Merevaigusilmadega jänes. Edmund de Waal
avanes vaade vastasasuvale jõulisemalt klassikalisele majale, mõnest üle hoovi urne, kaableid ja korstnatorusid tulvil katustele. Charles’il olid eestuba, kaks salongi – ühest tegi ta oma kabineti –, söögituba, kaks magamistuba ja petite. Ma püüan asjast aru saada; küllap Charles’il ja tema vanemal vennal Ignace’il olid sel korrusel naaberkorterid, kõige vanem vend Jules ja vennaste lesestunud ema Mina elasid all, tubades, millel olid kõrgemad laed ja suuremad aknad ning rõdud, kus on sel aprillihommikul plastpottides üsna pikkade vartega pelargoonid. Maja hoov oli linna ürikute sõnul klaasiga kaetud, ehkki kõik see klaas on ammu kadunud. Ning neis tallides, millest nüüd on saanud täiuslik väike maja, oli viis hobust ja kolm tõlda. Ma arutlen, kas viis hobust oli kohane arv suurele ja seltsivale perele, kes tahtis õiget muljet jätta.
See on hiiglasuur maja, kuid küllap kohtusid kolm venda iga päev sellel mustkuldsel keerdtrepil või kuulsid üksteise tegemisi, kui hoovis valmis seatava tõlla helid klaaskatuselt kajana tagasi heideti. Või kohtusid nad sõpradega, kes möödusid nende ukse tagant teel ülemisse korterisse. Küllap nad arendasid välja võime üksteist mitte näha, samuti mitte kuulda: omaenda vendadele mõeldes arvan, et elu oma perele nii lähedal nõuab mõningast vaeva. Küllap nad said hästi läbi. Võib-olla polnud neil selles asjas valikut. Pariis tähendas lõppeks siiski ka tööd.
Hôtel Ephrussi oli perekonnamaja, kuid oma mõjukusega oli see ka suguvõsa Pariisi- peakorter. Selle vaste asus Viinis – suur Palais Ephrussi Ringstrassel. Nii Pariisi kui ka Viini hoonel on ühesugune draamatunnetus, esinduslikkus, mida näidatakse maailmale. Mõlemad ehitati 1871. aastal uutesse moodsatesse piirkondadesse: rue de Monceau ja Ringstrasse olid nii vastsed, et nägid välja kui lõpetamata, korratud, lärmakad ja tolmused ehitusplatsid. Need olid ikka veel silmatorkavalt tõusiklikud tänavad, mis alles arenesid ja võistlesid linna vanemate osadega, kus olid kitsamad tänavad.
Kui see konkreetne maja selles konkreetses tänavapildis näibki veidi teatraalne, siis seetõttu, et teatraalsus on taotluslik. Pariisi- ja Viini-majad olid osa suguseltsi plaanist: Ephrussi suguselts „tegi Rothschildi”. Just nii, nagu Rothschildid olid saatnud oma pojad ja tütred üheksateistkümnendal sajandil Frankfurdist Euroopa suurlinnu koloniseerima, organiseeris minu perekonna Aabraham – Charles Joachim Ephrussi – 1850. aastatel ekspansiooni Odessast. Tõelise patriarhina oli tal esimesest abielust kaks poega: Ignace ja Leon. Ja viiekümneaastaselt uuesti abiellunud, jätkas ta laste sigitamist; veel kaks poega: Michel ja Maurice ja kaks tütart: Therese ja Marie. Kõik kuus last saadeti kodunt teele rahandustegelastena või pandi sobivatesse juudidünastiatesse mehele.
Odessa oli linn juutide asustuspiirkonnas, Tsaari-Venemaa läänepiiril asuval alal, kus juutidel lubati elada. See oli kuulus oma rabikoolide ja sünagoogide poolest, rikas kirjandusest ja muusikast, Galiitsia vaesunud juudiasulate tõmbekeskus. See oli ka linn, mis kahekordistas igal kümnendil oma juutidest, kreeklastest ja venelastest koosnevat elanikkonda, mitmekeelne linn tulvil sahkerdamist ja kaupmehi, dokke, täis intriige ja salakuulajaid, arenev linn. Charles Joachim Ephrussi oli turu nisuvarusid üles ostes teinud väikesest teraviljaärist hiiglasuure ettevõtte. Ta ostis nisu vahendajatelt, kes tõid selle Ukraina viljaka mustmullapiirkonna nisuväljadelt, maailma suurimatelt viljapõldudelt, veovankritega mööda auklikke teid Odessa sadamasse. Siin pandi vili Ephrussi ladudesse, enne kui üle Musta mere, mööda Doonaud ja üle Vahemere välja veeti.
1860. aastaks oli perekonnast saanud maailma suurim teravilja eksportija. Pariisis oli James de Rothschild tuntud kui le Roi des Juifs, juutide kuningas. Ephrussid olid les Rois du Blé, teraviljakuningad. Nad olid juudid, kel oli omaenda vapp: viljapea ja kolme masti ning täispurjedega heraldiline laev. Laeva all rullus lahti nende moto Quod Honestum: Meie oleme veatud. Te võite meid usaldada.
