Saatusetähed. 1. raamat. Нора Робертс
kätte…“ Celene sulges silmad ja avas end. „Paljud hakkavad otsima neid tähti, võimu, varandust, mis on üks ja seesama. Ja saatust. See kõik on üks. Ja meie, peegeldunud valgus, peame saatma endast valguse nende otsingule.“
„Endast?“ kordas Luna. „Kas me ei lähe neid tagasi tooma?“
„Ei, see ei ole meie jaoks. Ma tean, et peame siin ootama ja see tehakse nii, nagu tehakse.“
„Meie valime aja ja koha. Vaikuses,“ lisas Arianrhod. „Isegi meie mõtetes. Ta ei tohi teada, kus ja millal need alla langevad.“
Nad ühendasid meeled ja käed ning igaüks läks oma teekonnale, järgnedes oma tähele, kuhu see sundis, kui see taevast alla langes. Igaüks peitis oma kingituse, igaüks pani kaitsejõu selle kohale.
Ja meeled ühendatud, ainsatki sõna rääkimata, mõistis igaüks, mis peab nüüd jääma teiste kätesse ja südametesse.
„Nüüd me peame uskuma.“ Luna tugevdas oma haaret Arianrhodi käel, kui ta õde midagi ei öelnud. „Me peame. Kui me ei usu, siis kuidas usuvad need, kes tulevad meist.“
„Ma usun, et oleme teinud, mida pidime. See on uskumiseks piisav.“
Celene ohkas. „Isegi jumalad peavad kummardama saatust.“
„Või võitlema sellega, mis püüab neid hävitada.“
„Sina hakkad võitlema,“ ütles Celene nüüd naeratades. „Luna hakkab kindlalt lootma. Ja mina teen kõik mis suudan, et näha. Nüüd ootame.“
Nad vaatasid koos üles kuu poole, mis elas taevas ja hinges, ning kolmele säravale tähele, mis kaardusid selle ümber.
ESIMENE PEATÜKK
Unenäod vaevasid teda ärkvel olles ja magades. Ta mõistis unenägusid, nägemusi, teadmist. Need olid olnud osa temast kogu ta elu ja enamiku elust oli ta õppinud neid blokeerima, eemale lükkama.
Kuid need ei jätnud järele, ükskõik kui palju ta neid tahtejõuga tagasi tõrjus. Unenäod verest ja lahingust, võõrastest veidratest maadest. Neis olid talle tundmatute inimeste näod ja hääled, ent kuidagi elasid nad koos temaga elutähtsalt tuttavana. Naine metsikute ja kavalate hundisilmadega, mees hõbedase mõõgaga. Nad rändasid tema unenägudes koos naisega, kes tõusis naerdes merest, mehega, kel oli kuldne kompass.
Ja tugevalt nende kõigi hulgas tumedajuukseline mees, kes hoidis käes välku.
Kes nad olid? Kuidas tema neid tundis – või kas tundis? Miks ta tundis nii tugevat vajadust nende järele, nende kõigi järele?
Koos nendega käis surm ja valu – ta teadis –, ent ometi tuli koos nendega ka võimalus tõeliseks rõõmuks, tõeliseks iseendaks. Tõeliseks armastuseks.
Ta uskus tõelisse armastusse – teiste jaoks. Ta polnud seda kunagi otsinud iseenda jaoks, sest armastus nõudis nii palju, tõi ellu nii suurt kaost. Nii palju tunnet.
Ta tahtis ja oli alati tahtnud vaikset ja rahulikku elu ning uskus, et leiab selle oma väikeses majas Põhja-Carolina mägedes.
Siin oli tal üksindus, mida ta otsis. Siin saaks ta veeta oma päevad maalides või oma aias segamata või katkestamata töötades. Tema vajadused olid vähesed, ta töö andis piisavalt sissetulekut, et vajadusi katta.
Nüüd kummitasid tema unenägudes viis inimest, kes teda nimepidi hüüdsid. Miks ta ei suuda nende nimesid leida?
Ta joonistas oma unenäod üles – näod, mered ja mäed ja varemed. Koopad ja aiad, tormid ja päikeseloojangud. Pika talve jooksul kattis ta oma töölaua visanditega ja hakkas neid seinale nööpnõeltega kinnitama.
Ta maalis meest, kelle käte vahel oli välk, kulutades päevi iga detaili täiustamiseks: mehe silmade täpne toon ja kuju – sügavad ja tumedad ja varjutatud –, kitsas valge arm nagu välgunool vasakul kulmul.
