Pärliõde. Lucinda Riley
võpatades pea vasemale ja nägin Po’d, jässakat turvameest, kes oli sundinud mind sama päeva hommikul kell kuus mööda randa edasi sammuma. Ta tõusis taburetilt, mis oli mõlemal pool väravat kasvavate põõsaste sisse kenasti ära peidetud, ning tervitas mind teeseldud naeratusega.
„Sawadee ka,” vastasin peopesi traditsiooniliseks Tai tervituseks kokku pannes.
Mehe tabureti kõrval lõugas pisike raadio, kust kostis Tai popmuusika plekine heli, ning kui ma pöörasin pilgu tema ebaühtlastele kollakatele hammastele, nägin teda – sõna otseses mõttes – teisest vaatevinklist ja mõtlesin hoopis sellele, kui palju lapsi tal võib olla toita ning kui tüütu ja üksildane on tema töö. Ehkki läbi lehestiku kõndides tabasin end mõttelt, et mingil määral ma isegi kadestan teda, sest kõik see kuulub ainult talle. Tema sai igal õhtul nautida ilu ning täielikku rahu ja vaikust. Kui olin jõudnud rannale, tunnetades vabadust, mida kahjuks ainult privilegeeritud said endale selles kandis lubada, kujutasin endale ette, kuidas ma ühel heal päeval elan vapustavalt kaunis maailmas ja jäädvustan selle lõuendile, et kõigil oleks võimalus seda näha.
Jõudsin vee piirile ja kastsin varbad ideaalsesse kehatemperatuuriga vette. Vaatasin üles taevasse, mis sellel õhtul oli üleni tähti täis tipitud, ning soovisin, et mul oleks rikkalikum sõnavara ja et ma suudaksin oma mõtted sõnadesse panna. Sest ma tajusin asju, mida ma ei osanud selgitada, vaid sain väljendada üksnes oma maalide kaudu või luues installatsiooni, millest olin viimasel ajal sõltuvusse sattunud.
Muidugi polnud see õige – installatsioon oleks pidanud väljendama liiga palju liiga paljude asjade kohta –, aga ma olin armastanud oma jõeäärses ateljees töötamist. Ning kui Star oli meile köögis toitu valmistanud, olin oma eluga rahul olnud.
„Jäta järele, Cee!” andsin endale karmi käsu. Ma ei kavatsenud hakata jälle minevikku taga igatsema. Star oli oma valiku teinud ning mina polnud enam talle koormaks, vaid elasin oma elu. Või vähemalt püüdsin seda teha.
Seejärel küsisin endalt, kas Star on kunagi mõelnud sellele, et võib mulle koormaks olla. Ma ei tahtnud hakata teda kritiseerima, sest ma armastan teda, aga võib-olla oli ta unustanud, kui palju ta vajas mind siis, kui ta oli väike ja talle ei meeldinud rääkida. Tal oli olnud ka raske otsustada ja oma tundeid väljendada, seda enam, et olime suure hulga tugeva iseloomuga õdede vahel lõksus. Muidugi ei tahtnud ma teda praegu milleski süüdistada, aga igaühel on oma tõde ja võib-olla on ta unustanud minu tõe.
Nii üllatav, kui see ka polnud, aga tundus, et olin leidnud endale uue sõbra. Mõtlesin huviga, missugune on tema tõde ja miks ta tegelikult siin on; miks ta käib majast väljas ainult päikesetõusu ajal või pimedas ning miks ta ei kutsu sõpru külla, ehkki tunnistab, et on üksildane …
Jalutasin aeglaselt üle liiva tagasi puude vahele peidetud palee juurde. Olgugi et turvamees Po üritas klaviatuuril koodi toksima hakata, jõudsin temast ette ja vajutasin julgelt klahvidel „7777”, andes talle märku, et ka mina tean koodi.
Kui olin lillekasti seest välja õngitsenud võtme, märkasin ust avades, et keegi on seal vahepeal käinud. Üles tehtud voodisse olid pandud puhtad linad ning rõivad, mis ma mõne aja eest olin hunnikusse visanud, olid kenasti kokku voldituna toolile asetatud. Nähtamatu koristushaldjas oli mulle jätnud ka uue virna kohevaid käterätikuid, ning kui olin jalgadelt liiva maha pesnud, ronisin voodisse.
Mõtisklesin veel selle üle, et olen alati elanud justkui kahe maailma vahel. Ma oleksin võinud rõõmsalt ka rannal põhku pugeda, aga sellises toas nagu see siin tundsin end sama hästi. Ning hoolimata kõigist mu vastuväidetest, et vajan ellujäämiseks väga vähe, ei teadnud ma täna õhtul isegi, missugust varianti ma oleksin eelistanud.
