Ballisaali kohvik. Ann O'Loughlin

Ballisaali kohvik - Ann O'Loughlin


Скачать книгу
on väga lahke, aga ma peaksin minema hakkama.”

      „Ehk siis mõnel teisel hommikul? Ma loodan, et sa astud veel kohvikust läbi, kuigi praegu oleme me ainult üheteistkümneni avatud – seni, kuni mul õnnestub abiline leida.”

      „Ma loodan, et sa varsti kellegi leiad.”

      „Jah. Naudi oma puhkust.”

      Ella jälgis teda mõne hetke mööda teed eemale jalutamas ja pööras siis maja poole tagasi. Kui ta saaks sellise meeldiva naise endale appi, õnnestuks tal ehk panka eemal hoida. Märganud Robertat magamistoa aknal luuramas, kiirustas Ella tagumise trepi poole, et ta ei peaks kuulma, kuidas õde järjekordse sedeli lauale viskab. Ta oli jõudnud sel hommikul juba esikulaua kõikuma panna, kui virutas üksteise järel lauale kaks sedelit.

      Kas nüüd võtame iga hulguse enda juurde? Emal ja isal oleks sinu pärast häbi. R.

      Muriel Hearty ütleb, et sa oled siit kuni Goreyni kõigi naerualune nende omakasupüüdlike kohvikuplaanidega. R.

      Süda õe vaikse märatsemise pärast pekslemas, kiirustas Ella oma tuppa tualettlaua juurde. Kõrgetel puudel kraaksusid varesed. Ta sulges silmad ja kujutles, täpselt nii, nagu oli seda mitu korda varemgi teinud, iga pisiasi täpselt paigas: vestluse sumin, portselannõude kõlksumine, kruusa krõbin, kui inimesed tema kohvikusse tulid ja siit lahkusid, vana maja selles olevast elust helisemas.

      Sirutanud käe hõbedase ehtekarbi järele, võttis ta sellest rohelise prossi. See oli võõrasemaõie moodi, kuid tintjat mustjas-rohelist värvi; tema ema oli valjult porisenud, et see oleks pidanud olema lilla, kollane või isegi must. Bernie O’Callaghan oli kandnud prossi ühe korra oma tumeda mantliga, kuid rohkem ei olnud see kasutamist leidnud.

      „Mulle meeldib, kui lill näeb välja nagu lill,” ütles ta ärritusest hambaid krigistades, sest tema abikaasa oli julgenud raisata raha asjale, mis talle ei meeldinud.

      Ellale meeldis Weissi võõrasema, selle rohelised kivid helkimas ja tumedamad kristallid läikimas, moodustades kaarjatest kroonlehtedest ideaalsed piirjooned. Keskkoht oli must, välja arvatud üks pisarakujuline roheline kristall.

      John O’Callaghan, kes New Yorgi linna juveliiride Weissidega kirjavahetusse astus, leidis samuti, et võõrasema kujutamine erinevates rohelistes toonides oli niihästi kaunis kui ka omapärane. Härra O’Callaghan tellis New Yorgist Weisside käest aastas kaks prossi. Perekonnaäri pidavad juveliirid saatsid hea meelega Rathsorney postkontorisse väikese pakikese, ja Bernie O’Callaghan ei mõistnud tegelikult kunagi, kui kaugele on tema abikaasa valmis minema, et kinnitada naisele oma armastust.

      Ella oli kõigi nende aastate jooksul seda prossi ainult ühe korra kandnud. Tal oli kindel kavatsus hoida seda mingiks eriliseks puhuks, kuid siis oli see hetk juba möödunud. Jõudis kätte aeg, kui ainus märkimisväärne sündmus, mis oli tema ellu veel jäänud, oli abikaasa matus. Täpselt enne, kui kirst majast välja kanti, kinnitas ta prossi oma musta poolmantli avara krae külge. Need, kes Ellat tol päeval nägid, ütlesid, et ta ei olnud kunagi paistnud nii kahvatu, stiilne, murtud südamega ja niivõrd üksi.

      Isegi pärast vanemate surma saadeti New Yorgist pakke, nagu oleks John O’Callaghani armastus oma naise vastu olnud surematu. Ella hoidis siiani neid prosse selles väikeses pappkastis, millega need olid saabunud.

      Muriel Hearty oli mööda puiesteed jooksnud, laup kortsus. Ta kokutas. „See jõudis eile postkontorisse ja ma nägin härra O’Callaghani tänaval kõndimas. Siis tõmbas miski mu tähelepanu kõrvale; ma oleksin pidanud talle järele hüüdma. Ma ei andesta seda endale iialgi.”

      Ella lõikas pruuni pakkepaberi katki ja avas kaane mõlemad pooled, nii et nähtavale tuli kaks hoolikalt valgesse siidpaberisse pakitud ehet, ning võttis välja topaasist ja oranžist ersatsteemandist prossi. See oleks ideaalselt sobinud tema ema uue tuhmoranži mantliga, mille ta oli ostnud Gorey kaubamajast ning hoidnud oma sünnipäeva jaoks. Prossil olid ringjalt paigutatud suitsune topaas ja tuhmkollased kivid, mida rõhutasid sügavoranžid ersatsteemandid, kumades keskel asuva topaasi taustal nagu päikesekiired. Oranžid kivid helkisid valguse käes.

