Surnute laul. Douglas Lindsay
ei ole õige sõna. Kuid miskit seal ringi hiilib. Miskit norivat ja ebamugavat.
Pärast õhtusööki ma lähen tekile ja nõjatun mõnda aega reelingule. Kedagi teist siin väljas ei ole. Avastan ainiti alla vee poole vaadates, et mul ei ole seda tavalist tunnet, nagu kisuks ta mind endasse. Seitsmendalt tekilt jääb tume valgete vahutupsudega vesi sajakonna jala kaugusele.
Kui kaua oleks võimalik Põhjameres novembrikuu keskpaiku täieliku tuulevaikuse korral elus püsida? Kui olla enne seda täie tervise juures, siis vahest kakskümmend minutit.
Tõusen korruse võrra kõrgemale ja naasen kajutisse, mis asub poolel teel ahtrisse. Naasen pimedusse. Ei süüta tulesid, vaid võtan sisse oma koha akna all. Koi on paberitest puhas, sest ma seadsin toimiku korda, enne kui läksin õhtust sööma. Täna õhtul ei taha ma seda enam vaadata. Homme hommikul kahman ma kaasa ühe koogi ja kohvi, tulen siia tagasi ja töötan enne sildumist veel paar tundi.
Öö möödub mootorite vaikse ümina saatel. Viimaks rebin ma ennast sellest väljas valitsevast pimeduse vaakumist lahti.
Julgeolekuteenistust ei lahuta politseist kuigi pikk maa. Sellest on kerge üle hüpata ja politseinikud võtavad kogemustega inimesi harilikult rõõmuga vastu, kuigi sageli segab ego vahele. Minul ei ole enda meelest seda häda kunagi olnud, ent ma olen kuulnud teistest, kes on ekslikult sedasama arvanud, nii et mida see minu tarkus loeb.
Mulle pakuti tööd Londonis, kuid ma tahtsin minna põhja. Ma olin mõelnud Invernessi või Aberdeeni peale, aga saadaval oli üks koht Dingwallis, mille ma siis ka meelsasti vastu võtsin. Rosco vallandamine pärast seda, kui ta oli aastateks ühte ja sellessesamasse palgakategooriasse takerdunud – tema karjäär ei viinud kuhugi välja –, oli loonud täitmata töökoha.
Kõik minu uued töökaaslased olid alguses ettevaatlikud, kuid viimaks hakkasin ma pildile sobima. Ma hoidusin endale tähelepanu tõmbamast ja töötasin hästi, need on aga kaks põhiprintsiipi, mille järgimisest sõltub see, kas sind tunnistatakse uuel töökohal vastuvõetavaks. Tõenäoliselt arvasid nad, et ma olen üks nendest läbipõlenud vusserdistest, kes võtab vastu iga töö, mida saab. Muidugi oli mul sõjategevuse piirkondadest, tulevahetusse sattumisest ja nädalate viisi noa selga ootamisest kõrini, kuid Dingwallis ei olnud neid asju ju kuigi palju. Kõik oli kohe esimesest päevast saadik kenasti. Polnud ei draamasid ega traumasid.
Draama tuli enne minu ärasõitu. Draama Oliviaga.
Saades teada, et ma lähen minema, muutus ta hüsteeriliseks. Sugugi mitte esimest korda. Sedapuhku juhtus see siiski avalikus kohas ning ta valas kogu oma raevu välja pealtvaatajate ees. Sealjuures laskis ta vähemalt viieteistkümnel restoranis viibinud inimesel teada saada, et ma olen endine julgeolekuteenistuse töötaja. Ma olin mures, et keegi filmib meid ja salvestus jõuab mõne minuti pärast YouTube’i, ent ma lasksin mõnel Vauxhalli sellil järele vaadata. Nad ei leidnud midagi. Ükski õhtustaja ei olnud Olivia karjumist ja minu piinatud vaikimist lõbusaks pidanud.
See lihtsalt ei olnud sedalaadi restoran.
Olivia kuulus nende inimeste hulka, kes maski taha peitu poevad. Sa ei saa iial aru, mis tegelikult toimub. Suurema osa ajast on asjad triksis-traksis, kuid mõnikord ei ole lihtsalt võimalik mõista, mida ta mõtleb. Mingisugust põhjust tal selleks ei ole või kui ongi, siis ei paista see olevat kuigi arukas. Sellel teemal temaga vestelda aga ei saa.
Muidugi küsisin ma temalt, kas ta tahab mägedesse tulla, kuid tegin seda kindla teadmisega, et ta vastab eitavalt. Olivia kuulus selliste Londoni plikade hulka, kes arvavad, et Regent’s Parkist põhja ja Sloane Square’ist lääne poole jääv maailm on mingisugune metsikute suguharude elupaigast kolgas, kus sul on vedanud, kui leiad kellegi, kes mõistab inglise keelt. Sama hästi võiksid elada keset Afganistani.
Ja nõnda siis juhtuski, et tema palumise peale minemata jätta ütlesin ma, et lähen nagunii. Ta tülitses minuga selle pärast purupuhtast verejanust kuni hetkeni, mil ma viimast korda oma autoga tema välisukse eest minema sõitsin – ta seisis tänaval ja karjus mu tagaakna poole sõimusõnu.
