Saatusetähed. 1. raamat. Нора Робертс

      PROLOOG

      Kunagi kaua aega tagasi kogunes maailmas väljaspool meie maailma kolm jumalannat, et tähistada uue kuninganna koidikut. Paljud, kes olid reisinud üle maa ja taeva, läbi aja ja ruumi, olid toonud kingituseks kulda ja kalliskive, rikkalikku siidi ja väärtuslikke kristalle.

      Aga need kolm jumalannat soovisid teha vaid ainulaadseid kingitusi.

      Nad pidasid aru tiivulise hobuse üle, kuid tuli uudis, et keegi rändur oli tiivulisel hobusel kohale lennanud, tuues selle kingituseks uuele kuningannale.

      Nad arutlesid, kas kinkida talle võrreldamatut ilu või tarkust või tavatut graatsiat.

      Nad ei saanud teha teda surematuks ja teadsid surematutelt, et see oli niihästi õnnistus kui ka needus.

      Kuid nad said talle teha surematu kingituse.

      „Kingituse, mis särab tema jaoks igavesti.“ Celene seisis koos oma sõprade, oma õdedega liival, valge kui teemandid, tintsinise mere kaldal ning tõstis oma näo öötaeva ja seal triiviva kuu poole.

      „Kuu on meie oma,“ meenutas talle Luna. „Me ei saa ära kinkida, mida oleme tõotanud austada.“

      „Tähed.“ Arianrhod tõstis käe, peopesa üleval. Ta sulges silmad ja sõrmed. Naeratades avas ta need uuesti. Nüüd helkis tema peopesal jääjuveel. „Tähed Aegle, särava jaoks.“

      „Tähed.“ Nüüd sirutas Celene oma käe välja ja avas selle. Ta hoidis käes tulejuveeli. „Tähed Aegle jaoks, kes hakkab särama nagu ta nimi.“

      Luna liitus nendega, tuues välja veejuveeli. „Tähed Aegle, kiirgava jaoks.“

      „Siin peaks olema rohkem.“ Celene keeras põlevat tähte oma käes.

      „Soov.“ Luna astus merele lähemale, lastes veel külvata külmi suudlusi oma jalgadele. „Soov igaühelt kuningannale sellesse tähesse. Minu poolt tugev ja lootusrikas süda.“

      „Tugev ja otsiv mõistus.“ Celene hoidis tuletähte kõrgel.

      „Ning tugev ja seikluslik vaim.“ Arianrhod tõstis mõlemad käed, üks hoidis tähte, teine oli tõstetud kuu poole. „Need tähed säravad, kuni maailmad muutuvad.“

      „Nad valavad oma valgust kuninganna nimel meie kõigi peale.“ Tuletäht hakkas tõusma taevasse ning koos sellega ka jää- ja veetäht.

      Nad keerlesid tõustes, näidates valgust üle maa ja mere, tõmmatud Kuu ja selle külma valge jõu poole.

      Nende alt möödus vari, vaikne madu.

      Nerezza liugles üle ranna vee poole – vari, mis rüvetas valgust. „Te kohtute ilma minuta, mu õed.“

      „Sa ei ole üks meist.“ Arianrhod pöördus tema poole, Luna ja Celene ta kõrval. „Meie oleme valgus ja sina pimedus.“

      „Pimeduseta ei ole mingit valgust.“ Nerezza huuled kõverdusid, aga tema silmades elas raev ja koos sellega hulluse varased õied, mis polnud veel täielikult õitsema hakanud. „Kui Kuu kahaneb, sööb seda pimedus. Suutäis suutäie haaval.“

      „Valgus on ülekaalus.“ Luna tegi žesti, kui tähed nüüd lendasid, värvirajad nende kiiluvees. „Ja nüüd on veelgi rohkem.“

      „Te toote kuningannale kingitusi nagu palujad. Ta ei ole rohkemat kui nõrk eputav tüdruk, kui hoopis meie võiksime valitseda. Kes peaksid valitsema.“

      „Me oleme kaitsjad,“ meenutas talle Celene. „Me oleme jälgijad, mitte valitsejad.“

      „Me oleme jumalad! Nii see maailm kui ka teised on meie omad. Mõtle ainult, mida me suudame ühise võimuga teha. Kõik hakkavad meid kummardama ning me elame igavesti noorte ja ilusatena.“

      „Meil ei ole mingit soovi valitseda surelike, surematute ja poolsurematute üle. Sellised asjad toovad verd ja sõda ja surma.“ Arianrhod heitis selle kujutluse kõrvale. „Ihaldada igavest on ilma jääda tsükli ilust ja imest.“ Ta tõstis jälle näo, samal ajal kui tähed, mille nad olid loonud, valasid alla oma valgust.