      Teine pross oli aga see, mida Ella jumaldas: läbipaistvatest kividest moodustatud lihtne ruut, mis valgust püüdes sädeles vikerkaarevärvides. See oleks imehästi sobinud lendleva kleidiga, mille tema ema oli kavandanud selleks õhtuks, kui nad koorikontserdile läksid.

      Ta tundis endas kasvamas viha selle üle, et Muriel Hearty ei saanud oma põrgulikku kuulujuttude rääkimist lõpetada ja tema isale järele joosta.

      Ella oli nende tellimused lõpetanud ning kirjutanud härra Weissile traagilisest õnnetusest, mille tõttu O’Callaghanid Roscarbury mõisast rohkem prosse ei telli.

      Kuu hiljem oli Muriel Hearty mööda sissesõiduteed Roscarbury poole kiirustanud, taas kord pööraselt erutunud. „Siin on veel üks karp!” oli ta karjunud.

      Isegi Muriel Hearty vaikis, kui Ella pakikese lahti rebis ja leidis seest mitte ühe, vaid kaks lummavat musta prossi. Karbi külge oli kinnitatud elegantne ja väärikas kaastundeavaldus. Ella võttis ka teise pruuni karbi välja ning vaatas mõlemat prossi. Tookord oli Roberta keeldunud enda ehet vastu võtmast. Kuigi Ella noil päevil enam oma prossi ei kandnud, leidis ta pärast oma vanemate surma veel terve aasta selles lihtsas mustas lillekujulises ehtes lohutust.

      Lükanud karbi sahtli põhja, tõmbas ta selga raske mantli. Peatunud esikus, et võtta käekotist väike peegel, pingutas ta sellesse vaadates silmi. Ta puuderdas hoolikalt nägu, surus puudripadja kortsudele oma silmade all ja kaotas need ebatasasused hetkeks, nii et ta nägi välja samasugune nagu nooruspäevil oma suurte, mõne sõnul kurbade silmadega.

      Ta sulges enda järel pauguga tagaukse, lehvitas Irisele ja kõndis käiku aeglustamata kiiresti tagaaia kaudu sissetallatud rajale, mis viis üle kahe põllu ja läbi metsa surnuaiale.

      Ta kõndis kiiresti paremat kätt jäävate väikeste platside poole. Raputades pead, nii et pisarad ei saanud võimalust voolama hakata ja tema nägu üles paistetada, pöördus ta üksiku küpressipuu all oleva väikese hauakünka juurde. Kunagi oli Carrie haud asunud eraldatuna surnuaia kaugemas otsas, kuid nüüd viisid sissetallatud rajad peaaegu tervel aakril laiuvale kalmistule sängitatud lahkunute puhkepaikade juurde.

ARMASTATUD TÜTAR Carrie Hannigan, suri traagiliselt 23. juunil 1959. Südamest jäävad igatsema ema Ella ja isa Michael. Kadunud, kuid mitte iial unustatud. Taevas sai ühe ingli juurde.

      Nagu alati, voolas temast üle kärsituselaine. Ta kõndis kiiresti minema, voltides poekotti lahti. Ta aeglustas sammu alles siis, kui oli jõudnud surnuaia müüri äärde rohtukasvanud rajale. Nad olid abielus olnud kaks aastat. Ta kõndis aeglaselt mööda rada ning jäi mehe haua ääres seisma, kummardudes, et lihtsa puust mälestustahvli pealt tolm ära pühkida.

Reamees Michael Hannigan. Iiri armee sõdur. Surnud 4. septembril 1959. Igatsema jääb armastav abikaasa Ella.

      Ajanud end sirgu, märkas Ella koera, kes tõstis jalga vastu poodnik McDonaldi haual olevaid kunstlilli. Iris laskis sellel koeral kogu aeg ringi hulkuda; ta peab Irisele ütlema, et edaspidi tuleb koera hoida ketis.

      Neljas peatükk

       Bowling Green, märts 1968

      Kui Rob Kading hoovi sisse keeras, nägi ta verandaust avanemas. Astunud autost välja, kummardus ta, et tõmmata püsti vaarikavarsi toestav pulk, ning lehvitas teispoole tänavat vanake Haussmanile. Ta pani kohvri selle tavalisele kohale ukse juurde, hüüdis hellalt Agnest ning läks kööki. Üllatunud sellest, et laud polnud veel õhtusöögiks kaetud, hüüdis ta söögituppa minnes naist uuesti.

      Ta lasi oma nahast kellarihma lõdvemaks ja kontrollis, kas käekell näitab söögitoa kellaga sama aega, ning asetas seejärel ajanäitaja ettevaatlikult kaminasimsile. Kuulnud verandalt kergeid samme, hüüdis ta täiesti veendunult: „Aggie.”

      „Härra Kading, siin on Moira Rochdale. Nii rumal minust, aga ma tahtsin teada, kas Agnesega on kõik


Скачать книгу