Verest nõretav habe. Daniel Galera
poeg, tuleb ilma mingi tarviduseta tema lauda puhastama. Poiss pühib silmatorkava vilumusega laua puhtaks, tõstes pudeli üles ja pannes tagasi kohale. Ta tänab. Poisiklutt poetab ühe pole tänu väärt ja jookseb tagasi leti taha.
See poiss lausa nurub tööd, ütleb isa leti ääres. Ma ei ole kunagi midagi sellist näinud.
Kõrvallaua vanamehe aktsendist on raske aru saada ja Pantera klippide valjuhäälsed katked ei aita just kaasa, aga nüüd ta väidab, et prokuratuur on talle kaks miljonit reaali võlgu. Tema kaks kuulajat noogutavad kaasa.
Poiss tuleb tagasi ja vaatab talle otsa.
Kas sa piljardilaua nalja tead?
Ei tea.
Jäta ta rahule, ütleb isa, tõstmata pilku rahalt, mida ta üle loeb.
Mis on pealt roheline, nelja jalaga ja kui ta sulle pähe kukub, siis saad surma?
Piljardilaud?
Kust sa teadsid? huilgab poiss ja jookseb naeru lagistades tagasi leti taha.
Jäta ta rahule, ütleb isa uuesti.
Ta joob laua äärest tõusmata kaks õlut, teeb poisiklutiga nalja, kuulab kohalike juttu pealt ja piilub kõnniteel mööduvaid inimesi. Televiisoris laseb üks peast põrunud fänn Dimebag Darrelli laval maha. Kui ta maksmiseks püsti tõuseb, on ta pisut purjus. Ta maksab arve treileri mänedžerile, sümpaatsele väsinud ilmega mehele, kel on mustad ringid silmade all ja lõual habemetüügas.
Minu perele kuulus omal ajal Praia tänav Porto Alegre linnas, ütleb vanamees kahele nokkmütsiga noorukile, kui ta hakkab ära minema. Mul on paberid selle tõestuseks. Noorukid noogutavad kaasa.
Ta kõnnib mööda mereäärt vanalinna ja hotelli poole. Lained raksatavad randa nagu langevad puutüved. Ta võtab plätu kummassegi kätte ja tunneb külma liiva jalataldade all. Mõte, et päev hakkab lõppema, häirib teda. Vigia mäe taga, majade ja tänavalaternate punktiirjoones ilmutab ennast täpselt see tühjus, mida ta siit otsima tuligi. See kohtumine jõudis kätte liiga kiirelt. Ta oli kujutlenud pikka või lausa lõputut otsingut, masendav, et talle tuletati nii kiirelt meelde seda, mida ta teeskles mitte teadvat, et tühjusetunne, mida ta ihaldab, on uinuvas olekus tema sees ja ta kannab seda kaasas, kuhu iganes ta ka ei läheks. See on nagu üllatuspidu, millest varem teada antakse, või nali, mis enne jutustamist ära seletatakse. Talle meenub poisikese nali baaris. Ta ei olnud sel hetkel naernud, aga naerab nüüd, põhjuseta.
Koer on toidu lõpuni söönud ja vee ära joonud. Ta kallab uue vee, sellal kui koer jälgib teda, pikutades oma lemmikvaibal, mis on laotatud hotelli kleepuvale kivipõrandale. Ta peseb hambad ja läheb aluspükste väel voodisse. Tuba lõhnab tsemendi ja pesuloputusvahendi järele. Ta kuulab, kuidas lained kahesaja meetri kaugusel murduvad. Ta kuulab kiirendavaid mootorrattaid ja valitsevat vaikust.
Ta tõuseb uuesti üles, paneb püksid, tennised jalga ja puhta särgi selga. Õuekell kõnnitee ääres näitab natuke üle kesköö. Ta kõnnib kiirelt pitsarestorani juurde. Kahes lauas istuvad veel kunded, kes ainult suitsetavad ja nõuavad viimaseid jooke. Töötajad on kogunenud restorani väikesesse siseruumi, nad on rahutud, vaatavad tänavale ja närivad küüsi. Ta otsib lokkis juukseid, kõige pikemat ettekandjat. Ta oleks pidanud tüdruku nime küsima. Siin on lokkis juukseid, nii et vähe pole. Tema mälus on tüdruku nägu praegu peaaegu abstraktne vesiste pintslitõmmetega joonistatud karikatuur. Aga ta tunneb ta rühi järgi ära. Ta on õues, tagapool, pooleldi peidus suletud poodide rivi varjus, ja üritab lahtikäivat lauda kokku panna. Midagi on korrast ära. Ta kõnnib sinnapoole ja astub arglikult tüdruku juurde. Ettekandjat võrgutava kliendi hetkelisest uljusest ei ole mitte midagi järele jäänud. Ta pidas tüdrukut ilusaks, see fakt kehtib endiselt, aga milles see ilu seisnes, see oli kadunud ja tuleb nüüd tagasi. Nagu ta näeks teda nüüd esimest korda. Tüdruk naeratab teda nähes. Igaüks saab aru, kui ta ära tuntakse, aga vajadus on teda sundinud seda võimet üle keskmise täiustama. Üks äratundmist väljendav pilk võib endas kätkeda kõike, mida tal on vaja teada.
