Verest nõretav habe. Daniel Galera
ääres istuvat habemesse kasvanud meest, kes hakkab parajasti kõrrega matenõud suu juurde tõstma ja heidab kõrvalpilgu kaamera poole, pahurana, et teda pildistatakse. Tal on jalas nahksaapad ja alt kitsad bombacha-püksid ning seljas linane ruuduline pluus. Seinal on toidupoest pärit Suhkrupea mäge kujutav kalender ja valgus tuleb ülalt lükandakendest, mis on osaliselt kaadrist väljas. Foto taha ei ole midagi kirjutatud.
Ta tõuseb ja läheb vetsu. Ta võrdleb fotolt paistvat nägu oma näoga ja tunneb külmavärinaid. Ninast ülespoole on fotolt vastu vaatav nägu veidi tumedam ja vanem koopia sellest, mida ta näeb peeglis. Ainus märkimisväärne erinevus on vanaisa habe, ja sellest hoolimata on tunne, nagu vaataks ta iseenda fotot.
Ma tahaksin seda fotot endale, ütleb ta uuesti diivanile vajudes.
Isa noogutab.
Ma käisin su vanaisal Garopabas uuesti külas ja see jäi ka viimaseks korraks. Oli juunikuu, parajasti peeti laata, mis on sealkandis suur pidustus. Kontserdid ja tantsuetendused, rahvas õgib end meriärnadest oimetuks ja nii edasi. Ühel õhtul ronis lavale üks Uruguaiana rahvalaulik, nii kahekümneviiene suurt kasvu nooruk ja su vanaisa tõmbas kohe nina viltu. Ta ütles, et teab seda tüüpi, on teda näinud Uruguay piiri kandis kitarri mängimas ja et ta on nõme. Mul on meeles, et mulle ta meeldis, ta tõmbas jõuliselt akorde, laulis sügavmõttelisel ilmel ja lugude vahele rääkis päheõpitud anekdoote. Isa pidas teda klouniks, kes valdab küll hästi tehnikat, aga kel pole tunnetust. See olekski võinud nii jääda, aga pärast kontserti, kui laulja putka juures klaasikest võttis, arvas üks tüüp seal, et oleks hea mõte neid kahte tutvustada, kui nad juba mõlemad gautšod on ja bombacha-pükse kannavad. Ta tiris laulja kättpidi isa juurde ja nad tegid näo, et ei tunne teineteist ära. Pärast sain teada, et küsimus oli märksa enamas kui muusikamaitses, aga nad teesklesid algusest peale, et nad on võõrad, austusest tüübi vastu, kes oli nii elevil, et sai neid tutvustada. Aga see kutt tegi sellise lolluse, et küsis isalt otse, kuidas talle muusika meeldis, ja isa oli seda tüüpi, et kui küsid, siis saad vastuse ka. Tema aus arvamus ajas laulja marru. Nad läksid vaidlema ja isa käskis tal näo ära pöörata, sest tema hingeõhk haiseb nagu surnud pamparebase tagumik. Mitu inimest kuulis ja hakkas naerma. Uruguaiana indiaanlane ilmselgelt vihastas ja edasi ei olnud palju vaja, et isa noa välja tõmbaks. Laulja läks minema ja tüli lõppes, aga värk on selles, et ma mäletan ümbritsevate inimeste reaktsiooni. See ei olnud ainult uudishimu kakluse vastu, nad vaatasid su vanaisa kõrvalt, sosistasid ja raputasid pead. Ma sain aru, et minu kahe külaskäigu vahel oli temast saanud halva kuulsusega vend. Tähendab, mitte kellelegi ei meeldi, et läheduses on üks jämedakoeline gautšo, kes arvab, et on äge iga lolluse peale noaga vehkida. Ma ütlesin, et ta lõpetaks ära, aga sinu vanaisa jaoks oli see tühine vahejuhtum, ta ei saanud isegi enda rumalusest aru. Rahvas siin kardab sind, ütlesin ma talle, see ei ole hea, sul tuleb veel jama. Ma läksin ära ja ei kuulnud mõnda aega isast midagi. Olin sel ajal Porto Alegres üsna hõivatud, töötasin palju ja just sel ajal hakkasin ka su emaga kurameerima, me käisime neli aastat ja ta jättis mu kolm korda maha, enne kui me abiellusime, aga igatahes mõnda aega ma isal külas ei käinud ja mitu kuud hiljem helistas mulle Laguna politseiülem ja ütles, et ta on tapetud. Ühes kohalikus rahvamajas oli pühapäevane tantsupidu, selline, kus käib kogu linn. Peo tipphetkel kustub tuli ära. Kui minut hiljem tuli jälle põlema läheb, on üks kümnete ja kümnete noahaavadega gautšo keset saali vereloigus pikali. Nad kõik tapsid ta ehk siis mitte keegi ei tapnud teda. Linn tappis ta. Nii ütles mulle politseiülem. Kõik olid seal, terved perekonnad, ilmselt isegi pastor.
Tuli kustutati ära, keegi ei näinud midagi. Inimesed ei kartnud su vanaisa. Nad vihkasid teda.
Nad joovad veel lonksu õlut. Isa tühjendab pudeli ja vaatab pojale viltuse naeratusega otsa.