Perspektiivplaan oli kasutada seda kontaktide ja raha võrgustikku tohutute pikaajaliste investeeringute tegemiseks: sillad üle Doonau, raudteed Venemaal ja Prantsusmaal, dokid ja kanalid. Ephrussi et Cie areneb väga edukast kaubandusettevõttest rahvusvaheliseks finantsasutuseks. Sellest saab pank. Ja iga kasulik tehing, mis sõlmiti mõne valitsusega, iga riskantne äri vaesunud ertshertsogiga, iga klient, keda sidusid perekonnaga tõsised kohustused, pidi olema samm veelgi suurema auväärsuse poole, samm kaugemale neist nisuvankritest, mis käginal Ukrainast kohale veeresid.
1857. aastal saadeti kaks vanemat poega perega Odessast Viini, Habsburgide suure impeeriumi pealinna. Nad ostsid südalinnas hiiglasuure maja ning kümme aastat oli see koduks muutuvale vanavanemate, laste ja lastelaste populatsioonile, kui perekond kahe linna vahet sõelus. Üks poegadest, mu vaarvanaisa Ignace, sai ülesandeks rajada Viini baas Ephrusside ärile Austria-Ungari keisririigis. Pariis oli järgmine: vanemale pojale Leonile anti ülesanne pere ja äri siin sisse seada.
Ma seisan 8. ringkonna meekarva künkal Leoni eelposti ees. Õigupoolest nõjatun ma vastas seisvale majale ja mõtlen sellele 1871. aasta kõrvetavkuumale suvele, kui Ephrussid Viinist sellesse äsja ehitatud kuldsesse härrastemajja jõudsid. Linn oli ikka veel trauma kütkes. Preisi armee piiramisrõngas oli lõppenud vaid mõne kuu eest Prantsusmaa kaotusega ja Saksa keisririigi väljakuulutamisega Versailles’ peeglisaalis. Uus Kolmas Vabariik oli vankuv, seda ohustasid kommunaarid tänavail ja kildkondlikkus valitsuses.
Nende maja võis ju valmis olla, aga kõik naaberhooned olid ikka veel pooleli. Krohvijad olid hiljuti lahkunud, kuldajad lamasid ebamugavalt madalatel trepiastmetel ja lihvisid käsipuu tippilustisi. Mööblit, pilte, nõudekaste tassiti pikkamisi pere korteritesse. Lärm on sees ja lärm on väljas ning kõik aknad on tänava poole lahti. Leon ei tunne end südamevaevuste tõttu hästi. Ja pere uue elu algus sel kaunil tänaval on kohutav. Betty, Leoni ja Mina neljast lapsest noorim, kes on abielus väga sobiliku noore juudi pankuriga, sureb mõni nädal pärast tütar Fanny sündi. Ephrussid peavad oma äsja omaks võetud linnas Montmartre’i kalmistu juudi osas perekonna hauakambri rajama. See on gootipärane, küllalt suur, et mahutada kogu klanni ning selgeks teha, et nad jäävad siia, mis ka ei juhtuks. Lõpuks leian selle. Värav on läinud ja hauapaik on täis sügiseste kastanilehtede hangesid.
Hôtel Ephrussi rue de Monceau’l.
See kõrgendik oli Ephrusside perekonnale ideaalne ümbruskond. Just nii, nagu Viini Ringstrasset, kus elab perekonna teine pool, nimetati sapiselt Zionstrasseks, oli ka siin rue de Monceau’l elu võtmenimetajaks juutide raha. Piirkonna arendasid 1860. aastatel välja Isaac ja Emile Péreire, kaks sefardist venda, kes olid oma varanduse teeninud rahandustegelastena, raudtee-ehitajatena ja kinnisvaramagnaatidena, kes rajasid hiiglasuuri hotelle ja kaubamaju. Nad soetasid endale Plaine Monceau, suure raskesti määratletava piirkonna, mis jäi algselt linna piirest välja, ning hakkasid ehitama maju tärkavale rahandus- ja ärieliidile; see oli sobiv maastik äsja Venemaalt ja Levandist saabunud juudi peredele. Neist tänavaist sai virtuaalne koloonia, omavaheliste abielude, kohustuste ja usulise mõistmise kogum.
Péreire’id kujundasid olemasoleva kaheksateistkümnenda sajandi pargi ümber, et parandada vaadet seda ümbritsevatele uutele majadele. Nüüd pääses parki uutest, Péreire’ide tegevust kujutavate kullatud embleemidega malmväravatest. Tehti katse nimetada Monceau parki ümbritsev piirkond le West End’iks. Kui teilt küsitakse, kuhu viib boulevard Malesherbes, kirjutas üks kaasaegne ajakirjanik: „vastake julgelt: Le West End’i … Sellele oleks võidud anda prantsuskeelne nimi, kuid see olnuks labane; inglise nimi oli palju moekam.” Ühe tigeda ajakirjaniku sõnul võis selles pargis näha jalutamas „õilsa faubourg’i[1.] suuri daame … „La Haute Finance’i” ja „La Haute Colonie Israelite’i” naissoost „illustratsioone”.” Pargis olid uusinglise stiilis looklevad rajad ja lillepeenrad, kus kasvasid värvikad üheaastased taimed, mida tuli pidevalt uuendada, sootuks erinevad Tuileries’ hallist pöetud vormitruudusest.
Kõndides Hôtel Ephrussi kõrgendikust alla oma arvates tubli uitajasammuga, tavalisest aeglasemalt, tee ühest servast teise põigates, et uurida aknakarniiside üksikasju, tajun, et paljudes majades, millest ma möödun, peituvad nood taasleiutamise lood. Peaaegu kõik, kes need ehitasid, on alustanud kusagil mujal.
Kümme maja Ephrusside kodust kaugemal on number 61, Abraham Camondo maja, tema venna