Surnute laul. Douglas Lindsay
mida ta peab tegema. „Kas teil ei tekkinud temast mingisugust ettekujutust? Tema motivatsioonist? Kas te ei saanud aimu …”
„Tema jutt jättis täiesti veenva mulje. Ma tean küll, kuidas see välja näeb ja kõlab. Ma ütleksin, et vähemalt tema ise usub seda.”
„Kuidas ta suhtus võimalusse, et ta viiakse haiglasse? Kas ta ei oodanud, et ta saab astuda ühendusse oma perekonnaga? Kas ta lootis ikka veel kohtuda Emily Kingiga?”
„Preili Kingi ta peaaegu ei maininudki. Tegelikult oli nii, et kui ma talle preili Kingi kohta küsimusi esitasin, olid tema vastused napid. See pakub kindlasti huvi. Ta tahtis innukalt midagi oma perekonnast teada saada ja kui ma temaga esimest korda kohtusin, ei olnud mul sellekohast informatsiooni talle jagada. Ma usun, et mõni teie saatkonna inimene on nüüdseks talle sellest rääkinud.”
„Kas ta ei tahtnud meeleheitlikult kellelegi helistada?”
Kuusk raputab pead.
„Kas te ei arva, et esimene asi, mida te tahaksite pärast kahtteist aastat kadunud olemist teha, on astuda ühendusse oma perekonnaga, kaaslasega või kellega iganes?”
„Seda küll, detektiivinspektor, aga te peate asjaolusid arvesse võtma. Kui ta on ehtne John Baden, siis on ta isegi veel praegu kõigest kolmekümne viiene. Kaks kolmandikku oma täiskasvanuelust on ta saatnud mööda pisikeses ruumis. Tema peas valitseb ilmselt üsna suur segadus. Milliseid mõtteid pidi ta küll mõtlema kõikide nende aastate jooksul, mil ta välismaailmaga kokku puutumata vangistuses viibis. Kas perekonnale pühendatud mõtete külge klammerdudes on võimalik elus püsida või on kergem need hoopiski peast tõrjuda? Ja mis puutub tema tüdrukusse, siis kui mitmel viisil oli ta teist petnud? Kui mitme naisega? Kui palju tüdrukuid oli talle vägisi kaela määritud? Mõni inimene võib vist väita, et ta poleks tagajärgedele vaatamata pidanud midagi tegema? See peab olema tugev ja iseäralik mees, kes endal siis suurt süükoormat ei tunne.”
Head tähelepanekud. Kakskümmend üheksa aastat vana ja saab inimolemise tingimustest aru paremini kui mina.
„Heakene küll. Kas te vaatasite ta röntgeniga läbi …?”
„Mitte mina isiklikult.”
„Kui me kavatseme hästi läbi saada, siis pole teil edaspidi tarvis pedantne olla.”
Ta naeratab.
„Ta käis röntgenläbivaatusel sõjaväehaiglas. Läbivaatus kinnitas, et temalt on eemaldatud üks kops, põrn, kõhunääre, üks neer, osa maksakudet ja mõni jalg peensoolt. Leidus ka tõendeid selle kohta, et tema käsivarde on torgatud nõelu, mida kasutati tema väitel sagedaseks verevõtuks, ja ka tõendeid luuüdi võtmisest. Ning vana ja valusa meetodiga.”
Joo lonks kohvi. Nii saad aega mõelda. See pole esimene kord millestki sellesarnasest kuulda. Inimesed kasutavad teisi inimesi ära jubedal viisil. Inimesed teevad igasuguseid asju ja satuvad igasuguste asjade sisse. Sellegipoolest ei kõrvalda veel miski kodaratest seda põhilist kaigast – John Baden on ju kaksteist aastat surnud olnud.
„Toimikus ei ole midagi selle kohta, kuidas ta üldse vangistati,” ütlen ma.
„Ta ei mäleta.”
„Mida ta mäletab?”
„Ta heitis hotellinumbris koos Emily Kingiga magama ja ärkas siis oma vangikongis.”
„Nii et keegi tuli tema numbrisse ja uimastas ta mingisugusel viisil või laskis anda talle uimasteid enne seda, kui ta magama läks, ning tegi siis öösel koos temaga minekut ilma Emilyta, kes jagas temaga voodit ega teadnud sellest kõigest midagi.”
„See on see, mis meil on.”
„Kas talle ei meenu, nagu oleks ta ennast enne magama heitmist imelikult tundnud?” Ma raputan pead. „Emily seda ei öelnud. See näis olevat otsast otsani harilik õhtu, kaasa arvatud seks, millega oletatavasti poleks tegelnud, kui ta oleks olnud uimastatud ja ennast halvasti tundnud. Või mida iganes.”
