Surnute laul. Douglas Lindsay
maanteedena.
7
Uus kajut ja uus aken. Laev liigub lõputust hulgast puudega kaetud suurtest ja väikestest saartest möödudes pikkamisi Rootsist välja. Ilm läks siiski pimedaks juba enne teeleasumist ning saari aitavad tuvastada kuupaiste ja puhutised üksildased tuled mõnes kauges majas.
Suvemajakesed ja nädalalõpukodud, milles arvatavasti elavad meelekindlad hinged, kes käivad iga päev paadiga linnas tööl. Ma kujutlen iseennast seda tegemas, kuigi mina elan muidugi kolme magamistoaga eramus ja sõidan iga päev vähem kui kümne minutiga raudteejaama, mis pole just iseäranis seikluslik.
Kajutiuksele koputatakse. Kui niiviisi pimedas istudes õhtu möödumist jälgida, mõjub koputus šokina. Raputan šoki maha, panen tule põlema ja avan ukse, olles arvamusel, et see on miskit liiki kajutiteenindus ja et Mary ei peaks tõesti kulutama nii palju eelarveraha, et oma töötaja nõnda stiilselt Eestisse saata.
Keegi ülikonnas noormees.
„Kas detektiivinspektor Westphall?”
Nad teadsid, et ma tulen.
„Inspektor Kuusk, Eesti politsei, Tallinna piirkond.” Ta sirutab käe välja ja ma surun seda.
„Kas vastuvõtukomisjon?” küsin ma.
„Ma olin täna nagunii Stockholmis. Ma arvasin, et me võiksime laevaga üheskoos tagasi sõita ja asjad enne läbi rääkida, kui te homme kontorisse ilmute, et mina teaksin kõike, mida teie teate, ja vastupidi. Me hakkame ju ühiselt töötama, eks ole?”
Ta näeb välja nagu kuueteistaastane ja see häirib mind. Ja inimene õpib, et abipakkumisi ei saa alati võtta puhta kullana.
„Kas teil töötõend on?”
„Muidugi. Palun vabandust.”
Ta ulatab kaardi. See paistab korras olevat, kuid endast mõistagi me mõlemad teame, et see võib olla mistahes asi. Mina olen omal ajal teistele ulatanud sadakond võltsitud töötõendit.
„Andke mulle mõni minut aega ennast valmis panna ja ma kohtun teiega all kohvibaaris.”
Ta naeratab ja võtab kaardi tagasi, mina aga sulgen ukse.
Ma võtan koos kohvitassi ja veeklaasiga istet tema vastas.
„Kas te olete rõõmus, et ma siin olen?” küsib ta. Ta muigab.
„Kas te olite täna tõesti lihtsalt juhuslikult Stockholmis? Sõitsite eile öösel laevaga siia, et tänaöise laevaga tagasi sõita?”
Ta joob latet, mis on lõpukorral. Tooli käetoe vahele on pistetud A4 formaadis toimik.
„Detektiivinspektor, mõned meist istuvad lennukile. Ma lendasin täna siia ja kohtusin mõne Põhjamaade ametivennaga. Jah, tavalistes oludes oleksin ma ka tagasi lennanud, aga laeval on alati meeldiv aega mööda saata. Me saame juttu ajada ja saame kumbki oma teed minna ning kella kahe ajal öösel on siin rohkesti purjus noori naisi. Kui te mõistate, mida ma silmas pean.”
„Teie vähemalt saate sellest mingit kasu,” ütlen ma. Lisan siis: „Te olete noor.”
„Kakskümmend üheksa,” kostab ta ja minu otsekohesus ei näi teda häirivat. Ma ei taha mitte mingil juhul vihjata, nagu oleks ta oma ameti jaoks liiga noor. Ma olen lihtsalt uudishimulik.
„Üpris noor.”
„Me olemegi noor riik. Meil on kõige noorem peaminister Euroopas. Meil on rohkem tarmu ja tahtmist asju ära teha.”
„Kogemusi ei ole just väga palju.”
„Me kuulame vanu ja võtame nende nõuanded teatavaks. Aga meil on südidust minna edasi seal, kus vanem põlvkond hoiduks tagasi ja oleks ettevaatlikum.”
Ma tahan äkitselt teada, kas ma leian seal eest inimesed, kes pakuvad mulle bussis istet ning eeldavad, et ma olen elutark ja huvitav, kuid üldiselt rammetu tegelane.
„Kas minul on see neljakümne ühesena selja taga?”
Ta muigab.
