Merevaigusilmadega jänes. Edmund de Waal
koos oma Jaapani aaretega tõredalt ja suurejooneliselt pargi serval. Number 55 on Hôtel Cattaui, Egiptusest pärit juudi pankuripere maja. Number 43 on Adolphe de Rothschildi palee, mille ta ostis Eugène Péreire’ilt ja ehitas ümber, rajas klaaskatusega näituseruumi, kuhu mahutada oma renessansikunsti kogu.
Kuid ükski hoone ei saa ligi häärberile, mille ehitas šokolaadimagnaat Émile-Justin Menier. See oli nii hunnitult üleküllastatud, nii eklektiline oma ilustatud ehistega, mis paistsid selle kõrge müüri kohal, et Zola kirjeldus sellest kui „iga stiili külluslikust ristsugutisest” näib ikka veel õige. Tema 1872. aasta sünges romaanis „La Curée” elab siin rue de Monceau’l ahne juudist kinnisvarahai Saccard. Sa tajud, milline oli see tänav, kui pere sisse kolis: see on juutide tänav, tänav täis inimesi, kes on oma pillavates kuldsetes majades väljanäitusel. Monceau tähendab Pariisi slängis uusrikast, äsjasaabunut.
See on maailm, kus mu netsuked end kõigepealt sisse seadsid. Sellel künkast alla viival tänaval tajun toda vaoshoituse ja pillavuse mängu, omalaadset nähtavuse ja nähtamatuse sisse- ja väljahingust.
Charles Ephrussi oli siia elama tulles kahekümne ühe aastane. Pariisi istutati puid ja vanalinna kitsad kujad andsid maad laiadele kõnniteedele. Viisteist aastat oli linnaplaneerija parun Haussmanni juhtimisel kestnud pidev lammutamine ja ehitamine. Ta oli maatasa teinud keskaegsed tänavad ning rajanud uusi parke ja puiesteid. Vaateid avati harukordse kiirusega.
Kui soovite tunda selle hetke maitset, mööda äsja sillutatud avenüüsid ja üle sildade lendava tolmu maitset, vaadake kahte Gustave Caillebotte’i maali. Mõni kuu Charles’ist vanem Caillebotte elas Ephrussi pere maja lähedal nurga taga samuti uhkes pereelamus. Tema maalil „Le Pont de l’Europe” näeb hästi riietatud, halli palitu ja musta torukübaraga noort meest, võib-olla kunstnikku ennast, kes sammub mööda laia kõnniteed üle silla. Ta on kaks sammu eespool tagasihoidlike rüüsidega kleiti rõivastatud noorest naisest, kellel on käes päevavari. Päike paistab. Äsja lihvitud kivi helgib. Koer longib mööda. Töömees kummardub üle silla. See on justkui maailma algus: laitmatute liigutuste ja varjude litaania. Igaüks, koer kaasa arvatud, teab, mida teeb.
Gustave Caillebotte. Le Pont de l’Europe, 1876.
Pariisi tänavaist õhkub rahu: puhtaid kivifassaade, rõdude rütmikaid detaile, äsja istutatud pärnapuid kujutatakse Caillebotte’i maalil „Jeune homme à sa fenêtre” („Noormees koduaknal”), mis oli väljas 1876. aasta teisel impressionistide näitusel. Siin seisab Caillebotte’i vend nende pereelamu aknal ja vaatab rue de Monceau naabertänavate risti. Ta seisab, käed taskus, hästi riietatud ja enesekindel noormees, kellel on elu alles ees; tema selja taga on plüüstugitool.
Kõik on võimalik.
See võinuks olla noor Charles. Ta sündis Odessas ja oli veetnud kümme esimest eluaastat kollaseks krohvitud Palais’s kastanitega ääristatud tolmuse väljaku servas. Kui ta maja ärklikorrusele ronib, näeb ta üle sadamat täitvate laevamastide merd. Tema vanaisale kuulub terve korrus ja kogu ruum. Pank on kõrvalmajas. Poiss ei saa promenaadil liikuda, ilma et keegi peataks tema vanaisa, isa või onusid, et paluda neilt informatsiooni, teenet, kopikat, ükskõik mida. Ta õpib enese teadmata, et rahva seas liikumine tähendab tervet hulka kohtumisi ja vältimisi; kuidas anda raha kerjustele ja harjuskitele, kuidas peatumata tuttavat tervitada.
Seejärel kolib Charles Viini, elab seal järgmised kümme aastat koos vanemate, õe ja vendade, onu Ignace’i ja jäise tädi Emilie ning kolme nõoga: Stefaniga (kõrk), Annaga (sapine) ja väikese Viktoriga. Igal hommikul saabub koduõpetaja. Nad õpivad keeli: ladina, kreeka, saksa ja inglise keelt. Nad peavad kodus alati rääkima prantsuse keelt ja omavahel on neil lubatud kasutada vene keelt, aga nad ei tohi vahele jääda jidišiga, mille on Odessa hoovidest üles korjanud. Kõik need nõod võivad lauset alustada ühes ja lõpetada teises keeles. Nad vajavad neid keeli, kui pere reisib Odessasse, Peterburgi, Berliini, Frankfurti ja Pariisi. Nad vajavad keeli ka seetõttu, et need on klassikuuluvuse tunnused. Keeli osates võid ühest sotsiaalsest seisusest teise liikuda. Keeli osates oled kõikjal kodus.