„Ta mäletab tavalist õhtut, mille lõpetas seks Emilyga, ning tema kaisus magama uinumist.”
Ta peab viivu vahet ja noogutab siis endamisi, olles otsustanud oma arvamuse kuuldavale tuua.
„Oleks huvitav teada, kas ta võib seda naist süüdistada. Emilyt. Ta ei ole küll midagi öelnud, aga on olemas veel üks seletus asjaolule, et Emily jäi puutumata, kuid tema ise toimetati öösel kähku minema. See võis olla nii juhul, kui Emily ise oli mingil viisil osaline. Võib-olla seda ta ongi kõik need aastad iseendale kinnitanud. Ehkki muidugi ta tegelikult ei tea, kas Emily viidi ka ära või mitte.”
„Kas ta ei ole seda küsinud?”
„Ei ole.”
„Te ei rääkinud talle, et ta on surnuks tunnistatud?”
„Ei rääkinud.”
Veel kohvi. Ma vaatan kella. Sugugi mitte paha aeg, et juua üks džinn toonikuga. Ja siis õhtustada. Ja seejärel varajane õhtu koos varajase hommikuga ning uuesti toimiku kallale, et lugeda veel kord läbi kõik, mille ma varem täiendavat läbimõtlemist väärivana välja valisin.
„Lugu niisugusel kujul, nagu tema seda esitab,” ütleb ta, „peab vastu säärasele kontrollimisele, millele ma saame seda praegu allutada. Vastu peab kõik peale esimese ja kõige olulisema tähtsusega osa.”
„Laiba.”
Ta noogutab.
„Ma vajan üht napsi ja õhtusööki. Kas te tahate minuga kampa lüüa?” küsin ma.
Ta vaatab kella.
„Kindla peale. Tõeline möll algab alles poole kaheteistkümne ajal.”
10
Minu esimesel aastal selles ametis ja esimesel aastal Dingwallis oli meil üks neid juhtumeid, mida vihkavad kõik politseinikud – teadmata kadunud teismeline.
Teismelised lähevad muidugi kaduma iga päev. Nad jäävad välja ja tulevad koju alles paari päeva pärast. Nad jooksevad ära ega tulegi enam kunagi tagasi. Vanemad lähevad politseisse, aga mida meie saame ette võtta? Vahel nad isegi ei tule politseisse, sest nad ei taha, et politseinikud teaksid, mille pärast nende laps üldse kodust põgenes.
Iga kord, kui teatatakse kadunud inimesest, langetad sa mingisuguse otsuse. Ole kannatlik ja oota, kuni ta kõrtsist tagasi roomab; räägi vanematega ja tee kindlaks, miks nimelt võib nende laps praegu istuda Londonisse sõitvas bussis; või vaata näkku ebameeldivale tõele, sest sa tead otsemaid, et midagi on juhtunud. Mine ajakirjanike juurde, anna neile sellest teada ja looda, et nad asjast kinni haaravad, kuna sedapuhku sa vajad nende abi.
Kuid see, et sa ajakirjanike abi palud, ei tähenda iseenesest veel sugugi, et sa neist kas või veidigi lugu peaksid. Ajakirjanikud on nagu kassid. Nad teevad, mida tahavad ja millal tahavad. Nad võivad mõnikord jätta sulle mulje, et nad on sinu poolel ja sa saad neid teataval määral juhtida, kuid tegelikult ei ole sa neile midagi enamat kui õhtusöök.
Ajakirjanikud aitavad politseid ainult siis, kui see neile sobib. Minu arvates nappis tollal Dingwallis uudiseid. Teisel pool merd olid sealsed tavalised hädad, Šotimaal aga ei juhtunud üldse suurt midagi. Lisandus siiski asjaolu, et kaduma jäänud teismeline oli seitseteist aastat vana, naissoost ja kütkestav.
Ainuüksi ajalehti uskuma jäädes võiks arvata, et valdav osa Suurbritannias teadmata kaduma jäävatest inimestest on kena välimusega teismelised tüdrukud. Me kõik muidugi teame, et tegelikkus on hoopiski niisugune, et selliseid kadunuid tahavad toimetajad, sest üldsusele meeldib nendest kuulda.
Meie tüdruk Abby sobis pildile. Ja ma teadsin algusest peale. Ta ei olnud ära jooksnud ega lösutanud senimaani Ullapoolis šoti muusikaga kõrtsis baarileti otsal. Ma tajusin seda päris esimesel tunnil. Ma astusin nende majja, et ema, isa ja noorema vennaga rääkida, ning tundsin kurbuse lömastavat taaka.
Siiski mitte perekonna kaudu. Nemad ei olnud kurvad. Veel ei olnud. Nemad viibisid senimaani paanika faasis. Paanika ja hirmu, millega käis kaasas mingisugune arusaam, et kui nad