Ballisaali kohvik. Ann O'Loughlin

      Esimene peatükk

       Rathsorney, Wicklow, märts 2008

      „Teil on aega veel neli nädalat, proua O’Callaghan. Olukord on muutunud; minu ülemused Dublinis tahavad näha, et te laenu maksmiseks pisut pingutate. Vastasel juhul peame raha tagasisaamiseks kasutusele võtma muud meetmed.”

      Pangahaldur Peter O’Doherty nõjatus oma pöördtooli seljatoele. Tõstnud pead piisavalt, et talle otse silma vaadata, hakkas Ella O’Callaghan aeglaselt ja kindla häälega rääkima.

      „Mida ma teie arvates tegema peaksin, härra O’Doherty, prostituudina töötama?”

      „Proua O’Callaghan, pole mingit vajadust asjasse niimoodi suhtuda.”

      „Pole mingit vajadust ähvardada mind mu enda kodust välja visata. Ma ei luba teil seda teha. Roscarbury mõis on mu elu. Ma ei luba teil seda ära võtta.”

      „Võib-olla leiate midagi, mida maha müüa, et raha saada?”

      „Näiteks mu rikkalik juveelikogu?”

      Peter O’Doherty hüppas püsti ja näperdas kannatamatult võtmekimpu.

      „Minge koju ja mõelge järele. Nädala pärast tulge mingi makseplaaniga tagasi.”

      Ta sirutas käe, kuid Ella ei teinud sellest välja.

      „Ma tunnen esimest korda oma jumalakartlikult elatud elu jooksul, nagu oleksin risti löödud. Pigem suren, aga Roscarbury mõisast ma välja ei koli.”

      Kui O’Doherty ka tahtnuks sellele vastata, ei saanud ta võimalust, sest Ella tormas tema kabinetist ust paugutades välja. Mis luges mehele Roscarbury, see, kuidas vana maja neid halbadel aegadel enda rüpes hoidis, kuidas Ella oli ainult seal end turvaliselt tundnud? Talvel võis toas hingeõhku näha, seal oli nii külm, pööningule viiva trepi nagin kõlas nagu marduse laul ja jahe tuul lõgistas akende riive, mis kõmisesid pidevast kopsimisest. Muruplats oli lohku vajunud ning kasvas üle järveks, mistõttu oli talunik Sheehyl võimatu sealt kombainiga korralikult mööda pääseda; ojad mudastusid igal aastal ja püsisid sellisena veel siis, kui kirsipuu õied olid tumepruuniks muutunud ja läbi vettinud ning tammede ja vanade hobukastanite lehed langenud.

      Roscarbury vajas sumedaid suvepäikselisi päevi, mil majas heljus soe õhk ning kanu tuli lahtise tagaukse juurest suisa minema peletada. Siis äratasid Ellat igal hommikul kogunevad kuldnokad, kes esimese korstna külge kinnitatud teleriantenni otsas vidistasid. Okaspuude vahel lendasid varesed ja tuvid, kelle süül pidi Ella iga kuu küürima purskkaevu ümbritsevaid kiviplaate. Rohtu kasvanud viljaaiast sai piisavalt puuvilju, et kõigil suvekuudel kooke küpsetada, ning mahlaseid pirne siis, kui oli kuumalaine. Ella ei oleks iial saanud Roscarburyst lahkuda: teda rahustasid need minevikuvarjud, mis vana maja looritasid.

      Peter O’Doherty ei oleks hoolinud, kui ta ka oleks seda teadnud. Tema tegusas päevas oli Ella O’Callaghan oma laguneva majaga vaid väike rumal mure.

      Roberta O’Callaghan rüüpas kristallklaasist kuiva šerrit, kui ta nägi oma õde ümber maja käimas. Miski häiris Ellat; ta mõistis seda õe trampimisest. Tema kõnnak oli tavalisest veidi venivam ning samm raskem ja sihikindlam. Samuti ei vaevunud Ella purskkaevu juures viivitama, nagu tal tavaliselt kombeks oli, kui ta meenutas seal paremaid aegu, mil vesi oli pahisedes ja pursates mööda aias asuvaid ojakesi voolanud.

      Ella kõrgenenud ängile viitasid ka tagaukse jõuline paugutamine, tassi terav kõlksatus taldrikul ning kraanivee vali pahin, kui ta teekannu täitis. Roberta pistis oma plasku sügavale tumepruunist nahast käekotti ja sulges pandla. Sügava ohkega tõusis ta sametkattega tugitoolist, et peita klaas mahagonist raamatukapi kolmandale riiulile vana atlase taha. Ella tormas köögis ringi, paugutas kappide uksi ja virutas liigse jõuga kastruleid pliidirauale. Ta peitis end alati kööki, kui miski teda vaevas, küpsetas seal mured olematuks ja võttis sageli koogid ahjust välja ainult selleks, et need otse prügikasti visata.