      „Surm tuleb. Me jälgime, kuidas see uus kuninganna elab ja sureb, samamoodi, nagu jälgisime viimast.“

      „Ta elab seitsesada aastat. Seda ma olen näinud. Ja kuni ta elab,“ jätkas Celene, „on rahu.“

      „Rahu.“ Sõna sisises Nerezza irvitavate huulte vahelt välja. „Rahu pole muud kui igav soikumus pimeduselõikude vahel.“

      „Mine tagasi oma varjudesse, Nerezza.“ Luna saatis ta hooletu käeviipega minema. „Tänane õhtu on rõõmu, valguse ja tähistamiste jaoks – mitte sinu ambitsioonideks ja janu kustutamiseks.“

      „See öö on minu oma.“ Nerezza sirutas käe ning välk, must nagu ta silmad, läbistas valget liiva, tumedat merd ja tõusis noolena üles lendavate tähtede poole. See lõikas läbi valgusehetkede, enne kui tähed leidsid oma kodu õrnas kõveruses Kuu jalamil.

      Tähed värisesid seal silmapilgu ja ka maailmad nende all värisesid.

      „Mida sa oled teinud?“ Celene keeras kiiresti tema poole.

      „Ainult lisasin midagi teie kingitusele, õed. Need kukuvad ühel päeval maha, tähed tulest, jääst ja veest, varisevad taevast alla kogu oma võimuga, nende soovid, valgus ja pimedus ühendatud.“

      Naerdes tõstis Nerezza nüüd oma käsivarred kõrgele, otsekui selleks, et tähed taevast alla tõmmata. „Ja kui need kukuvad mu käte vahele, sureb Kuu alatiseks ja igavesti ning pimedus võidutseb.“

      „Need ei ole sinu jaoks.“ Arianrhod astus ettepoole, kuid Nerezza lõi musta välgu läbi liiva, jättes nende vahele suitseva lõhestiku. Sealt üles tulvav suits muutis õhu jälgiks.

      „Kui tähed on minu käes, sureb see maailm koos Kuuga, nagu surete ka teie. Ja kui ma haaran teie võimu, avan teised jõud, mis on ammu kinni pitseeritud. Kahvatu rahu, mida te kummardate, muutub tervenisti raevutsevaks piinaks, agooniaks, hirmuks ja surmaks.“

      Ta tõstis käed, mis kumasid ta soovist, läbi suitsu. „Teie enda tähed on pitseerinud teie saatused ja andnud mulle minu oma.“

      „Sa oled pagendatud.“ Arianrhod lõi käega ja kuum sinine välk, mis lõikas nagu piits, mässis oma keele ümber Nerezza pahkluu.

      Karjatus rebestas õhku, raputas maad. Enne kui Arianrhod jõudis pimeduse paisata tema enda loodud kuristikku, laotas Nerezza laiali õhukesed mustad tiivad, haaras valguspiitsa ja lendas üles. Veri tema pahkluust põles ja suitses valges liivas.

      „Ma kujundan ise oma saatust!“ hüüdis ta. „Ma tulen tagasi ning võtan tähed ja maailmad, mida soovin. Ning teie tunnete surma ja valu ja kõige selle lõppu, mida olete armastanud.“

      Tiivad voltisid end ta ümber ja läinud ta oligi.

      „Ta ei saa teha midagi meile või meie omadele,“ käis Luna peale.

      „Ära kahtle tema võimes või janus.“ Celene vaatas ainiti tumedale lahele, tundes kohutavat kurbust. „Siia tuleb nüüd surm ja veri ja valu ja kurbus. Ta on jätnud selle endast maha nagu pleki.“

      „Ta ei tohi kunagi neid tähti saada. Me toome need kohe alla,“ ütles Arianrhod. „Hävitame need.“

      „Liiga suur risk, kuni tema võim ikka veel õhku kõrvetab,“ väitis Celene.

      „Nii et me ainult ootame ja valvame ja riskime kõigega?“ vaidles Arianrhod vastu. „Kas me lubame tal väänata särava kingituse millekski tumedaks ja surmavaks?“

      „Me ei saa. Me ei luba. Kas need kukuvad alla?“ küsis Luna Celenelt.

      „Ma võin näha, et need kukuvad eredas sähvatuses alla, aga ma ei näe, millal.“

      „Siis määrame meie, millal ja kus. Seda me suudame teha.“ Luna