Nad käivad vaatamas Bruegheli „Jahimehi lumes”, millel on mäeseljakul nuuskivad koerad otsekui lapitekk. Nad avavad joonistustube Albertinas: Düreri akvarellid värisevast jänesest, väljendusrikkast välja sirutatud linnutiivast. Nad õpivad Prateris ratsutama. Poisse õpetatakse vehklema ja kõik nõod võtavad tantsutunde. Kõik nõod tantsivad hästi. Kaheksateistkümneaastasel Charles’il on perekonnas hüüdnimi Le Polonais, poolakas, tantsulõvi.
Just Viinis viiakse vanemad poisid Jules, Ignace ja Stefan Ringstrasse lähedal Schottenbasteil asuvatesse kontoritesse. See on heidutav hoone. Siin juhivad Ephrussid äri. Poistel kästakse vaikselt istuda, sellal kui arutatakse viljavedu ja uuritakse aktsiate protsente. Bakuus pakub uusi võimalusi nafta ja Baikali järve ääres kuld. Ametnikud sibavad ringi. Siin saavad poisid maigu suhu selle vara mastaapidest, mis kord nende omaks saab, õpetatakse pearaamatute lõpututest tulpadest kasumi katekismust.
Just siis istub Charles koos noorima nõo Viktoriga ning joonistab Laokooni ja madusid, skulptuuri, mida ta Odessas armastas, teeb rõngad lihaseliste õlgade ümber eriliselt tihkeks, et poisile muljet avaldada. Selleks et iga madu hästi välja joonistada, kulub tükk aega. Ta visandab asju, mida on näinud Albertinas. Ta joonistab teenijaid. Ja ta räägib oma vanemate sõpradega nende piltidest. Alati on meeldiv, kui nii tark noormees su maalide üle arutleb.
Ja viimaks saabub kaua kavandatud kolimine Pariisi. Charles on kena välimusega, saleda kehaehitusega, kabedalt pöetud musta habemega, millel on teatud valguses punakas vine. Tal on Ephrusside nina, suur ja terav, ning kõigile nõbudele omane kõrge laup. Tema silmad on tumehallid ja elavad ning ta on võluv. Sa näed, kui hästi ta riides käib, kaelaside kenasti volditud, ja siis kuuled teda rääkimas: ta on kõnes niisama osav nagu tantsus.
Charles’il on voli teha, mida ta tahab.
Mulle meeldib mõelda, et see on nii, kuna ta oli noorim poeg, kolmas poeg, ja nagu kõigis heades lastejuttudes, on kolmas poeg alati see, kes peab kodust lahkuma ja seiklema minema – puhas projektsioon, sest minagi olen kolmas poeg. Kuid ma kahtlustan, et pere teab: see poiss pole loodud eluks Pariisi börsil. Tema onud Michel ja Maurice on Pariisi kolinud: võib-olla oli Ephrussi et Cie’l rue de l’Arcade’i majas number 45 asuvate kontorite tarvis küllalt poegi, seega pole vaja puudust tunda raamatukoist, kel oli kombeks taanduda, kui raha jutuks tuli, ning kes kaldus end vestlusse unustama.
Charles’il on uus korter perekonnamajas, kullatud ja puhas, ent tühi. Tal peab olema koht, kuhu tagasi tulla, uus maja äsja sillutatud Pariisi kõrgendikul. Tal on keeled suus, tal on raha ja tal on aega. Niisiis asub ta nüüd rändama. Nagu hästi kasvatatud noor mees muiste, siirdub Charles lõunasse. Ta läheb Itaaliasse.
1 Eeslinn, agul (pr). [ ↵ ]
2. Un lit de parade
Minu netsukekogu eelajaloos on see Charles’i kogude esimene ajastu. Vahest oli ta poisikesena Odessa promenaadil kastanimune korjanud või Viinis münte kogunud, kuid mina tean vaid seda, et ta alustab just siin. See, millest ta alustab ja mida oma rue de Monceau’ 81 asuvasse korterisse toob, annab tunnistust ahnusest. Ahnusest või aplusest või vabanenud erutusest – igatahes ostab ta palju.
Ta on aasta otsa perekonnast eemal: lünkaasta, tavapärane Wanderjahr, suur ringreis läbi renessansikunsti kaanoni. See reis teeb Charles’ist koguja. Või vahest, mõtlen ma, annab see talle võimaluse koguda, teha vaatamisest omamise ja omamisest teadmise.
Charles ostab joonistusi ja medaljone, renessansiaja emailmaale ja Raffaeli kartoonide järgi valmistatud kuueteistkümnenda sajandi seinavaipu. Ta ostab Donatello laadis marmorist lapsekuju. Ta ostab Luca della Robbia ilusa, madonnasiniseks ja rebukollaseks glasuuritud fajanss-skulptuuri noorest faunist, haavatavast ristandolendist, kes pöörab pead, et meile otsa vaadata. Oma teise korruse korteris asetab Charles selle kuueteistkümnenda sajandi Itaalia tikanditega, tihedalt läbi tikitud kangastega kaetud magamistoa nišši. Sellest saab omalaadne saatürlik