Pärliõde. Lucinda Riley
ja teel suusapuhkusele ainult lennujaama näinud. Kas sulle suusatada meeldib? See on vist rumal küsimus, kui sa Šveitsis elad.”
„Jah, ikka meeldib, aga külm ilm eriti mitte, mõistad?”
„Mõistan.”
Vestlus jäi taas soiku ning arvestades asjaolu, et olin juba ära joonud kaks suurt tassitäit kohvi, ei suutnud ma kohe juttu jätkata.
„Kus sa tai keelt õppisid?” õnnestus mul veidi hiljem leida uus teema.
„Tailannast emalt. Mu lapsepõlv möödus Bangkokis.”
„Oh! Kas ta elab ikka veel seal?”
„Ei. Ta suri, kui ma olin kaheteistkümnene. Ta oli … imeline. Ma tunnen temast ikka veel puudust.”
„Oi, vabandust,” laususin kähku, aga pinnisin teda kohe edasi. „Ja isa?”
„Ma pole teda kunagi näinud,” vastas ta järsult. „Kuidas on lood sinu endaga, kas sa oled oma pärisvanematega kohtunud?”
„Ei.” Mul polnud aimugi, kuidas me olime vaevu kahekümne minuti jooksul nii isiklike teemadeni jõudnud. „Kuule, ma pean nüüd minema hakkama. Ma olen sulle juba piisavalt tüli tekitanud.” Lükkasin end ettepoole, kuni mu jalad puudutasid põrandat.
„Ja kus sa praegu peatud?”
„Ah,” alustasin ebamääraselt, „ühes rannahotellis, aga nagu sa juba tead, magan parema meelega väljas.”
„Minu arust mainisid sa, et sinu seljakotil on tuba olemas. Miks sul see siis praegu kaasas on?”
Tundsin end järsku nagu laps, kes on tabatud teolt, kui ta tahab komme voodi alla peita. Mis tähtsust sellel oleks, kui ta tõe teada saaks?
„Sellepärast, et … minu toaga tekkis väike segadus. Ma sain selle ajutiseks ja siis … see isik, kes seal elas, läks oma kallimast lahku ja tahtis seda tagasi saada. Ning kõik ülejäänud hotellid olid rahvast täis. Sellepärast ma võtsingi suuna koopa poole, kui sadama hakkas.”
„Selge pilt.” Ta uuris mind tähelepanelikult. „Miks sa mulle kohe ei rääkinud?”
„Ei tea.” Silmitsesin oma jalgu, nagu oleksin viieaastane. „Ma pole … meeleheitel ega midagi. Ma saan väga hästi ise hakkama – aga vabu tube lihtsalt polnud, selge?”
„Sul pole tarvis selle pärast piinlikkust tunda, sest ma saan sinust väga hästi aru.”
„Ma lihtsalt arvasin, et sa võid mind pidada hulkuriks või midagi taolist. Ja seda ma ei ole.”
„Seda mõtet mul küll pähe ei tulnud, ausalt. Muide, mida see kollane ollus sinu juustes endast kujutab?”
„Jessas!” Libistasin käe läbi juuste ja avastasin, et otsad on kokku kleepunud. „See on mango. Minu semu Jack palus mul eile pärastlõunal Railay Beach Hoteli baari eest hoolt kanda ja puuviljakokteil pääses mikserist välja.”
„Või sedasi.” Ta pingutas kõigest väest, et tõsisena püsida, ent ei suutnud. „Kas ma tohiksin sellisel juhul pakkuda sulle vähemalt võimalust duši alla minna? Ja peale selle paariks ööks magamisaset, vähemalt senikauaks, kuni rannahotellides on rahulikumaks jäänud? Muide, vesi on kuum,” lisas ta.
See oli tõesti ahvatlev pakkumine. Mõte kuumale veele ja tõsiasjale, et mu välimus ja lõhn on vastik, sai uhkusest võitu. „Suur tänu.”
Ta juhtis mu trepist alla ja me läksime üle siseõue teise paviljoni juurde, nelinurkse ala parempoolsesse serva. Ukselukus oli võti, mida ta keeras ja seejärel mulle ulatas.
„Siin on kõik külaliste vastuvõtuks valmis. Nagu alati. Ära kiirusta, aega on.”
„Aitäh,” ütlesin ja lipsasin sisse, keerates ukse enda järel kindlalt lukku.