5
Järgmiste päevade jooksul kujunes meil Ace’iga palees välja rutiin. Tema tõusis võimalikult vara ja mina võimalikult hilja, ning pärastlõunal lasin jalga ja kõmpisin tagasi Railay Beachi randa, et talle mitte tüli teha. Olin Railay Beachi rahvale öelnud, et peatun ühes rannahotellis, ja rohkem minult midagi ei küsitud. Seetõttu puutusin Ace’iga kokku ainult õhtusöögilauas. Mulle tundus, et ta isegi ootas mind, ja mulle see sobis, sest toit oli fantastiline. Ta ei rääkinud palju, aga et olin Stari vaikimisega harjunud, mõjus see tuttavlikult ja kuidagi rahustavalt.
Kui olin kolm päeva temast vaid paari meetri kaugusel elanud, sain aru, et mul pole tema poolt midagi karta, sest ta ei kavatse minuga seksida. Teadsin, et ma pole sedasorti tüdruk, kes võiks meestele meeldida, ning ausalt öeldes polnud ma seksi kunagi eriti nautinud.
Kaotasin süütuse üheksa aastat tagasi just siin, Railay Beachi rannal. Olin ära joonud paar õlut, mis minu jaoks on juba ohtlik kogus, ja olin üleval veel siis, kui Star oli ammu magama läinud. Kutt oli enne ülikooli minekut aastaks aja maha võtnud – tema nimi oli vist Will –, ning kui me rannas jalutasime, oli temaga päris hea suudelda. Peagi leidsime end horisontaalasendist ja tegime läbi ka kõik ülejäänu, mis tegi veidi haiget, aga polnud ka liiga valus. Järgmisel hommikul ärkasin pohmelliga, suutmata uskuda, et see oligi see, millest nii suur number tehti.
Seejärel olin seda teinud veel paar korda, erinevatel randadel erinevate kehadega, et teada saada, kas see läheb aja jooksul paremaks, aga ei läinud. Olin kindel, et miljonid naised ütleksid mulle, et mul jääb midagi kogemata, aga ma ei saa ju tunda puudust sellest, mida mul kunagi pole olnud, nii et selle koha pealt on mul kõik korras.
Huvitav, et ehkki Star ja mina oleme alati olnud nagu Siiami kaksikud, pole me kordagi pühendanud teineteist oma seksisaladustesse. Mul pole aimugi, kas ta on veel süütu. Internaatkoolis olid tüdrukud õhtuti voodis pihtinud üksteisele intiimseid üksikasju poistest, kes neile meeldisid, ja kui kaugele nad olid läinud. Mina ja Star olime vait, soovimata arutada seda teemat teiste tüdrukute ega teineteisega.
Võib-olla oli meil olnud tunne, et lähedane füüsiline suhe mõne mehega oleks teineteise reetmine. Mina olin küll seda tundnud.
Toast väljunud, ei vaevunud ma ust lukku keerama, sest teadsin, et nähtamatu koristushaldjas sööstab sisse kohe, kui olen lahkunud, ning suundusin alla terrassile, kus mind ootas Ace.
„Tere, CeCe!” Kui olin tema juurde jõudnud, tõusis ta korraks püsti ja võttis seejärel taas istet. Ilmselt oli talle käitumisreegleid õpetatud ja viisakas liigutus meeldis mulle. Ta kallas meile kannust värsket vett ja jäi mind tähelepanelikult vaatama.
„Uus pluus?”
„Jep. Kauplesin hinna alla, kahesaja viiekümnele baatile.”
„Naeruväärne, kas pole? Paljud ostavad täpselt samasuguse mõnest Londoni butiigist ja maksavad sadu kordi rohkem.”
„Mina seda küll ei teeks.”
„Kunagi oli mul kallim, kes võis silmagi pilgutamata kulutada tuhandeid käekotile. Lugu poleks olnud nii hull, kui tegu olnuks mõne eluks hädavajaliku asjaga, aga kui müügile jõudis järgmise hooaja kaup, ostis ta järjekordse uue koti ning vana rändas kappi teiste kõrvale ja seda ei kasutatud enam kunagi. Muide, kord tabasin ta kapi eest, kus ta imetles oma kollektsiooni.”
„Võib-olla olid kotid tema silmis kunstiteosed. Mis teeb õnnelikuks ühe inimese, jätab täiesti külmaks teise. Teie, mehed, olete näiteks sama hullud autode järele,” lisasin, kui teenijanna selle õhtu pidusöögi lauda tõi.
„Sul on õigus,” nõustus Ace, kui teenijanna lipsas minema sama märkamatult, nagu oli saabunud. „Mul on olnud terve rida uhkeid autosid ainult sellepärast, et ma sain neid endale lubada.”
„Kas nad tekitasid hea enesetunde?”
„Tookord küll. Mulle meeldis nende mootorimürin. Mida kõvemat lärmi auto tegi, seda parem.”
„Poisid oma mänguasjadega …”
„Tüdrukud oma pärlitega …” pareeris ta naeratades. „Kas hakkame nüüd sööma?”
Einestasime sõbralikus vaikuses. Kui mu kõht oli täis, nõjatusin rahulolevalt seljatoele.