Merevaigusilmadega jänes. Edmund de Waal
midagi paberile ja pitseerib selle. Tema sõnul on selles öeldud, et kui tema on läinud, peaksin mina netsukete eest hoolt kandma.
Niisiis olen mina järgmine.
Selles kogus on 264 netsuket. See on väga väikeste esemete väga suur kogu.
Võtan ühe ja keerutan seda sõrmede vahel, kaalun peopesal. Kui netsuke on puust, kastanist või jalakast, on see isegi elevandiluust kergem. Puust kujukestel on paatina paremini näha: pugalikpruuni hundi selg ja sülelusse sulgunud kukerpallitavad akrobaadid läigivad kergelt. Vandelkujud on kreemikate varjunditega, õigupoolest igat tooni peale valge. Mõnel üksikul on merevaigust või sarvest silmad. Mõned vanemad kujud on veidi kulunud: lehtedel puhkava fauni kints on kaotanud oma mustri. Tsikaadidel on kerge pragu, peaaegu märkamatu mõranemisjoon. Kes selle maha pillas? Kus ja millal?
Enamik kujukestest on signeeritud – see omamise hetk, kui netsuke valmis sai ja ära anti. Üks puust netsuke kujutab istuvat meest, kes hoiab jalgade vahel pudelkõrvitsat. Ta kummardub selle kohale, hoides mõlema käega nuga, mis on poolenisti pudelkõrvitsa sisse löödud. See on raske töö, mehe käsivarred, õlg ja kael väljendavad pingutust: kõik lihased keskenduvad terale. Teine netsuke kujutab püttseppa, kes töötab tahumiskirvega poolvalmis tünni kallal. Ta istub selle poole kaldunult, see raamib teda, tema kulmud on keskendumusest kortsus. See on vandelnikerdus puu nikerdamisest. Mõlemad kujutavad poolvalmis eseme lõpetamist. Vaadake, ütlevad need, mina jõudsin esimesena, ja tema pole veel õieti alustanudki.
Kujukesi käes veeretades on meeldiv leida kohti, kuhu on paigutatud signatuurid – sandaali tallale, puuoksa tippu, vaablase rinnale –, nauditav on ka joonte mäng. Ma mõtlen liigutustele, mida kasutatakse Jaapanis oma nime kirjutamiseks tindiga – pintsli kastmine tindisse, esimene sulguv kontaktihetk, tindikivile naasmine –, ja imestan, kuidas suudeti netsukevalmistaja peente metalltööriistadega nii eriline signatuur välja kujundada.
Kõigil netsuketel pole nime. Mõne külge on kleebitud paberitükike, millel on hoolikalt punase tindiga kirjutatud tillukesed numbrid.
Palju on rotte. Võib-olla seepärast, et nad annavad valmistajale võimaluse põimida noid siugjaid sabasid ümber üksteise, sättida neid veepangedele, surnud kaladele, kerjuse rõivastele ning seejärel käpad nikerduse alla käänata. Ma näen, et üsna palju on ka rotipüüdjaid.
Mõned netsuked on liikumise visandid, nii et sõrmed liiguvad piki lahti keerduva köie pinda või maha loksutatud vett. Teised kujutavad väikesi krampis liigutusi, mis su puudutuse sõlme seovad: tüdruk puuvannis, merikarpide keeris. Mõned mõjuvad mõlemat moodi ja üllatavad sind: keerukalt kurdunud draakon nõjatub vastu lihtsat kaljut. Sa libistad sõrmi mööda vandli siledust ja kivisust, et ühtäkki kohtuda draakoni tihkusega.
Need on alati ebasümmeetrilised, mõtlen ma rõõmuga. Nagu mu armastatud Jaapani teekausside puhul ei saa tervikut osast lahutada.
Kui olen jälle Londonis, panen ühe netsuke hommikul taskusse ja kannan päev läbi kaasas. „Kandma” pole taskus hoitud netsuke tähistamiseks päris õige sõna. See kõlab liiga sihiteadlikult. Netsuke on nii kerge ja väike, et see liigub ning peaaegu kaob su võtmete ja peenraha sekka. Sa lihtsalt unustad, et see on seal. See oli väga küpse astelpihlaka vilja netsuke, mis valmistati kastanipuust kaheksateistkümnenda sajandi lõpul Edos, vanas Tokyos. Sügisel näeb Jaapanis mõnikord astelpihlakaid; oks, mis ripub üle templimüüri või sirutub eraaiast müügiautomaatidega ääristatud tänavale, on ülimalt meeldiv. Minu astelpihlakas on küpsusest pakatamas. Kolm lehte selle varrel tekitavad tunde, nagu langeksid need küljest, kui neid näppude vahel hõõruda. Puuvili pole päris tasakaalus: üks külg on küpsem kui teine. Allpool on tunda kahte auku – üks suurem kui teine –, kuhu saab panna siidnööri, et netsuket saaks kasutada väikese koti kinnituspöörana. Ma püüan ette kujutada, kes oli selle netsuke omanik. See valmistati ammu enne 1850. aastaid, kui Jaapan väliskaubandusele avanes, ja on seega loodud jaapanlaste maitsele: see võidi nikerdada kaupmehele või õpetlasele. See on vaikne netsuke, tagasihoidlik, kuid paneb mind naeratama. Teha väga kõvast materjalist midagi, mis tundub nii pehme, on üsna hea taktiilne sõnamäng.
