Saatusetähed. 1. raamat. Нора Робертс
on põhjus siin olla.“
„Kuid sel ajal, selles kohas?“ Sasha viipas jälle visandite poole. „Ma tean, et peame vaatama, peame leidma…“
„Kui sa tahad mu tähelepanu, pead kõik välja laduma.“
Rääkimise asemel tõmbas Sasha välja veel ühe visandi. Rand, rahulik meri, palee mäekünkal, kõik valge täiskuu all.
Ja kuu all kaares säras kolm tähte.
„Ma ei tea, kus see on, kuid ma tunnen neid kolme tähte, neid seal kuu lähedal, neid ei ole olemas. Ma ei ole astronoom, aga ma tean, et neid ei ole seal. Ma tean ainult, et nad olid, et nad olid kunagi. Ja ma tean, et need langesid alla. Vaata seda.“ Ta pani välja veel ühe visandi. „Kõik kolm kukuvad samal ajal, jättes need komeedilaadsed sabad. Me peame nad leidma.“
Sasha vaatas üles, nägi Riley silmi, kiskjalikke ja külmi, ainiti enda omadesse vaatamas.
„Mida sa nendest tähtedest tead?“ nõudis Riley.
„Ma räägin ju sulle, mida ma tean.“
Kiire liigutusega sirutas Riley käe välja ja pigistas Sasha rannet. „Mida sa tead saatusetähtedest? Kes kurat sa oled?“
Kuigi ta sisemus värises, sundis Sasha end vaatama nendesse metsikutesse silmadesse, käskis oma häälel mitte väriseda.
„Ma olen sulle rääkinud, kes ma olen. Ma räägin sulle praegu, mida ma tean. Sina tead neist rohkem. Sa tead, mis need on. Sa oled neid juba otsinud – see ongi põhjus, miks sa siin oled. Ja sa teed mu käsivarrele haiget.“
„Kui ma avastan, et sa ajad mulle jama, teen ma haiget rohkemale kui su käsivarrele.“ Kuid ta laskis Sasha randme lahti.
„Ära ähvarda mind.“ Viha, kuum ja üllatav, hüppas esile ja välja. „Mulle aitab. Ma ei palunud seda, ma ei taha seda. Kõik, mida ma tahtsin, oli elada rahus, maalida, et mind rahule jäetaks ja ma saaksin töötada. Siis tungite sina ja need teised mu unenägudesse, teie ja need pagana tähed, millest ma aru ei saa. Üks neist on siin, seda ma tean samamoodi, nagu tean, et selle leidmine ei tule rahumeelne. Ma ei oska võidelda, aga ma pean võitlema. Veri ja lahing, unenäod, täis verd ja lahingut ja valu.“
„Vaat nüüd läheb huvitavaks.“
„See on kohutav ja ma tahan selle kõige juurest minema kõndida. Ma ei usu, et saan. Hoian üht oma käes.“
Riley kummardus ettepoole. „Sa hoiad üht tähtedest käes?“
„Unenäos.“ Sasha pööras peopesa ülespoole ja vaatas seda ainiti. „Ma hoidsin seda, hoidsin tuld. Ja see oli nii ilus, et pimestas. Siis tuli see.“
„Mis asi tuli?“
„See tume, näljane, elajalik.“
Järsku tundis Sasha pööritust, uimasust. Kuigi ta võitles sellega, mis temast läbi voolas, see võitis.
