Ballisaali kohvik. Ann O'Loughlin
nime, rütmi, mida ta peast välja ei saanud: see oli tema isa mälestavate matuseliste vaikne pomin.
Tookord, pärast seda, kui kõik olid piisavalt joonud, Robist küllalt rääkinud, oma jutuga ta teist korda matnud, kui kõigil olid sõnad otsa saanud, oli ta pööningul otsimas midagi – või mitte midagi –, viitis aega, lohistades kaste ümber nurga, kuni nägi ühte tolmuga kaetud väikest kasti, mis oli pressitud veetorude alla. See oli pruuni kleeplindiga suletud ning selle hallilaiguline roosa silt oli ühele küljele rullunud kohas, kus ilmselt kuumaveetoru soojus oli liimi ära kuivatanud. Ta suutis enamvähem eristada korraliku käekirjaga märget: titeasjad.
Ta korjas kasti üles, raputas sellelt hiirepabulad maha ning liikus ettevaatlikult tühja tuppa. Lömmis vanad kohvrid lebasid avatu ja hüljatuna punasel lahtikäival diivanil. Põrandale oli laiali visatud kolletanud ajalehtede kuhi.
„Debs, kas sa oled seal üleval juba lõpetanud?”
Tädi Nancy tuli mütsuvate sammudega trepist üles, pühkis käega laubalt higi ja hingeldas.
„Ära hakka ennast kogu selle kolaga vaevama, kullake. Me võime palgata kellegi, kes siin koristaks.”
„Ma tahan mõne asja alles hoida.”
Nancy võttis Debbiel kõvasti õlgade ümbert kinni.
„Tee nii, nagu sa õigeks pead, kullake, aga mälestustele tolm ei kogune.”
Nancy virutas ajalehtede kuhjale jalaga ning astus sammu tagasi, silmitsedes tuba.
„Su ema saaks kreepsu, kui ta teaks, milline see koht praegu välja näeb. Vaata seda mustust kardinatel: ta tellis nende jaoks Clevelandist parimat kohrutatud toorsiidi. Bert ütles, et ta tuleb kell viis siia, et asjad kolimisautosse laadida. Kas kogu kraam on elutuppa viidud? Seda on väga vähe.”
„Jah, aga kiiktool verandalt tuleb ka.”
„Seda ei maksa kaasa võtta, aga eks sa ise tead. Joome tassikese teed. Kuidas on titeasjade kastiga?”
„See mahub auto esiistmele.”
„Su ema oskas hästi asju pakkida. Vaata, kui korralikult on kastid sildistatud. Ta oli tõesti eriline.”
„Ma tean.”
„See juhtus väga ammu. Majale tulevad uued omanikud ja ajaga kaob ka kurbus.”
„Igalt poolt mujalt, aga mitte meie südametest.”
Kaubarong vuhises Chicago poole, raudteerööbaste kolin tungis läbi üksildase õhu. Nancy toimetas köögis; Debbie istus ja libistas sõrmega mööda punasel vakstul olevat mustrit.
New Yorgis möödus veel mitu päeva, enne kui ta selle kasti lahti tegi. Räpase pappkasti kaante avamisest ja pealse lõhkirebimisest tõusis õhku tolmupilv.
Lavendlilõhnaline õhuke kattepaber oli kihiti ülestikku laotud. Eemaldanud viis korralikult kortsutatud pehmet paberruutu, mis olid kasti keskele polsterduseks surutud, leidis Debbie ristimiskleidi, mida ta ära ei tundnud, ning tõmbas käega üle selle siidi ja pitsi. Kui ta sõrmed mööda kreemjat siidi libisesid, hakkasid ta kõrvus värelema sosinad, sõnad olid kui liblikad, mis küll kuivatasid pisaraid, kuid tõid endaga uue, kangekaelse ängi.
Kasti ühte nurka olid hoiule pandud kaks õhukese roosa lindiga seotud heegeldatud paput. Ta raputas riideid õrnalt, nii et liisunud lavendli kopitanud lõhn levis üle ruumi, õhkõrnad mälestused Agnesest täitsid teda hetkeks, leevendades kustumatut kurbust ema kaotamisest. Kasti põhjas oli lömmis roosa jänes ning väike valge pooleldi avatud ümbrik. Algul sellest silmadega üle lastes ei saanud ta kirjutatust täpselt aru ja mõni sõna oli teistega nii üle kirjutatud, et neid oli raske eristada. Agnese magus parfüüm oli kõikjal tema ümber ning hakkas teda nüüd kõrist kägistama.
See kiri oli teda kuni siia linna jõudmiseni igal hetkel kummitanud. Ehk oleks ta pidanud kirja sinnapaika jätma, võtma seda kui perekonna ajaloo unustatud osa.