      Esimest korda oli ta köögist lohutust otsinud sel õhtul, kui nende ema ja isa surid. John O’Callaghan ei olnud teel koorikontserdilt koju jõudnud isegi reageerida Sean McCarthyle, kes oma ilma ühegi tuleta traktoriga sõitis lähedalasuvast kõrtsist kodu poole. Kõik kolm said surma sündmuses, mida hakati Rathsorneys hiljem nimetama traagiliseks õnnetuseks. Ellat ja Robertat ümbritses mitu päeva suur hulk inimesi, kuid kolme nädala pärast olid tüdrukud suures tühjas majas omapead. Koos isaga oli kadunud ka tema juristipalk. John O’Callaghan ei olnud leidnud aega tütreid majanduslikult kindlustada, ta oli sedavõrd hõivatud Roscarbury mõisa ülalpidamisega ja laupäeva pärastlõunatel hobustele panustamisega. Ella ei raisanud aega isa vastutustundetu suhtumise põlgamisele, vaid võttis nende uue, väheste rahaliste vahenditega olukorra enda kätesse. Ta seadis eesmärgiks koguda võimalikult palju raha, et Roscarbury mõisat püsti hoida. Ta küpsetas Rathsorney poodidesse kooke ja tegi arvete maksmiseks lisatööd triikijana. Nii hästi, kui ta tol hetkel suutis, jätkas Roberta aiatööde tegemist. Iga päev täitsid nad koduseid kohustusi ning toimetasid poodidesse kahe suure kotiga leiba ja kooke, pidades samal ajal silmas, et esmavajalikud ostud saaksid tehtud. Nad ei käinud Rathsorneyst kaugel, kuid vahel kutsuti neid Arklow’ kaubamajja pühadeaegses heategevuses kaasa lööma ning töörohketel nädalavahetustel käisid nad abiks ka kohalikus ehituspoes.

      Kui purskkaevu pump rikki läks, ei jätkunud neil selle parandamiseks raha. Aia hooldamise ja taimestiku piiramise võtsid nad ette alles viimases hädas. Kui vihm katusekivide liikumisest tekkinud aukude tõttu pööningule sadas, kutsusid nad appi kohaliku taluniku Hegarty, kes pikendatava redeliga ettevaatlikult katusele ronis ja kivid uuesti paika sättis. Kui töö hakkas remondimehel üle jõu käima, oli Ellal õnnestunud kaastundliku pangahalduri käest laenu saada.

      Väsinud köögist kostvast mürast, hakkas Roberta liikuma magamistoa poole, peatudes esikus, et lugeda kirja, mille Ella oli sinna jätnud.

      Ella ootas, kuni Roberta kepi kolksumine hakkas kostma ülemiselt trepimademelt, ning helistas siis oma sugulasele Irisele.

      „Mul on su abi vaja. Ma arvan, et mul on hea plaan; asi on Roscarbury hoidmises ja lisaraha teenimises. Ma arvan, et sa kiidad selle heaks.”

      „Jumala pärast, tüdruk, räägi välja.”

      „Ei, praegu ei ole mul aega. Kohtume kella kümnesel hommikumissal.”

      Ta katkestas kõne enne, kui Iris jõudis vastu vaielda.

      Ella valis missa jaoks sinise poolpika mantli, mis sobis hästi tema lemmikehte, Weissi prossiga, mis kujutas üheksast Montana sinisest kristallist lihtsat ringjoont. Seda prossi oli tähtsate sündmuste puhul kandnud tema ema. Ema oli tütrele öelnud, et see on ainulaadne, ning Ella oli teda uskunud. Ta kinnitas prossi hoolikalt vasakule poole krae külge ja vaatas end peeglist, sikutades mantlit kergelt, et seda sirgemaks saada. Olgugi, et neil päevil ei pööranud keegi talle erilist tähelepanu.

      Gerry O’Hare Mercedes veeres mööda alleed maja poole. Ella jälgis, kuidas mees oma tohutu kogu juhiistmelt püsti ajas, suits suunurgas tolknemas. Ta nõjatus õdesid O’Callaghane oodates purskkaevule ja pahvis vaikselt suitsu.

      Roberta oli juba maja tagumises esikus, seljas must mantel, mille kraed ja varrukaid ääristas karusnahk. Tema suur hall käekott ja kindad sobisid vanade kingadega. Õed tunnistasid teineteise valmisolekut sõnagi lausumata.

      „Tere hommikust, neiud. Kuidas meil täna hommikul läheb?”

      Gerry O’Hare võttis igal pühapäeval õed auto peale, et sõidutada nad missale ja tagasi koju. Ta tegi seda vastuteenet ootamata, kuigi jõulude ajal sai ta O’Callaghanidelt alati äärmiselt helde kingituse. Nad talusid tema tobedaid maneere ning vahel koguni igatsesid tema võltsi, flirtivat kõneviisi.

      Kirikus pressis Iris end nende kõrvale istuma.

      „Ma tulin sinu pärast missale, Ella. Millest sa rääkida tahtsid?”

      Ella pilk oli jätkuvalt ette suunatud.

      „Tule koos meiega koju ja siis arutame seda.”

      „Kas