Mees seisis kõrgel kaljul vahutava mere kohal. Tuul voogas läbi tema tumedate juuste. Ta võis seda peaaegu tunda nagu kuuma hingeõhku. Ja mees oli tormi palge ees kartmatu, kui surm tema poole lendas.
Ta seisis kuidagi koos tema, niisama kartmatuga.
Ta ei suutnud magada, kuni oli selle lõpetanud, ja nuttis, kui oli seda teinud. Ta kartis, et on aru kaotanud ja need nägemused olid kõik, mis talle oli jäänud. Ta jättis maali päevadeks molbertile, samal ajal kui mees maalil jälgis teda töötamas või koristamas või magamas.
Või und nägemas.
Ta kinnitas endale, et pakib maali sisse ja saadab oma agendile, et see ära müüa. Ja kastnud pintsli värvisse, signeeris ta selle lõpuks.
Sasha Riggs – tema nimi tormist laastatud mere serval.
Ent ta ei pakkinud seda ärasaatmiseks. Ta pakkis selle asemel teised pika talve tööd ja korraldas nende transpordi.
Kurnatult andis ta alla, kägardus sohvale pööningul, mille ta oli oma ateljeeks muutnud, ja laskis unenägudel end kaasa viia.
Torm raevutses. Tuul piitsutas, meri raksatas, sakilised välgunooled paiskusid taevast nagu leegitsevad nooled vibult. Vihm pühkis merelt kui tihe kardin kalju poole.
Kuid mees seisis ja jälgis seda. Ja sirutas oma käe tema käe järele.
„Ma ootan sind.“
„Ma ei saa sellest aru, mitte millestki sellest.“
„Muidugi saad, sina saad rohkem kui enamik.“ Kui mees tema käe oma huultele tõstis, tundis Sasha, kuidas armastus teda küllastas. „Kes peidab end iseenese eest, Sasha, nagu sina teed?“
„Ma tahan ainult rahu. Ma tahan vaikust. Ma ei taha torme ja lahinguid. Ma ei taha sind.“
„Valed.“ Mehe huuled kooldusid, kui ta naise käe jälle nende juurde tõstis. „Sa tead, et sa valetad mulle, valetad iseendale. Kui kaua sa keeldud elamast nii, nagu sind on määratud? Armastamast, milleks sa oled sündinud?“
Mees võttis ta näo käte vahele ja maapind Sasha all vappus.
„Ma kardan.“
„Astu sellele vastu.“
„Ma ei taha teada.“
„Näe seda. Me ei saa sinuta alustada. Me ei saa seda lõpetada, kuni alustame. Otsi mind üles, Sasha. Tule mind otsima.“
Mees tõmbas ta enda vastu, kattis tema suu oma huultega. Samal ajal puhkes nende kohal torm hullumeelse raevuga.
Seekord võttis Sasha selle rõõmuga vastu.
Ta ärkas, ikka veel väsinud, tõukas end üles ja surus sõrmed oma varjudes silmadele.
„Otsi mind üles,“ pomises ta. „Kust? Ma ei tea isegi, kust otsimist alustada, kui ma seda tahan.“ Tema sõrmed triivisid alla huultele ja ta võis vanduda, et tundis ikka veel mehe huulte survet.
„Aitab. Nüüd aitab sellest kõigest.“
Ta tõusis kiiresti ning hakkas maha tõmbama visandeid seintelt, laualt, lastes need põrandale kukkuda. Ta viib need välja, viskab need välja. Põletab ära. Viskab need välja oma majast, välja oma peast.
Ta peaks ka ise ära minema, reisima kuhugi, ükskõik kuhu. Sellest oli aastaid, kui ta kusagile oli läinud. Kuhugi sooja, ütles ta endale, tõmmates seinalt meeletult oma unenägusid maha. Kuhugi randa.
Ta kuulis omaenese rasket hingamist, nägi oma sõrmi värisemas. Murdumisele lähedal, varises ta põrandale oma visandite vahele, liiga kõhn naine, kelle kehakaalu unenäod olid varastanud, pikad heledad juuksed oma tavapärases korratus krunnis. Varjud ümbritsesid tema selgeid ja kristallsiniseid silmi.
Ta vaatas alla oma kätele. Neis oli anne. Ta oli alati olnud tänulik selle kingituse eest ja jääb alati olema. Kuid ta kandis ka teisi kingitusi, mitte nii tänulikult.
Unenäos oli mees palunud tal näha. Peaaegu kogu oma elu oli ta teinud kõik mis suutis, et blokeerida nägemisvõimet, millega ta oli sündinud.
Jah,