Prügiauto tagurdamise müra tõi Debbie meenutusest tagasi. Ta tõmbas käega üle silla sileda külma kivi; peopesad kihelusest punaseks tõmbumas liikus ta aeglaselt raske raudvärava juurde, mis oli ehitatud jõe ühele kaldale. Vana maja seisis pooleldi peidus puude taga. Sissesõidutee oli umbrohtu ja sitket muru täis kasvanud, värava tabalukk roostetas. Üks maastur põikas üle silla ja peatus tema kõrval.
„Te olete väga vara väljas. Kas otsite midagi?”
Mees jõnksutas lukku ja tõmbas oma tagataskust võtme. Ta avas värava ning jälgis, kuidas see lahti vajus.
„Mind huvitasid see maja ja kohvik.”
„See on küll üks vahva vana koht. Vanad tädid, kes siin elavad, ei pahanda, kui te jalgrajal kõnnite. Mina olen ainult aednik,” ütles ta enne uuesti rooli istumist. Üks koer jooksis tänavalt maasturile järele, tagumistest ratastest vaid mõne tolli kaugusel.
Kolmas peatükk
Ella O’Callaghan jälgis, kuidas väike koer aias ringi jooksis, nuuskis ja pissis, nagu oleks ta avalikus pargis. Naine seisis kardina taga, lükkas suure nahktugitooli eest ning kummardus vasakule, et paremat vaadet saada. Oli külm, käre hommik. Pimedas helkis härmatis, mis oli rododendronile tugevad teravikud moodustanud. Linavästrik, kes toiduraasukesi otsis, lendas majale lähemale, et maapinnalt midagi nokkida. Naine, kes oli koera järel kõrge müüri tagant raudväravatest sisse tulnud, seisis kruusasel alleel ja suitsetas. „Räpane harjumus,” turtsus Ella omaette, jälgides võõrast, kes toetus katkise purskkaevu najale ja puhus maja suunas suitsurõngaid.
Roscarbury mõis oli omaette vaatamisväärsus: kolmekorruseline mahajäetud vare. See oli seisnud ammust ajast hooletusse jäetuna ja paistis olevat tühi. Kasimata akendel oli paks räpakiht. Ronitaimed kasvasid kontrollimatult, pahklikud varred puitunud ja lehtedeta. Tuhmi vasest koputiga esiust kattis aastakümnete jooksul sellele tuulega kandunud tolm, mis segunes kihiti kuivanud, kooruva värviga. Ukseläve nurkadesse olid kogunenud lehed, mis kleepusid seal ämblikuvõrkudesse. Sellel polnud tähtsust; Roscarbury esiust ei avatud kunagi.
Kui Roberta tuppa tuli ja radiaatori soojemaks keeras, tõmbus Ella aknast eemale. Radikas sahises vaikselt ning selle kuiv soojus pitsitas teda kõrist. Nördimusest ägestudes, sest kütmisest hakkas tuba kergelt haisema, ohkas ta valjusti. Ta ei saanud tagatuppa minna, sest seal oli nii külm, et õuepoolset seina kattis õhuke jääkiht.
Ta märkas seda naist üle muru järve poole rühkimas, juuksed silme ees rippumas ja samm kohmakas. Ella liikus aknast kaugemale, lülitades käigu pealt radiaatori täiesti välja. Esikus ta peatus, et lugeda punast sedelit.
Telli lihunikult veiseliha. Meil on õunakoogi jaoks sibulaid ja koort vaja. Ütle Irisele, et ta lõpetaks oma räpase suitsuga maja saastamise. R.
Ella teevesi kees juba, kui Roberta külalistetoast välja koperdas, peatudes korraks oma kepi najal, et veenduda, kas tema jäetud sedel on ära võetud, ning kägardada kokku Ella kiri, et see esiku prügikasti visata.
Võtnud kapist oma roosimustrilise teekannu koos samasuguse tassi ja alustassiga, sättis Ella need kandikule. Segades keevat vett nii ägedalt, et kann lausa kõrvetas, küünitas ta ühe käega karbi järele, millel oli silt „Ella tee”.
Roberta seisis tema kõrval ja asetas oma teekannu aeglaselt gaasipliidile. Ta patsutas pingul krunni kuklas ning ümises omaette viisikest.
Sättinud portselanist teekannu kandikule koos väikese piimakannu ja teelusikaga, millel oli kolm suhkrukuubikut, kõndis Ella õest mööda ja köögist välja.
Nad ei rääkinud sõnagi, kuid see polnud haruldane: kaks õde ei olnud omavahel juba aastakümneid ühtegi sõna vahetanud. Need, kes õdesid tundsid, olid väga teadlikud tihkest ja sügavast, vankumatust külmusest, mis neid lahutas. Kunagi oli see andnud põhjust tohututele arutlustele, kuid aastate möödudes inimeste huvi õdede O’Callaghanide intriigide vastu taandus.
Teel esikust läbi lajatas Ella lauale vastuse.
Sina loobu alkoholist ja ma ütlen Irisele, et ta suitsetamise maha