Ma hoian oma astelpihlakat pintsakutaskus ja lähen ühte muuseumi kokkusaamisele uurimistöö asjus, millega peaksin tegelema, seejärel oma ateljeesse ja siis Londoni raamatukokku. Aeg-ajalt keerutan eset sõrmede vahel.
Ma tajun, kui väga hoolin sellest, mida see tugev ja pehme, kergesti kaduv ese on läbi elanud. Ma pean leidma võimaluse selle lugu lahendada. Selle netsuke omamine – nende kõigi pärimine – tähendab, et ma kannan vastutust nii esemete kui ka nende endiste omanike ees. Mulle jääb selgusetuks ja tekitab ebamugavust see, kus võivad peituda vastutuse parameetrid.
Ma tean selle teekonna kondikava Iggie pajatustest. Ma tean, et netsuked ostis 1870. aastatel Pariisis mu vaarisa nõbu nimega Charles Ephrussi. Ma tean, et Charles kinkis need sajandivahetusel Viinis pulmadeks mu vaarisale Viktor von Ephrussile. Ma tean väga hästi lugu Annast, mu vaarema teenijannast. Ja ma tean, et netsuked sõitsid muidugi koos Iggiega Tokyosse ja said osaks tema elust Jiroga.
Pariis, Viin, Tokyo, London.
Astelpihlaka lugu algab sealt, kus see valmistatakse. Edost, vanast Tokyost enne 1854. aastat, kui Ameerika kommodoor Perry mustad laevad avasid Jaapani maailmakaubandusele. Kuid selle esimene puhkepaik oli Pariisis Charles’i ateljees. See oli tuba Hôtel Ephrussis, kust avanes vaade rue de Monceau’le.
Ma alustan hästi. Olen rahul, sest mul on üks otsene suusõnaline viide Charles’ile. Viieaastase lapsena kohtus mu vanaema Elisabeth Charles’iga Lucerne’i järve ääres Meggenis Chalet Ephrussis. „Chalet”[4.] oli kuuekorruseline rustikatehnikas ehitatud kivihoone, mida kroonisid väikesed parunlikud tornid, jahmatavalt inetu maja. Selle olid 1880. aastatel lasknud ehitada Charles’i vanim vend Jules ja tema naine Fanny, et pääseda „Pariisi kohutavast surutisest”. See oli hiiglasuur, küllalt ruumikas, et mahutada kogu Pariisi ja Viini „Ephrusside klanni” ning mõnda valitud sugulast Berliinist.
Suvemaja ümber oli lõputu hulk väikesi radu, mille pind jalge all krudises, mida ääristasid korralikud Inglise stiilis pukspuuhekid, väikesed istikuid täis lillepeenrad, ja kuri aednik, kes lapsi seal mängimise eest hurjutas; kruus sellesse Šveitsi aeda ei eksinud. Aed laskus järveni, kus olid väike sadamasild ja paadimaja ning veel võimalusi noomidasaamiseks. Jules, Charles ja nende keskmine vend Ignace olid Venemaa kodanikud ja paadimaja katusel lehvis Vene keiserlik lipp. Majas veedeti lõputuid pikaldasi suvesid. Mu vanaema oli päratu rikaste ning lastetute Jules’i ja Fanny loodetav pärija. Ta mäletas söögisaali suurt maali pajudest oja kaldal. Ta mäletas ka, et majas olid vaid meessoost teenrid ja et isegi kokk oli mees, mis oli palju huvitavam kui nende enda pere kodakondsed Viinis, kus kõigi teenijatüdrukute ja kokkade seas olid vaid vana ülemteener Josef, uksehoidja, kes talle Ringstrassele viivat väravat avades silma pilgutas, ja tallipoisid. Ilmselt oli vähem tõenäoline, et meessoost teenrid portselani lõhuksid. Ja vanaema mäletas, et selles lastetus suvemajas kattis portselan kõiki pindu.
Charles oli keskealine, kuid näis oma palju säravamate vendadega võrreldes vana. Elisabethil oli meeles vaid tema ilus habe ja see, et tal oli ääretult peen kell, mille ta aeg-ajalt vestitaskust välja võttis. Ja et ta oli tüdrukule kuldmündi kinkinud, nagu vanadel sugulastel kombeks.
Kuid ta meenutas ka väga selgelt ja elavalt, et Charles oli kummardunud ja tema õe juukseid sasinud. Vanaema õde Gisela – noorem ja palju-palju ilusam – sai alati sellise tähelepanu osaliseks. Charles oli teda kutsunud oma väikeseks mustlannaks, oma bohémienne’iks.
Ja see on mu suuline viide Charles’ile. See on ajalugu ja ometi, kui ma seda kirja panen, ei tundu seda eriti palju olevat.
Ja see, millele toetuda – meessoost teenrite arv ja veidi kulunud lugu kingitud mündist – näib kaduvat omalaadsesse nukrasse poolvarju, ehkki mulle meeldib Vene lipp kui detail. Ma muidugi tean, et mu suguselts oli juudi päritolu, ja ma tean, et nad olid püstirikkad, kuid ma ei taha tõesti kurbloolusse laskuda ega kirjutada mingit eleegilist Kesk-Euroopa lugu kaotusest. Ja muidugi ei taha ma teha Iggiest vanaldast vanaonu, kes istub oma kabinetis, Bruce Chatwini Utzi laadis tegelast, kes annab edasi perekonnaloo ja ütleb mulle: