Pärliõde. Lucinda Riley
mitte … ei ole tõesti.” Ta tõi kuuldavale talle iseloomuliku sügava ohke. „Mida sa kavatsed teha homme, vana-aastaõhtul?”
„Tegelikult pole ma sellele veel mõelnud. Jack kutsus mu restorani koos ülejäänud hotellikülastajatega uut aastat vastu võtma. Kas tahad ka tulla?”
„Tänan kutsumast, ei.”
„Ja mida sa siis teed?” pärisin viisakusest.
„Mitte midagi. Minu meelest on tegu inimeste loodud kalendriga, ja kui me elaksime näiteks Hiinas, tähistaksime uue aasta saabumist hoopis teisel ajal.”
„Nii see on, aga miskipärast ei taheta sellest tavast ka loobuda või mis? Ning sa pead ilmtingimata pidutsema, ja kui sa peaksid üksi jääma, tunned end tõelise hädavaresena, sest kõik su semud saadavad sulle pidudelt vapustavaid sõnumeid.” Muigasin selle peale.
„Eelmisel aastal käisin ka mina vapustaval peol,” tunnistas Ace. „Ühes klubis St. Tropez’s. Me läksime sinna laevaga ning peoperenaised avasid šampanjapudeleid, millest igaüks maksis sadu eurosid, ja pritsisid seda kõikjale, justkui oleks see vesi. Tookord arvasin, et see on imetore, aga ma olin purjus ja siis näivad paljud asjad fantastilisena, kas pole nii?”
„Ausalt öeldes pole ma just sageli purjus olnud. Alkohol ei sobi mulle, nii et üldjuhul olen ma täiesti kaine.”
„Sul veab. Suurem osa inimesi – mina kaasa arvatud – kasutab seda unustamiseks. Stressi maandamiseks.”
„Jep, kindel see, et siis tunduvad paljud asjad ilusamad.”
„Kui mina kärakat panin, tegin ma mõnikord päris suuri rumalusi,” tunnistas Ace. „Seepärast ei taha ma enam niisugustele pidudele minna. Et ma pole viimase kahe ja poole kuu jooksul joonud tilkagi alkoholi, jääksin praegu vist ühestainsast õllest purju. Vanasti pidin selleks, et maailm hakkaks paistma läbi roosade prillide, ära jooma vähemalt paar pudelit šampanjat ja mõne viinakokteili.”
„Vau! Muide, mullegi meeldib pidulikel puhkudel – sünnipäevadel ja muudel sarnastel tähtpäevadel – juua klaasike šampanjat.”
„Tead mis?” Ta kummardus ettepoole ja jäi mulle ainiti otsa vaatama, sinised silmad järsku särama löönud. „Mis sa sellest arvad, kui avaksime homme keskööl šampanjapudeli? Nagu sa mainisid, on see mõeldud pidulikeks puhkudeks, ning seda peaks vana-aastaõhtu olema. Aga kumbki meist piirduks üheainsa pokaalitäiega.”
Kortsutasin kulmu ja ta pani seda kohe tähele.
„Ära muretse, ma pole kunagi olnud alkohoolik. Ma lõpetasin joomise kohe, kui taipasin, milleni see võib viia. Aga ma ei taha olla ka kurvalt nurgas konutaja, kes keeldub kategooriliselt alkoholist, mispeale kõik arvavad, et tegu on anonüümsete alkohoolikute rühma liikmega. Ma tahan seda nautida, aga mitte hädasti vajada. Mõistad?”
„Mõistan, aga …”
„Usalda mind, kumbki üks pokaal. Nõus?”
Mida ma oleksin saanud öelda? Ta oli minu võõrustaja ja ma poleks saanud keelduda, aga otsustasin, et pakin seljakoti ja olen valmis lahkuma kohe, kui asjad peaksid kontrolli alt väljuma.
„Nõus,” vastasin.
*
Järgmise päeva pärastlõunal Railay Beachi rannal istudes tundsin, et õhus on jälle jõulueelset elektrit, sest kõigis hotellides kaunistati õhtuste pidustuste ootuses verandasid. Tüdinenud oma haleda lubjakivisambaid kujutava söejoonistuse jõllitamisest, tõusin ja sammusin üle liiva Railay Beach Hoteli juurde.
„Tere, Cee, kuidas läheb?”
„Hästi,” vastasin Jackile, kes pikale pukklauale klaase asetas. Olin teda viimati näinud paar päeva tagasi ja nüüd, kui ta oma mustmiljonenda õllega baariletile toetus, paistis ta olevat tunduvalt reipam. Jacki hea tuju põhjus ilmus peagi tema selja taha ja asetas omanikuseisust rõhutades käe mehe õlale.
