. Kõik tema seniilmunud raamatud on võitnud enam-vähem kõik auhinnad, mida selles vallas üldse võita saab, ja neid kiidetakse igal pool taevani. Sellistel puhkudel tekib tihtipeale huvi asemel hoopis vastumeelsus – kui kõik ühest suust taevani kiidavad, ei saa asi puhas olla. Ikkagi Cambridge’i õppejõud ja kust nad kõik siis tulevad.
Aga. Port Eliotis läksin teda kuulama, sest ta viimane raamat pidi rääkima jalgsirännakutest. „The Old Ways“. Ta rääkis – õigemini nad publikuga rääkisid – väga põnevalt Inglismaad, Walesi ja Šotimaad läbivate iidvanade jalgteede võrgustikust, kus leidub niihästi huvitavaid kui ka hirmutavaid kohti. Muu hulgas oli ta aga mõni päev ka mööda üht camino haru kõndinud. Caminot on põhimõtteliselt terve Euroopa täis, Ameerikast rääkimata. Aga tema käis ainult paar päeva ja alustas Madriidi alt ja lõpetas peaaegu kohe, kui suure camino peale jõudis. (Raamat läbi loetud, võin tunnistada, et on hea kirjanik küll. Kirjutab rändamisest peaaegu luule keeles. See on selline suur paks raamat tänapäeva Odüsseuse sihilikest ja turvalistest eksirännakutest. Odüsseuse.)
Nii et laps võttis kahe kooli vahele vaba aasta, mille üks eesmärke oli meie ühine camino. Põhimõtteliselt oli juba selge, et tervet teed me ette võtta ei saa, selleks ei ole emal aega, aga käime palju käime. Igatahes kevadel asume teele.
CAMINO. ALGUS
EMA RÄÄKIS MULLE ESIMEST KORDA CAMINOST, kui ma olin kümnendas klassis. Ma ei tea, kust tema selle idee sai ja kui kaua tal see oli. Ta väidab, et ma olevat alguses väga skeptiline olnud. Ma ei mäleta. Mida ma mäletan, on see, et millalgi sai parimale sõbrale räägitud, et näe, mis hull mõte emal tuli, ja vestluse käigus otsusele jõutud, et pole mõttel viga midagi. Et oleks suisa päris lahe. Nii et kui kümnenda klassi teises pooles mu senise elu suurim masendus tuli ja hing ära ihkas – klassist, koolist, Eestistki –, kui oleks ihanud esimese lennukiga välismaale kooli minna või kusagile, kusagilegi, aga mõistus rahustas, et pea vähemalt aasta lõpuni vastu, tundus see olevat maailma parim võimalus. Vähemalt kuu aega ennast taas paika panna, teiste inimestega olla. Kohustusteta. Püüdsin kähku ema veenda, et läheme, läheme kohe. Ja kui hiljem süda rahunes ja olukord laabus ja elu taas üha meeldivamaks muutus, oli see ikka meeles, ning juba pähe võetud asju mulle lahti lasta ei meeldi. Nii et tegelikult kulusid need kolm aastat aeg-ajalt jälle ideed hambusse võttes, et tuleb minna, et tuleb ikka minna, sest muidu jääbki minemata.
Mitu aastat pidi alla vanduma. Kord polnud aega, kord raha. Kevadel minu koolist ära ei pääsenud… Nii saigi mõtet üha edasi lükatud. Osa Suurest Plaanist, mida pärast keskkooli teha. Võtsin nagunii vaba aasta ja siis ei saanud enam loobuda, muidu on käest läinud ka üks sisevabandustest ühiskonnale, mis soovib kõiki otse ülikooli tõugata. Juba tööle minnes oli hinges paigas: kevadel on vaja (sest suvel on tipphooaeg ja liiga palju inimesi ja liiga palav) kolm nädalat vaba aega – ema ei saanud tervet kuud võtta –, ja kotti ja saapaid ja mida kõike. Suvel sai Londonist seljakott ostetud. Talvel sõbrataril külas käies saapad. Jack Wolfskini poest, mis sel talvel just Oxford Streetilt ära kolis. Tegelikult oleks muidugi Eestistki saanud või midagi. Aga need olid kõige uhkemad asjad üldse, mis me hankisime. Ja no üks pisike magamiskott. Teine oli varem üheks eelmiseks matkaks hangitud. Ja ema sai ka saapad. Ja siis suur väljaminek villiplaastrite kujul. Aga tegime tegelikult siiski väga vähe ettevalmistusi.
