Ballisaali kohvik. Ann O'Loughlin
„R” olid eraldi kappi korralikult ära pandud. Ella veetis aega külalistetoas, sest tol hommikul oli see terve maja kõige soojem tuba. Kastanipuust laual seisid õdede raamitud fotod, võidunud tolmust määrdunud. Need olid õnnelikud ajad, kui nad maja ees murul tennist mängisid ning mere ääres päevapikkuseid piknikke pidasid. Ainult kahte pildiraami puhastati regulaarselt: seda, kus oli ülesvõte nende ema ja isa laulatusest, ning fotot Ella O’Callaghani ja Michael Hannigani pulmapäevast.
Ella puudutas pildi klaasi, meenutades seda sooja suvepäeva, kui nad olid vande andnud. Koguduse poole pöördunud, helkiv valgus tema virmalistevärvides Weissi prossi kividel, ennustasid esireas istujad neile õnnelikku ja kestvat kooselu. Väike, aga väga peen, kujutas tema pross endast suurte briljantsete valgetest vääriskividest kroonlehtedega lillekobarat. Lillede vahelt paistsid väiksemad, õrnalt värvilised ja sädelevad virmalistena küütlevad kivid. Ta oli valinud selle prossi, sest see oli esimene, mille tema isa oli emale kinkinud.
„Noor ja loll,” pomises Ella, pühkis kannatamatult seelikusabaga klaasi ning asetas siis raske hõbedast raami ettevaatlikult oma kohale. Ta märkas võõrast, kes passis eesukse juures. Kannatamatult ohates pistis ta pea külalistetoa Prantsuse uste vahelt välja.
„Kas te olete siin töö asjus?”
„Mis töö?”
„Tulge sisse; majas tekib tõmbetuul, kui ust lahti hoida. Ma otsin kohvikusse abilist. Jumal näeb, et üks töökas kätepaar kuluks mulle väga ära. Kas te olete huvitatud?”
Ella O’Callaghan astus tagasi, et ta saaks külalise täies pikkuses üle vaadata. Naine nägi kena välja. Tema tormakamad aastad olid kahtlemata juba seljataga ning paistis, et tal on arukas pea õlgadel. Tema teksad olid liigsest pesemisest kulunud ning juuksed temaealise naisterahva kohta liiga pikad; need tuleb patsi siduda.
„Proua, ma ei otsi tööd. Ma olen puhkusel. Kas kohvik on avatud? Postkontoris ütles üks naine, et siin on väga hubane.”
„Suurt reklaami polegi vaja, kui mul on Muriel Hearty. Te tulite liiga vara. Ma sain alles koogid ja kuklid ahjust välja ning lauad pole veel kaetud. Üks tüdruk linnast lubas sellel nädalal abiks käia, kuid ta on plehku pannud: N11 maantee lähedal asuva uhke hotelli koristamise eest saab rohkem raha.”
„Ma võin aidata.”
Debbie hääl kõlas liiga kõrgelt, kui ta närviline oli.
Ella näppis põllepaelu, tema põsed muutusid piinlikkusest punaseks.
„Seda pole vaja. Ma saan ilusti hakkama, ainult paar lauda. Andke mulle tunnike aega, ehk vähemgi.”
„Kui te nii ütlete. Ma olin suvevaheaegadel kohalikus söögikohas ettekandja. Muidugi on sellest nüüd üsna palju aega mööda läinud, aga sellega on nagu jalgrattasõiduga, eks ju?”
Ella tõmbas näo krimpsu, nagu oleks tal kõrvetised.
„Te olete väga lahke, et seda pakute. Aga ainult täna hommikul, eks. Minu nimi on Ella. Ella O’Callaghan.”
Ta sirutas käe ja surus teisel naisel tugevalt kätt.
„Ameerikast?”
„Jah, Deborah Kading; kutsu mind Debbieks.”
„Roscarbury kohvik on avatud olnud ainult paar nädalat. Ainult paar külalistetuppa paigutatud lauda, aga meil läheb päris kenasti. Kui ma ainult tubli abilise leiaksin, siis võiks lausa imet teha.”
Ta kõndis üle toa ja lükkas seal lahti rohmaka kreemja ukse. Seinad olid tuhmunud kuldsed ning lühter rippus madalal, nelja väikese pitslinikuga kaetud laua kohal. Ajaga sooneliseks muutunud nahkdiivan oli lükatud eendakna vastu; mühklikud tugitoolid tõkestasid kaminaesist.
„Siin näeb lihtne välja, aga toit on hea ja teise tassi kohvi saab maja kulul; daamidele, kes missalt tulevad, sobib see hästi.”
Deborah kõndis raskete kuldsete brokaatkardinatega külgakna juurde, kust paistsid rododendronid.
„See on väga armas koht.”