Hei. Tahad midagi teha, kui siin lõpetad? Tahad ühe õlle võtta?
Tüdruk mõtleb natuke ja saab samal ajal lõpuks laua kokku pandud.
Täna on Picos väike pidu.
Picos.
Pico do Surf, sa ei tea seda kohta?
Ei. Ma tulin alles täna. Ma ei tea midagi.
See on Rosa rannas. Ma leppisin sõbrannadega kokku, et näeme seal. Aga ma ei tea, kuidas ma sinna saan.
Mul on auto. Tahad küüti?
Tüdruku nimi on Dália ja ta palub, et ta talle poole tunni pärast järele tuleks. Tema jookseb tagasi hotelli, käib kiirelt duši all ja läheb hotelli kõrval asuvale parkimisplatsile. Ta seisab seal mõnda aega ja vaatab autot, mis on ikka veel kraami täis. Ta tirib välja teise riidekohvri, televiisori, koti videomänguga, dokumendikarbi ja veel mõned väärtuslikud asjad, mis välja paistavad, ja viib kõik tuppa. Ta peab kolm korda käima. Beta magab ja ei ärka. Ta on hiljaks jäänud ja higine, kui ta süütevõtit keerab. Auto lõhnab koera järele.
Dália suitsetab suletud pitsarestorani ees koos ühe noormehega, kel on peas nokkmüts ja jalas lühikesed surfipüksid.
Ta tuleb kaasa? Ma kardan, et mul ei ole tagapingil ruumi.
Tüdruk teeb ukse lahti, istub autosse ja ütleb, et poiss oli talle ainult seltsiks, kuni ta ootas. Ta on juba jõudnud tüdruku näo uuesti ära unustada. Ta ei jõua tüdrukut lühikese põsemusi jooksul korralikult vaadata ja nüüd vaatab too otse ette, nii et paistab vaid profiilist.
Ma peaks kiirelt kodust läbi hüppama, sobib? Et ennast korda teha. Kui sul midagi selle vastu pole.
Tüdruk juhib ta läbi aukliku sillutisega või päris ilma katteta tänavate, mis viivad vanematesse linnaosadesse. Hiiglaslikud koerad ja kiired ratturid liiguvad neil öistel teedel, kus tänavavalgustus on üsna juhuslik. Kõik peale mõne kõrtsi on suletud. Majad magavad ja võimsad mäemassiivid ümbritsevad linna. Raadios mängib vaikselt reggae. Tüdruk räägib oma üksluisest tööst pitsarestoranis ja tema selgitab, et kraam tagapingil on seotud sellega, et ta Porto Alegrest siia kolis. Nad keeravad pinnasteele ja siis mööda rohu sisse sõidetud rada. Üksik tänavalatern valgustab vanu puutüvesid ja nelja või viie maja fassaade. Tüdruk osutab ühele majale ja ta pargib auto.
Oota siin, eks? Kohe tulen.
Tüdrukul läheb peaaegu tund aega. Ta ootab autost väljumata, kruttides raadiot ühelt jaamalt teisele. Ta oskab oodata.
Dália ilmub välja, õhates vanillihõngulist parfüümi ja kandes teksapükse, helesiniste paeltega sandaale, peaaegu nähtamatute õlapaeltega musta pluusi ja hõbedase päikesekujulise ripatsiga kaelaketti. Juuksed on tal valge kummipaelaga üles pealaele seotud ja voogavad sealt alla nagu must korall. Huuled sädelevad.
Las ma vaatan sind, ütleb ta ja tüdruk pöörab end tema poole.
Teel palub tüdruk bensiinijaamas peatust. Ta tuleb poest tagasi õlle ja šokolaadiga. Ta võtab vastu, kui tüdruk talle lonksu ja ampsu pakub. Tee on tühi ja tüdrukule meeldib rääkida. Ta on kahekümne kahe aastane, sündis ja elas teismeeani Caçadoris, kus kasvatatakse palju tomatit, ja ta kavatseb kolida juulis Florianópolisse, et õppida ülikoolis alternatiivmeditsiini. Tüdrukut ei huvita eriti teadmine, et tema on treener, aga ta kiidab entusiastlikult heaks tema Garopabasse kolimise.
Sa saad siin õnnelikuks. Kõik on siin õnnelikud. See koht on ju täiega ilus. Mina olen siin väga õnnelik. Võin ma su autos savu teha?
Tüdruk süütab kanepisuitsu ja pakub talle. Ta võtab paar mahvi ja hakkab teiste autode tulesid kartma.
Nad jõuavad Pico do Surfi üht kraavidega ääristatud augulist liivateed pidi. Ta üritab meelde jätta, mis teed mööda nad tulid, aga ei suuda. Võtab aega, et parkida Fiesta nii, et see ei kukuks tee ja tühermaa vahelisse kraatrisse. Vaiadest aed ümbritseb ööklubi, kust kostab bassihelide tümpsu ja sähvib stroboskoobivalguse vihke. Mõned inimesed joovad õues autodele toetudes õlut. Sissepääsu juures on väike järjekord.