Karistusõiguse üldosa kutseõppele. Õpik. Urmas Krüger
on võimalik, et kui ametnik kasutab sõna „kord”, siis mõtleb ta selle all „avalikku korda” – Korrakaitseseaduse § 4 lg 1 ütleb, et „Avalik kord on ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste* kaitstus”.
Tänaseks on inimeste olme eluga, õppimise ja tööga, puhkuse ja hobidega, poliitika ja võimusuhetega, spordi ja tervisega, looduskasutuse ja tehiskeskkonnaga ja paljude muude inimelus esinevate „asjade” ning nähtustega seonduvaid valdkondi kordi rohkem kui näiteks sajand tagasi. Kõik need valdkonnad, õigemini isikute käitumine/tegutsemine nendes, on vähemal või suuremal määral õiguslikult reguleeritud. Inimesed ei kujuta tihti isegi ette, ei taju seda, kui paljud nende igapäevased tegemised on ühe või teise õigusnormi „vaateväljas” – näiteks klassiruum, kus kadetid õpivad, on ehitatud kindlate normide järgi (et näiteks klassi lagi pingis istujatele pähe ei kukuks); klassis olevate laevalgustite valgusühikute miinimumhulk peab vastama kindlatele normidele (et õppijate silmanägemine õppetöö käigus ei halveneks) jne.
Sõna „õigus” kasutatakse õigusnormide kontekstis üldmõistena (õigus kui kõigi õigusnormide kogum). Tegelikult jaguneb õigus kui tervik omakorda erinevatesse harudesse (õigusharudesse, õigusvaldkondadesse) ehk õigusnormid jaotuvad erinevate eluvaldkondade ja ühiskonna jaoks oluliste teemade (spetsiifiliste probleemide ringi) kaupa. Näiteks on olemas tööõigus, mille alla kuuluvad kõik need õigusnormid, mis reguleerivad isikutevahelisi tööalaseid suhteid, tööaja pikkust ja muid töötamise tingimusi. On olemas perekonnaõigus, majandusõigus, rahvusvaheline õigus jne. Piltlikult öeldes on lugu sama nagu meditsiinimaastikul, kus üldmõistena kasutatakse sõna arstiabi (meie kontekstis siis „õigus”), aga me teame, et tegelikult on väga palju erinevaid arste ja et arstiabi tõhusus sõltub paljuski sellest, mis kehapiirkond meil parajasti haige on, mis meile muret teeb ning et me saaksime just meie hädade jaoks sobiva arsti vastuvõtule – vastavalt sellele tegeleb meiega konkreetsemalt juba kas hambaarst või kõrva-nina-kurgu arst või hoopis silmaarst või koguni südamearst või nahaarst või hoopis mõni muu eriarst. Nii nagu iga inimese keha (organism) on keeruline ja paljuski probleemne süsteem, nii on seda omamoodi ka ühiskond. Nagu inimkeha vajab toetamist ning ravi sõltuvalt sellest, millise organismi osa (või osadega) probleemid seonduvad, nõnda vajab ka ühiskond väiksemat või suuremat hulka asjakohaseid õigusnorme sõltuvalt sellest, millises eluvaldkonnas või ühiskondlikus teemas midagi korras hoida ja korraldada tarvis on.
Õigusnormide grupeeritus eluvaldkondade või ühiskonna jaoks oluliste teemade järgi avaldub kõige selgemini olemasolevate seaduste nimetuste kaudu. Nii näiteks on olemas Liiklusseadus, mis reguleerib inimeste, ennekõike sõiduvahendite juhtide käitumist liikluses; on olemas Alkoholiseadus, mis reguleerib alkoholi käitlemise korda ühiskonnas; on olemas Loodusseadus, mis reguleerib inimtegevust looduskeskkonna suhtes; on olemas Ehitusseadus, mis reguleerib ehitustegevust ja seab nõuded ehitiste kvaliteedile; on olemas Riigipiiriseadus, mis reguleerib piiriületuse korda ning riiki sisenemise tingimusi; on olemas veel palju seadusi, mille nimetuste järgi on juba võimalik aru saada, millise eluvaldkonna või ühiskondliku teema võimalike probleemide lahendamiseks neis seadustes sisalduvad õigusnormid on kehtestatud. Järgnevate õpiteemade valguses on oluline meelde jätta, et politseialases kõnekeeles kasutatakse nende nõnda nimetatud eluvaldkondlike või ühiskonnatemaatiliste seaduste kohta enamasti kahte väljendit: kõiki neid seadusi nimetatakse üldistavalt kas „eriseadusteks” või siis „haruseadusteks”.
KOKKUVÕTTEKS. Kui rääkida õigusest kui inimkoosluse eksisteerimise huvides kehtestatud korrast, kujutab õigus endast kõige hea ning kasuliku, mille vajalikkuse inimesed on ära tundnud, säilitamise ja juurde tekitamise vahendit. Õiguse, kehtestatud normide abil püütakse säilitada seda head ning kasulikku, mis ühiskonnas selle senise arengu tulemusena juba olemas on, ning samas püütakse uute reeglite (õigusnormide) kehtestamise teel tekitada erinevates eluvaldkondades uusi üldkasulikke käitumismustreid ehk luua kogu ühiskonna arenguks miskit uut head ning kasulikku. Omaette küsimuseks on seejuures alati olnud ja jääb küsimus, kas kehtestatud reeglid on ikka piisavalt arukad ning suudavad ka tegelikult head ja kasulikku alles hoida ning juurde luua.