„Uskumatu!” hüüatasin toas ringi vaadates. Väide, et kõik on külaliste vastuvõtuks valmis, vastas tõele. Silmitsesin kenasti üles tehtud ülilaia voodit suurte kohevate patjade ja pehme sulgtekiga – loomulikult oli nende värv valge. Aga puhas valge, mille puhul võisin olla kindel, et keegi pole jätnud neile plekke. Suurt lameekraaniga telerit varjasid luugid, mida sai sulgeda, kui tekkis soov end välismaailmast ära lõigata, ning mis kujutasid endast väga maitsekat Tai kunstiteost, ja kui ma puudutasin seinu, taipasin, et neid katab siid. Lasknud seljakotil tiikpuust põrandale langeda, kaevasin välja dušigeeli, paterdasin paika, mille arvasin olevat vannitoa, aga mis osutus hoopis garderoobiks. Katsunud teist ust, leidsin eest ruumi surveduši ja massiivse madala vanniga, mille tagant paistis läbi klaasseina väike aed paljude bonsaide ja ilusate õitsevate taimedega, mille nimesid Star oleks teadnud, aga mina mitte. Kogu paika ümbritses kõrge müür, et keegi ei saaks vanniskäijat piiluda.
Tundsin niii suurt kiusatust lasta vanni vesi ja selle sisse vajuda, aga tundsin, et kuritarvitaksin usaldust. Seetõttu keerasin duši lahti ja hõõrusin kogu keha põhjalikult senikaua, kuni nahk surisema hakkas. Mul poleks olnud tarvis oma dušigeeli välja otsidagi, sest marmorriiulil seisis rikkalik valik mingi peene ökotootja luksuslikke kehahooldustooteid.
Duši all käidud – ning ehkki ma ei tahtnud, et keegi sellest teada saaks, sest olin alati põlanud kõiki neid imettegevaid kreeme, mida naisi ostma meelitati –, määrisin oma keha pealaest jalatallani sisse kõigega, mis saadaval oli. Kui olin käterätiku pea ümbert ära võtnud, märkasin juukseid raputades, kui pikaks need on kasvanud. Peaaegu õlgadeni ulatudes raamisid need lokikestena mu nägu.
Star oli mulle korduvalt kinnitanud, et näen pikkade juustega palju kenam välja. Ma oli öelnud, et juuksed on minu au ja uhkus, aga kuueteistkümneselt olin lasknud lõigata lühikese poisipea, sest seda oli tunduvalt kergem hooldada. Ausalt öeldes väljendasin nõnda ka oma mässumeelsust ja pahurust. Justkui oleksin soovinud kogu maailmale tõestada, et mulle ei lähe korda, milline ma välja näen.
Silusin juuksed näolt tagasi ja hoidsin neid pihkude vahel pealael. Tegelikult oleks mul õnnestunud esimest korda üle paljude aastate need isegi hobusesabaks siduda ja ma soovisin, et mul oleks kaasas patsikumm, mis seda koos hoiaks.
Tatsasin taas magamistuppa ja jäin igatseva pilguga vaatama suurt voodit. Kontrollinud igaks juhuks üle, kas uks on ikka lukus, tõmbasin T-särgi selga ja ronisin voodile. Ainult kümme minutit, lubasin endale, kui ma pea sulgpehmetele valgetele patjadele panin …
*
Mind äratas ootamatu vali kloppimine uksele. Tõusin istukile, taipamata, kus ma olen. Et tuba oli kottpime, püüdsin käsikaudu kobades lülitit leida. Kuulsin, kuidas miski suure pauguga põrandale lendas, ja veeretasin end paanikasse sattudes voodist välja.
„Kas sinuga on kõik korras?”
Liikusin hääle poole ja proovisin peopesade abil kindlaks teha ukse asukohta. Viimaks sai mu segadusse aetud aju aru, kus ma olen ja kes koputab uksele.
„Ma ei leia lukuauku üles ning siin on kottpime …” vastasin.
„Katsu võti käte abil üles leida. See on otse sinu ees.”
Hääl rahustas mu maha ja ma otsisin võtit oma vöökohast madalamalt, sest tavaliselt on ukse lukk just seal. Mu sõrmed tajusid võtit ja haarasid sellest kinni ning paari katse järel õnnestus mul seda keerata, misjärel sirutasin käe lingi poole.
„Uks on lukust lahti,” hõikasin, „aga ma ei saa seda ikka veel avada!”
„Astu tagasi ja ma lükkan ukse ise lahti.”
Äkitselt täitis tuba ere valgus ja ma sain jälle normaalselt hingata, sest üle kogu mu keha voogas kergenduslaine.
„Vabanda, et selline asi juhtus,” ütles ta tuppa astudes. „Ma pean kutsuma kellegi ja laskma ukselingi ära parandada. See ei liigu enam korralikult, sest seda pole pikka aega kasutatud. Kõik on ikka hästi?”
„Jep, loomulikult.” Istusin voodile ja püüdsin hästi sügavalt hingata.
Libahunt jäi mind tükiks ajaks vaikides vaatama.
„Sa