Ainult et ma ei usu seda lugu.
Eh, miks siis?
Sest surnukeha ei olnud.
Aga kas ta ei olnud siis seal, pussitatud ja puha?
Seda nad mulle rääkisid. Aga ma ei näinud surnukeha kunagi. Kui see politseinik mulle helistas, oli asi juba enam-vähem lõpetatud. Nad väitsid, et minu leidmine võttis nädalaid aega. Nad ajasid Taquara kaudu jälgi, keegi Garopabas teadis, et ta on sealt pärit, leidsid kellegi, kes tundis isa kirjelduse ära ja teadis minu nime. Kui nad mulle helistasid, oli ta juba maha maetud.
Kuhu?
Sinnasamma Garopabasse. Linnakese pisikesse surnuaeda. Tagumises otsas on üks ilma kirjadeta kivi.
Sa läksid kohale?
Läksin, nägin hauakivi ja tegelesin Lagunas bürokraatliku poolega. Kõik oli väga veider. Mul oli väga tugev tunne, et see seal augus ei ole tema. Haua ümber oli tihe võsa. Ma mäletan oma mõtet, et persse küll, seda siin ei kaevatud mingi kuradi nipiga üle-eelmisel nädalal. Ma ei leidnud kedagi, kes lugu kinnitaks. Nagu seda polekski juhtunud. Lugu kuriteost oli iseenesest usutav, inimeste vaikimine oli arusaadav, aga viis, kuidas ma sellest kuulsin, politseiülema loba, see kohutav nimeta hauakivi … ma ei ole tänase päevani päris veendunud. Aga lõppude lõpuks, juhtus su vanaisaga, mis juhtus, eks see pidigi nii minema. Enamikul juhtudel lähevad inimesed endale ette nähtud surma. Sinu vanaisa leidis oma.
Sa ei mõelnud kunagi hauda lahti kaevata? See peab ju kuidagi võimalik olema.
Isa vaatab häiritult eemale. Ta ohkab.
Kuula. Ma ei ole seda lugu mitte kunagi kellelegi rääkinud. Su ema ei tea sellest midagi. Kui sa küsid, ütleb ta, et su vanaisa kadus ära, sest nii ma talle ütlesin. Minu jaoks ta ju kaduski. Jätsin asja sinnapaika. Ma ei ole sellest kunagi enam mõelnud. Kui see on sinu arust kohutav, siis see on sinu mure. Mis seisus ma selles vanuses olin, elu, mida ma elasin … seda oleks raske sulle praegu selgitada.
Minu arust see ei ole kohutav. Rahu.
Isa niheleb tugitoolis. Beta tõuseb ja tõstab hetke ajel esikäpad peremehe jala peale, kes haarab tal koonust kinni ja hoiab seda, justkui paneks talle suukorvi, langetab siis pea, et koerale otse silma vaadata. Kui ta koera lahti laseb, heidab too uuesti tugitooli kõrvale lamama. See on väike killuke neist paljudest võõrale arusaamatutest rituaalidest, mis isa ja tema looma suhet iseloomustavad.
Ja miks sa mulle seda praegu jutustad?
Sa ei ole seda Borgese juttu, mida ma enne mainisin, lugenud, ega ju?
Ei.
„Lõuna”.
Ei, ma ei ole Borgest üldse lugenud.
Selge, sa ei loe ju sittagi.
Isa. Püstol.
Hästi.
Isa teeb konjakipudeli lahti, täidab väikese klaasi ja joob korraga ära. Pojale ta ei paku. Ta võtab püstoli ja uurib seda hetke. Ta vajutab mehhanismile, mis laseb salve käepidemest välja, ja paneb selle kohe tagasi, justkui tahaks ainult näidata, et relv ei ole laetud. Üksainus higipiisk jookseb mööda tema laupa alla, juhtides tähelepanu tõsiasjale, et ta ei higista enam üle kogu keha. Minut varem leemendas ta higist. Ta paneb püstoli vööle ja vaatab pojale otsa.
Ma tapan ennast homme ära.
Ta mõtleb hea tükk aga kuuldu üle järele, kuulatades oma katkendlikke hingetõmbeid, mis väljuvad sõõrmetest lühikeste pahvakutena. Tohutu väsimus langeb järsku ta õlgadele. Ta paneb vanaisa foto taskusse, kuivatab käed lühikeste pükste sisse, tõuseb ja kõnnib välisukse poole.
Tule tagasi.
Milleks? Mis sa tahad, et ma teeks, kui olen sellist sitta kuulnud? On kaks varianti, kas sa räägid tõsiselt ja tahad, et ma sind ümber veenaks, mis oleks kõige hullem seatemp, mis sa mulle elu sees teinud oled, või sa teed lolli nalja, mis oleks nii idiootlik, et ma eelistaks seda mitte teada saada. Tšau.
Tule tagasi, kurat küll.
Ta jääb ukse juurde seisma ja vaatab tagasi, nukrat põrandat, mille roosakad saviplaadid on vuugivahedega eraldatud, lopsakat sõnajalga, mis üritab konksuga lakke kinnitatud kitsaste kettide otsas rippuvast lillepotist pääseda, elutoa igavikulist atmosfääri, mida täidab nähtamatu koostise ning magusa ja imelikult robustse