2.2 Karistusõigus ja selle roll ühiskonna elukorralduses 5
Eelnevalt sai räägitud, et kogukonna kestvuse ning arengu eelduseks on teatud korra olemasolu ühiskonnas – korda on vaja selleks, et vältida kaost. Kaost on vaja vältida, sest kaos ohustab kogukonna kestmajäämist ning arengut.
Kuidas kord ikkagi tekib ja püsib? Kuna tulevased politseinikud puutuvad õppides vägagi palju kokku seaduste ja muude õigusaktidega, samuti politseinikele koolis ettenähtud õppedistsipliini käskude ja keeldudega ning ametialase etiketi nõuetega, võib neis tekkida mõneti ekslik arusaam, et peaaegu kõik siin elus sõltub õiguslikest ettekirjutustest, et peaaegu kõik on saavutatav käskude ja keeldudega, et piisab vaid normi kehtestamisest ja selle täitmise nõudmisest, kui inimesed teevadki kõike nii, nagu peab. Neid, kes aga ei tee, tuleb normikohaselt karistada ning mida rohkem karistada, seda kindlam on, et inimesed hakkavad lõpuks käituma nii, nagu kord ette näeb. Paraku ei ole aga meid ümbritsev elu ja selle paremaks muutmine nii lihtne.
On oluline, et tulevased korrakaitsjad teeks vahet inimeste käitumise õiguslikul ja muul sotsiaalsel reguleerimisel. Elu ja inimeste suhtes positiivsete hoiakute säilimiseks on kasulik, kui mõistetakse, et õiguslik reguleerimine on vaid üks, ja samas mitte alati parim võimalus, kuidas suunata ühiskonda ja inimeste käitumist. Arusaamine, et õigus, õigusnormidega lubatud sunniabinõud ja inimeste karistamisvõimalused ei ole ainu- ja kõikvõimsad* elu reguleerijad, paneb otsima probleemolukordadele alternatiivseid ja rahumeelsemaid lahendusi.
Üksikisiku käitumise sisu ja suunatust mõjutab enamjaolt keskkond, kus inimene on kasvanud ja millega ta on püsivalt seotud. Silmas tuleb pidada, et see keskkond moodustub paljudest teguritest, millest ehk üksikisiku eluhoiakute ja käitumise mõttes on olulisemad ühiskonnas domineerivad kultuurinähtused, isiku materiaalsed elutingimused ja teda ümbritsevate inimeste need omadused, mis avalduvad inimestevahelises suhtlemises ja inimeste suhtumises kaasinimestesse ning ümbritsevasse elukeskkonda. Seejuures on kõik nimetatud tegurid omavahel tihedalt, võiks isegi öelda läbisegi, seotud ning mõjutavad üksteist ka vastastikku. Näiteks kultuur on paljude elementide (hariduse, usu, tavade ja kommete, kunstide jne) kooslus ning seda mõjutavad nii ühiskonna materiaalsed võimalused kui ka ühiskonnas elavad eripalgelised inimrühmad ja nende liikmed, iseäranis uued liikmed, ellusuhtumine ja teod. Ka õigus, ühiskonnas kehtiv normisüsteem ja õiguskord, on osa ühiskonna üldisest kultuurist, olles nii sellest mõjutatud kui ka samas ise selle mõjutajaks.
Õpiku autor mäletab oma vanavanemate korduvalt lausutud mõtet „Õnnelik on see maa, kus ausad elukombed vägevamad on kui head seadused”*. Õpiku lk 26 oli juttu sellest, et enamik inimesi on piisavalt arukad* mõistmaks*, mis neile kahju või kasu toob, mis on neile ja kogukonnale hea ning kasulik, mis aga halb ja kahjulik. Tänu sellele toimub ühiskonnas valdavalt nii öelda eneseregulatsioon, kujunevad välja oma tabud* ja keelud, neutraalsed ja heakskiidetavad käitumise viisid. Põhiline sotsiaalse reguleerimise vorm ei ole mitte riigis kehtiv kirja pandud õigus, vaid moraal (teadmine heast ja halvast, lubatud ja lubamatust käitumisest), mis avaldub ennekõike domineerivates tavades ja kommetes, mis omakorda saavad nähtavaks ning kuuldavaks inimeste käitumise kaudu. Ja nagu eelnevalt öeldud, kantakse teadmine heast ja halvast, õigest ning valest käitumisest edasi põlvest põlve ennekõike kasvatuse ja isikliku käitumisega eeskuju andes. Seda, et see suure tõenäosusega just nii ongi, kinnitab mingil määral järgmine tõsiasi: enamik inimesi ei loe seadusi, ei tea täpselt, millised seadused üldse olemas on ja mis neis kirjas on, kuid elavad sellegipoolest
Karistusõiguse olemuse ja rolli kohta ühiskondliku elu korraldamises/kontrollimises vaata üksikasjalikumalt Kristel Siitam-Nyiri ja Jaan Sootaki artiklit „Täiesti tavaline äärmine abinõu” (Siitam-Nyiri, K., Sootak, J. 2015.