„Naine, kes on pimedus, ihaldab. Iha saada, mida ta soovib, õgib teda. Ta hävitaks selle, mille lõid need kolm kuud armastusest, ustavusest ja lootusest. Ta on põletanud oma anded ja oma võime kõik säravad servad ning alles on jäänud hullumeelsus. Ta tapab, selleks et neid omada, tuld, jääd, vett. Neid omades hävitab ta maailmad, hävitab kõik, nii et tema saaks elada.“
Sasha tõstis mõlemad käed pea juurde. „Peavalu.“
„Kas seda juhtub sageli?“
„Ma teen kõik mis suudan, et seda peatada.“
„Ja see ongi arvatavasti põhjus, miks su pea valutab. Sa ei saa võidelda omaenese loomusega, usu mind. Sa pead õppima seda kontrollima ja sellega kohanema.“ Riley tabas kelneri pilgu ja tegi õhus sõrmega sõõri. „Ma võtan meile veel ühe ringi.“
„Ma ei usu, et ma peaksin…“
„Söö veidi pähkleid.“ Nüüd reibas, lükkas Riley kausi lähemale. „Sa ei teeskle seda – mitte keegi ei ole nii hea. Ja mul on inimeste suhtes tunnetus – mitte empaatiline, vaid usaldusväärne tunnetus. Seega võtame veel ühe joogi, räägime selle asja veidi rohkem läbi ja siis otsustame, kuhu me siit läheme.“
„Sa kavatsed mind aidata.“
„Nii nagu mina seda näen, peame teineteist aitama. Minu otsing näitab, et tuletäht on Korful või selle ümbruses – ning sinu unenäod kinnitavad seda. Sinust võiks abi olla. Nüüd…“
Ta katkestas, lõi käega vastu oma tukka ja vaatas Sasha poole. „Nonoh, asi läheb üha rohkem ja rohkem huvitavaks.“
„Mis on?“
„Unenäokohting.“ Riley tõmbas näole meelega flirtiva naeratuse ja kõverdas õhus sõrme.
Keerates end oma toolis, nägi Sasha teda. Meest, kes hoidis käes välku. Sedasama, kes oli võtnud tema keha.
Mehe silmad, nii tumedad, vilksatasid Rileylt kõrvale ja kohtasid tema silmi. Hoidsid neid. Ja neid hoides tuli ta nende laua juurde.
„Tere, daamid. Suurepärane vaade, eks ole?“
Mehe hääl, iirlaslik ja muretu, tõi värina Sasha nahale. Ta tundus olevat lõksus, otsekui oleks särav hõbepuur tema ümber langenud.
Ja kui mees naeratas, tundis Sasha ihalust.
„Kust sa oled, iirlane?“ küsis Riley.
„Sligost, väikesest külast, millest sa pole kuulnudki.“
„Oleksid üllatunud.“
„Cloonacool.“
„Ma tean seda. Asub Oxi mägede jalamil.“
„Jah, nii see on. Hea küll siis.“ Ta vehkis käega ja pakkus Rileyle väikese ristikukimbu, mis oli tema pihku ilmunud. „Mälestus kaugest kodust.“
„Ilus.“
„Ameeriklased?“ Ta vaatas tagasi Sasha poole. „Teie mõlemad?“
„Paistab sedamoodi.“ Riley jälgis tema pilgu nihkumist, langemist visanditele. Ta ei öelnud midagi, kui mees sirutas käe ja tõstis ühe visandi kuuest inimesest üles.
Mitte vapustatud, mõtles ta. Intrigeeritud.
„Kas pole lummus. Sina oled see kunstnik?“ küsis ta Sashalt. „Sul on hea käsi ja silm. Mulle on öeldud, et mul on sama.“ Ta naeratas. „Kas panete pahaks, kui ma teie juurde istun?“
Nõusolekut ootamata tõmbas ta naaberlauast tooli nende laua juurde ja istus.
„Ma ütleksin, et meil on paljust rääkida. Ma olen Bran. Bran Killian. Miks ma ei võiks teile, daamid, joogi osta ning me räägime kuust ja tähtedest?“
TEINE PEATÜKK
Sasha võitles, et oma tasakaalu leida, kui mees end mugavalt sisse seadis ja klaasi kohalikku punast veini tellis.
Mees oli tema unenägudest välja kõndinud, otsekui oleks ta soovinud mehe tulekut tegelikku ellu. Ta tundis mehe nägu, tema keha, häält, lõhna. Ta oli olnud temaga lähedane.
Ent mees ei tundnud teda.
Ta ei teadnud, et Sasha süda peksis kiiresti kurgu all, või et ta oli käed laua all tugevasti kokku pigistanud, et hoida neid värisemast.
Ta vajas veidi üksiolekut, et end kokku võtta, mõtles laualt oma visandid võtta ja ära minna, kuid mees pööras oma tumedad silmad tema poole.
„Kas ma tohin?“ küsis ta ja enne kui Sasha mõistis, oli ta vastust ootamata ühe visandi Rileyst üles tõstnud.
„Ta on sind väga hästi kujutanud.“
„Paistab sarnane.“
„Kas te olete teineteist kaua tundnud?“
„Umbes pool tundi.“
Mehe ainus reaktsioon oli üksainus tõstetud kulm – see, millel oli välguarm. „Lummav.“
Ta