6
Detektiivinspektor Rosco viibis Eestis kümme päeva ja kui ta tagasi tuli, ei olnud tema jaoks enam miski endine. Toimikust järeldub, et tema asjatundlikkus oli seal teretulnud. Küllap pidas ta neid päevi oma muretuks õnneajaks, mis ei tule enam kunagi tagasi ja jääb alati paremaks sellest, mis ees ootab.
Mitte et tema asjatundlikkus oleks neid kuhugi välja viinud.
Ta küsitles koos oma Eesti ametivendadega rohkem kui sadat inimest, kuid ükski nendest ei olnud võimeline pakkuma välja mingisugustki kasulikku informatsiooni. Keegi ei näinud, kuidas John Baden hotellist väljus, mistõttu ei olnud teada, kas tema lahkumine oli sunnitud. Pärast seda ei märgatud teda enam kordagi kusagil. Lähim elumaja asus kohast, kus tema surnukeha kaldale uhuti, rohkem kui viie miili kaugusel ja loomulikult ei olnud sealsetel inimestel juurdlusele midagi lisada. Miks olekski pidanud olema? Järves on tugevad hoovused ja võeti teatavaks, et Badeni laip võis olla visatud vette suvalises kohas.
Rosco lähtus oma töös oletusest, et Badeni surma põhjus on varjul Eestis, ja sealt midagi leidmata tõi ta juurdluse viimaks üle kodumaale.
Kolleegid olid tema äraolekul küll seda ja teist uurinud, ent neil ei olnud talle midagi teatada. Nende juurdlus polnud just suurem asi. Riigis ei ole isegi nii kaugel põhjas ühtki politseiasutust, kellel poleks teha midagi muud peale selle, et näha vaeva kellegi teise juhtumi kallal, mis leidis pealegi aset teisel maal.
Koju jõudnud Roscot ootas ees õhuke toimik ja sellele ta pidigi toetuma. Ta tiris päevavalgele mõned kummalised tegelased Badeni ülikooliajast ning kulutas nendele kasinatele eeldustele toetudes veel mõne nädala, käies läbi lühikesi niidiotsi, mis ei viinud kuhugi välja, ja küsitledes inimesi, kes olid Badeniga Aberdeenis kümme minutit tuttavad olnud.
Lõpuks sai niidiotste tagavara otsa ja ta viidi üle millegi muu peale.
Šotimaale tagasi jõudes – ja ma ei kavatse veeta Eestis sama palju aega kui detektiivinspektor Rosco – pean ma mingil hetkel kõnelema Badeni emaga, sest tema isa suri mõne aasta eest, ja loodetavasti ka Emily Kingiga, kui meil õnnestub tema jälile jõuda.
Rosco toimiku viimaste paberite lugemine ei andnud midagi ega viinud mind ihaldatud geniaalsele mõttevälgatusele lähemale. Sellega tuli oodata.
Laev sildub Göteborgis ning ma kõnnin oma pisikese punase kohvriga kaile ja otsin üles raudteejaama viiva bussi. Ilm on tuuline ja morn. See päev tuleb tavapärasest veelgi lühem.
Buss on rahvast täis ja mõned inimesed seisavad vahekäigus püsti. Vaadet linnale varjavad uduga kattunud aknad. Mööda vilksatavad autod, jalgratturid ja näod, suurem osa inimesi peidab end vihmavarjude ja mütside alla. Reis on lühike. Oleksin ma taibanud, kui lähedal on raudteejaam, oleksin ma jala käinud.
Mõnda aega tagasi olin ma Stockholmis seoses ühe tööga. Sõelusin edasi-tagasi ega näinud linna kuigi palju. See oli veel siis, kui ma sain ilma higiga kattumata lennuki pardale minna. Peale saartest lapiteki ei mäleta ma suurt midagi.
Mul oli siis üks kokkulepitud kohtumine Skandinaavia kõige külastatavamas muuseumis Vasa muuseumis. Vasa on Rootsi 17. sajandi sõjalaev, mille projekteerija oli paberilehe kahureid täis pildunud. Raskemast raskes suurtükilastis alus uppus oma esimesel reisil pärast mõnesaja jardi läbimist. Ma ei olnud temast varem kuulnud ja tundsin tollal seepärast kerget piinlikkust, kuid ta kujutab endast ülihead võrdpilti poliitikute ja sõjaväelaste ülbuse ja rumaluse väljendamiseks.
Ühel nendest hetkedest, mil ma oleksin võinud veeta muuseumis märksa rohkem aega, temast lugeda ja päästetud laevakeret vaadata, pidin ma töö teisele inimesele üle andma ning olin taas teel lennujaama.
Ma jõudsin tollal otsusele Vasa kohta rohkem lugeda, ent ei lugenud. Ma mõtlen Stockholmi rongis istudes uuesti selle peale, aga täna ei ole mul aega, et muuseumi üles otsida. Ma olen läbisõidul. Võib-olla siis koju naastes.
Mary on jätkuvalt andnud mulle parima. Võib-olla on eelarves raha,