Mina muud ei teinudki, ainult südames sättisin ennast valmis. Ei lugenud ega midagi. Ei treeninud. Ainult tookord kümnendas klassis sai „Peregrina päevikut“5 loetud.
VALGE MAJA AEG
ESIMENE MÄLESTUS EMAST
OLEN VÄGA VÄIKE. Väidetavalt umbes kaheksa-üheksakuune. Mind viiakse lasteaeda. Esimest päeva. Mind viiakse vana sööklamaja vasempoolsest trepist üles, seal on lasteaed. Mäletan, milline on lagi. Seal on suured vineerplaadid, mille vahekohtades on kitsad liistud. Sellist ebamäärast nõukogude värvi, ei pruun ei valge ei roheline ei kollane. Mingine beež. Vaatan lage ja liigun kõndi-misega kaasa. Kõigun.
Päevast mäletan, et olin päev otsa akna peal. Hoidsin aknalaua servast kinni, sest kõndida veel ei osanud, ja vaatasin aknast välja. Kõikusin. Valge tellistest kahekorruseline maja, kus me elasime, oli paarisaja meetri kaugusel otse ees. Olin päev otsa nutnud. Seda ma ise ei mäleta.
Õhtu poole tuli ema mulle järele. Rohkem mind enam lasteaeda ei viidud. Mitte kunagi. Järgmiseks tuli kool, aga sinnani oli veel kuus aastat aega.
Ema ootas last. Ema ootas alati last.
TEINE MÄLESTUS EMAST
1976. AASTA SÜGIS. Valmistun kooli minema. Sel ajal peavad kõik lapsed, eriti need, kes lasteaias pole käinud nagu mina, eelkoolis käima. Et õppida lugema, arvutama, kollektiivis käituma. Eelkool algab kuskil oktoobris.
On oktoober. Või novembri algus. Olen juba paar korda eelkoolis käinud. Igav on, midagi pole teha. Koolis siis. Kodus loen juba ammu pakse kirjatähtedes raamatuid, mängin isaga malet, tean peast olümpiavõitjaid ja oskan igatepidi arvutada – koolis õpime A-st peale tähti ja ühest peale numbreid. See on meie viimane korter valges majas, enne kui me oma majja kolime. Nüüd, kus meid on kuus, neli last ja kaks vanemat, oleme valges majas kolinud suuremasse korterisse, aga seda ma ei mäleta. Tean.
ON OKTOOBER. Või novembri algus. Olen tüdrukute toas kahekorruselise voodi alumises nurgas kägaras ja ulun nutta. Ema peseb Riga 17-ga pesu. See käib nii, et masin keerutab hallisegust vett masinas ringi ja pesu pannakse sinna halliseguse vee sisse, kus see siis ringi käib. Järgneb külma veega mitme-kordne loputus. Vahepeal, kui hallisegust vett vähemaks jääb, saab kuuma vett peale kallata. Seda tehakse suures potis kahe auguga gaasipliidi peal. Pesupesemise päevil tuleb kraanist ainult jääkülm vesi. Ja ema käed on jääkülmad, kui ta pesu peseb. See on jääkülma veega loputamisest. Kui on kuus inimest, on väga palju pesu ja väga palju loputamist. Iseäranis kui neljast lapsest kolm alles püksi teevad ja mõni neist ka mähkmeid kannab. Mina enam mähkmeid ei kanna, aga püksi pissin ikka. Seda tuleb veel kooliajalgi ette.
Pesu tuleb tingimata vähemasti kaks korda nädalas pesta ja kõik kenasti õue nöörile väljanäitusele sättida, et naabrid ei arvaks, et me oma nelja lapsega mustuses elame. Meil on puhas pesu ja puhtad lapsed ja kõigil on omad kingad. Ja saapad, kui talv tuleb. Me saame kõik korraga õue minna, kui suur õde viitsib, aga enamasti ta ei viitsi, sest tal on omad tegemised. Ta on suur ja kondab ringi ilma väikesteta ja ema lubab seda talle, ehkki meie ei või maja juurest kuskile minna, olgugi meid kolm. Mõnikord on suur õde minust viis aastat vanem ja mõnikord neli ja ehkki ma muidu matemaatikat väga hästi oskan, ei saa ma sellest kunagi aru. Nagu sellestki, kuidas sai Uljanovi õde temast pool aastat noorem olla, kui ometi tuleb uut last üheksa kuud oodata.
OLEN TÜDRUKUTE KAHEKORRUSELISE VOODI ALUMISES NURGAS kägaras ja ulun nutta. Tõepoolest
„Peregrina päevik“, Tiina Sepp, Loomingu Raamatukogu 1/2, 2007