„Meil vähe kahvleid,” lausus Nam algul vilksamisi minu poole vaadates ja seejärel mind oma tapva pilguga jõllitama jäädes.
„Mul peaks köögis mõned tagavarakahvlid olema.”
„Mine too kohe ära, Jack. Tahan õhtuks laua valmis saada.”
„Juba lähen. Tuled ka õhtul siia?” küsis Jack minult.
„Jep, veidi hiljem võin tõesti korraks läbi astuda,” vastasin, teades, et „veidi hiljem” ei märkaks ta isegi seda, kui Jeesus Kristus ise baaris napsi telliks.
Jack hakkas juba Nami kannul kööki minema, aga jäi poolel teel äkitselt seisma ja keeras end ringi. „Muide, üks mu semu vist teab, kes see sinu saladuslik mees rannal võib olla. See sell läks Ko Phi Phisse uut aastat vastu võtma, aga lubas tagasi jõudes mulle temast rohkem rääkida.”
„Selge.”
„Nägudeni, Cee!” hõikas ta ja kõmpis oma kandikuga nagu talleke Nami sabas köögi poole. See suur mehine mees, kes suutis mööda kaljuseina üles ronida kiiremini kui kõik, keda ma tundsin … Lootsin vaid, et mina ei hakka oma tulevast elukaaslast kunagi niimoodi kohtlema. Aga ma olin kohanud paljusid mehi, keda nõudlikud naised kamandasid, ning hakkasin juba arvama, et meestele see meeldib.
Kas ka mina olin Stari kamandanud? Kas ta sellepärast oligi lahkunud?
Vihkasin oma aju, et see oli mulle niisuguse mõtte pähe istutanud, ning otsustasin sellest mitte välja teha ja elada edasi päevas, mis pidi mulle kuulutama uusi algusi. Rahustasin end mõttega, et vahet pole, mida Jacki sõbral on talle Ace’i kohta öelda, sest kindlasti pole sellel vähimatki tähtsust. Siin, kauges paigas, poolsaarel keset eikellegimaad, tehti suur uudis juba sellest, kui keegi oli pulgakommi asemel jäätist söönud. Väikestes kogukondades nauditakse keelepeksu ja Ace’i-sugused inimesed, kes hoiduvad omaette, annavad klatšiks kõige sagedamini põhjust. Ainuüksi asjaolu, et minu võõrustaja polnud purjus seltskonnas kõva häälega kõigest lobisenud, ei teinud temast veel halba inimest. Tõttöelda pidasin teda isegi väga huvitavaks, sest ta rääkis intelligentset juttu.
Putkadega ääristatud kõrvaltänava kaudu hoopis teistsuguse elu juurde tagasi jõudes mõistsin, et olen võtnud Ace’i suhtes sisse samasuguse kaitsehoiaku nagu Stari puhul, kui minult küsiti, kas temaga on kõik korras, sest ta oli nii vaikne ega rääkinud kuigi palju.
Jõudsin tagasi oma tuppa ning pärast duši all käimist ja keha kreemitamist – muretsesin juba, et sellest hakkab saama halb harjumus, millest tuleb vabaneda enne, kui on hilja – tõmbasin selga vana kaftani ja läksin välja terrassile. Ace oli juba seal, seljas valge triigitud linane särk.
„Tere! Päev möödus hästi?” küsis ta.
„Jep, ainult kunsti vallas pole erilisi edusamme. Praegu ei suuda ma joonistada isegi ruutu, teistest asjadest rääkimata.”
„Su anne tuleb tagasi, CeCe. Kõigepealt on sul tarvis peast välja saada kõik kuuldud negatiivsed märkused. See võtab aega.”
„Nojah, tundub küll. Ja kuidas sinu päev möödus?”
„Nii nagu alati. Ma lugesin raamatut ning käisin seejärel jalutamas ja mõtlesin loetu üle järele. Ma olen aru saanud, et tegelikult ei suuda ükski nõndanimetatud „eneseabiõpik” kedagi aidata, sest päeva lõpus pead sa end ikkagi ise aitama.” Ta muigas irooniliselt. „Kergeid lahendusi pole olemas.”
„Jep, mitte kunagi. Tuleb lihtsalt eluga edasi minna, on ju nii?”
„Just. Oled õhtusöögiks valmis?” küsis ta viimaks lauas valitsevat vaikust katkestades.
„Lase tulla!”
Meie ette ilmus hiigelsuur homaar, seltsiks terve rida kõrvalroogi.
„Vau! Homaar on mereandidest minu absoluutne lemmik,” teatasin õnnelikult selle kallale asudes.
„Ränduri kohta, keda ma nägin esimest korda rannal magamas, on sul üliarenenud tõusiklik maitsemeel,” narris ta mind, kui olime oma taldrikud tühjaks