„Kohv on siin laeval hea,” ütleb ta minu kõrge ea teemast kõrvale põigates. „Veel üks põhjus siin viibida.”
„Kas te olete kohtunud selle inimesega, kes väidab, et ta on John Baden?”
Ta noogutab, ehkki ilme tema näol annab mõista, et ta pigem annab kiitva hinnangu kohvile kui möönab, et on kohtunud selle minevikust välja roomanud võõraga.
„Jah. Ma kõnelesin temaga eile õhtupoolikul mitu tundi.”
„Pikk ülekuulamine.”
„Mitte niivõrd ülekuulamine. Ma ütleksin, et vestlus.”
„Millise loo ta rääkis?”
Sellest osast ei tea ma midagi. See toimik, mille peainspektor mulle andis, katkeb Rosco juurdluse lõpuga ligikaudu kaksteist aastat tagasi. Juhtum suleti ja lisada ei olnud sellest ajast saadik enam midagi.
„Ma mõtlen, kas ma ei peaks laskma tal endal seda teile kõnelda,” lausub ta.
„Sellisel juhul te ei oleks siin. Millise loo ta rääkis?”
„Olgu pealegi. Ma jutustan rõõmuga – ma tahtsin kõigest kindel olla, et te tahate seda ikka kuulda kõigepealt mitte algallikast, vaid minu suust.”
„Teie inglise keel on väga hea.”
„Muidugi on. Eestis räägivad kõik suurepäraselt inglise keelt. Peale venelaste, kes räägivad suurepäraselt vene keelt.”
Ta joob kohvi lõpuni ja tõstab siis toolilt õiget hetke oodanud toimiku. Ta ulatab toimiku minule.
„Võib-olla te tahate minu ettekannet lugeda. Lugu on üksjagu ebareaalne, mis ei tähenda siiski, et see ei vastaks tõele. Nagu kõikjal mujalgi, nii juhtub ka Balti riikides inimestega halbu asju. Võibolla oleks parem, kui te viiksite selle eraviisiliseks lugemiseks oma kajutisse. Kui te tagasi tulete, olen ma siin.”
Vaatan oma poolenisti joodud kohvi poole, kergitan tassi, joon selle tühjaks ja võtan suuna kajutile.
8
Varasemast oli veel midagi. Kõigest üks hetk, kui ma Göteborgis laevalt maha tulin. Omal jalal kõndivate reisijate kinnine maabumistrepp, mille külgseinas on aknad. Ma sammusin mõõduka rüselemise keskel alla ja kuulsin pealt mõnda vestlust. Vähe sellest, et hääled olid selged – kõrvu kostsid ka üksikud sõnad. Ma püüan hoiduda kuulamast teiste inimeste sihitut lobisemist, milles kellelgi pole midagi olulist öelda. Ma vaatasin käies vahetevahel akendest välja.
Seal oli keegi. Naine, kes istus seljaga vastu seina toetudes kail. Küllalt ebatavaline, sest siin polnud koht, kus keegi kedagi ootaks. Ta ei kandnud helkurvesti nagu sadamas töötavad inimesed. Ta oli kehalt väike ja tema pea oli ettepoole kaldu, kuigi silmad olid pööratud üles parvlaeva suunas.
Mulle tundus, nagu oleks tema pilk minu peale pidama jäänud, ehkki tagantjärele tunduvad sellised asjad naeruväärsena. Ta poleks mitte mingil juhul olnud võimeline läbi nende tuhmunud akende eristama mööda maabumistreppi alla kõndivate inimeste nägusid.
Midagi põnevat aset ei leidnud ja nagu võikski oodata, jõudis kätte see „ühel hetkel oli ta ootamatult läinud”. Kuigi võib-olla ta oligi ära läinud. Järgmise akna juures varjati minu vaade kohale, kus ta istus. Ja ka ülejärgmise juures. Ning siis me olime trapilt maas, meid juhiti sadamahoone poole ja kai see osa kadus vaateväljalt.
Selles siiski midagi oli, midagi tema enda juures. Suures linnas tabad sa iga päev endalt kellegi pilgu. Enamasti ei ole selle taga midagi. Juhuslikult aset leidnud ebalev pilguheit, mis on seejärel möödas ja unustatud. Mõnikord see tähendab midagi enamat. Mõnikord tasub seda edasi uurida.
Või kõnnid rahvarohkel tänaval. Mõnesaja jardi jooksul võib sinust vastassuunas mööda sammuda sadakond inimest. Me hoidume teineteisest eemale vaistuga, mis on omane kindlas rivistuses lendavatele lindudele, tööliste rajal vudivatele