„Tänan sind,” ütles Ella vaikselt ning liikus kiiresti puhvetkapi juurde. „Kõik vajaliku leiad sa siit. Teed ja kohvi serveerime me ainult parimatest portselannõudest. Need kuulusid mu emale. Ma pole kindel, kas talle meeldiks, et Rathsorney naised neid iga päev kasutavad, aga eesmärk pühitseb abinõu. Igale lauale läheb kolm komplekti. Ma olen köögis. Kui sul on abi vaja, siis hõika,” ütles Ella ja kõndis põllepaelu pinguldades graatsiliselt toast välja.
Puhvetkapi uks oli nii jäigalt kinni, et Deborah pidi seda sikutama; avanedes pahvatas tema ümber magusa mahagoni järele lõhnav tolmupilv. Portselantasside ja -alustasside kuhjad olid kenasti kompaktselt paigutatud, nende kõrval asusid taldrikud. Igaühte kaunistasid lillad või sinised jämedate vartega takjad, mis vastandusid taldrikute õrnadele ringjatele mustritele. Ta kõndis laudade vahel, paigutas kõik komplektid hoolikalt laudadele ja kattis käega iga tassi, kui selle kõlksudes oma kohale asetas. Ta tõmbas just söögiriistu otsides ühe sahtli lahti, kui Ella kahe hõbedase kandikuga tagasi tuli, ühel korralikult rivisse sätitud muredad ja soojad koogid, teisel eraldi paigutatud, sulavõiga üle võõbatud muffinid. Puhvetkapile kandikute kõrvale asetas ta kaks suurt termost kohvi ja teega.
„Külastajad hakkavad tulema kümne minuti jooksul. Vana preester jutlustab lühidalt, sest ta kiirustab tagasi voodisse. Meil on aega, et juua ise üks tassike, enne kui nad sisse vajuvad.”
Ella võttis vastust ootamata kaks portselantassi ja valas nendesse kanget kohvi, mille aroom levis nende ümber, segunedes toa liisunud lõhnaga.
„Kas seda saabki nii kergesti teha: lihtsalt kohvik avada?”
„Ma ei tea, mina nii tegin; kui me lisaraha ei teeni, võetakse meilt maja käest ära.”
„On väga vapper niimoodi inimesi oma koju lubada.”
Ella turtsatas valjusti. „Pigem rumal, aga mul ei olnud palju valida.”
„Mina ei oleks julgenud. Ma olen terve elu õpetajana töötanud ja klassitäie teismeliste ees seista ei ole mingi vaev, aga sellega ma hakkama ei saaks.”
„Kui häda käes, kerkivad igasugused varjatud anded esile.”
Kuulnud, kuidas kruus raskete, vilgaste sammude all krõbises, hüppas Ella püsti; majale lähenesid need kaksteist daami, kes võtsid vaevaks igal hommikul üles tõusta, et kuulata, kuidas isa Furley oma sõnadest liigse hooga üle vuristab, silmad veel unest rasked ja juuksed pealael sassis.
„Istu sellele kohale akna kõrval; seal on kõige parem,” ütles Ella Debbiele, tõugates teda õrnalt edasi, kui naiste jutukõmin valjemaks muutus.
Ella tõmbas külgmised Prantsuse uksed lahti ja tervitas iga naist nimepidi. Jahe hommikune õhk värskendas tuba, jäädes pidama akende ees olevatel plisseekardinatel.
Iga külaline võttis tassi ja alustassi ning asus puhvetkapi juurde järjekorda, et ise endale kooki tõsta; nad noogutasid möödudes viisakalt Debbiele; iga laua taha pressis end tavalisest rohkem inimesi – et ei peaks võõraga samasse lauda istuma. Debbie mõistis, et oli seal sissetungija, ning kui jutusumin toas jõudis ühtlase tasemeni, lipsas ta Prantsuse ustest välja. Ta jalutas mööda külgteed ja peatus purskkaevu juures, et sigaret süüdata.
Talle meeldis, et seda kohta kattis omamoodi hajuv vaikus. See meenutas kodu Bowling Greenis, maja, mida möödujad ei märganud, kuid mis oli tulvil mälestusi. Milline petis ta oli. Rob Kading ei oleks iial lubanud tal sööklas töötada. Ettekandjate seelikud olid liiga lühikesed ja vahetused kestsid liiga hiliste tundideni. Härra Peabody, kes elas linnast väljas, näpistas ettekandjaid tagumikust.
Rathsorney daamid moodustasid päris lärmaka kamba; ta kuulis neid sinnamaani, vestluse kõla muutumas vastavalt sellele, kui suurt tähtsust ühele või teisele jututeemale omistati. Muriel Hearty kõrge hääl kostis kõigist teistest üle.
„Seal sa oledki. Ma arvasin, et sa läksid ära.” Ella paistis hingeldavat.
„Ma unistasin natuke.”
Debbie