Verest nõretav habe. Daniel Galera
paistab küsimuse peale lausa ärrituvat. Siinne rahvas ei üüri aastaks, ainult pühadeks või suvehooajaks. Me üritame seda tava muuta. Garopaba kasvab järgmiste aastate jooksul tunduvalt. Inimesed tulevad siia elama. Omanikud tahavad suvel koore riisuda ja ülejäänud aasta neid ei huvita. Sa ei leia siin midagi.
Ta loobub kinnisvarafirmadest ja tiirutab autoga rannaäärsetes kvartalites, otsides üürikuulutusi ja märkides linnakaardile majade asupaiku. Vastupidiselt maaklerite väidetele nõustuvad paljud omanikud kogu aastaks üürima. Üks silma hakanud maja asub Pescadorese tänaval, vanalinna südames, ja on rannast vaid paadikuuridega eraldatud. Glasuuritud plaatidest fassaadil on kaks kreemjate ribakardinatega akent ja see ulatub peaaegu liivase jalgraja ja munakiviteeni, kus paljajalgsed lapsed, päikesest põlenud ja poolalasti, taovad võidu penalteid oma pleekinud ja narmendava palliga. Õhus on tunda kerget kala- ja kanalisatsioonihaisu. Lainemühale lisanduvad ühe vanamehe naerurõkked, piljardikiide kõksud, naiste sosin vastasmaja külgrõdul.
Majaomanik Ricardo on üksjagu närviline argentiinlane, kes justkui lülitab tähelepanu iga natukese aja tagant välja, otsekui mõtleks ta pidevalt mingi pakilise probleemi peale. Ta on ilmselt veidi üle neljakümne ning tal on vesised silmad ja hallikas habemetüügas. Nad lähevad sissesõiduteed pidi maja taha, kus on välisuks. Põlenud telliskividest laotud grill paistab olevat ehitatud palju suvesid tagasi. Kogu siseõu on betooni ja killustikuga kaetud. Veranda põrandal ja seintel on kohutavad valkjad plaadid, mis viivad mõtted külmale ja surmale. Maja on seest ilusti korras, aga seal on liiga pime, isegi kui aknad on lahti. Rahuliku pärastlõuna hääled kajavad toas mitmekordselt vastu ja võib vaid kujutleda, milline põrgulik sümfoonia võib seal lahti minna ärevamatel päevadel.
Ricardo ei sekku ega selgita midagi, ainult kõnnib tema kannul läbi maja. Ta tundub rahutu. Väljudes küsib Ricardo kehvas hispaania-portugali segakeeles, miks ta Garopabasse kolib. Ta ütleb, et tahab lihtsalt mere ääres elada, ja argentiinlane torkab vastu, et jah, loomulikult, kõik tahavad mere ääres elada, aga miks tema tahab mere ääres elada? Kuna ta, nagu enamik gautšosid, on harjunud argentiinlasi mitte usaldama, ei tee ta küsimusest välja. Ust sulgedes küsib Ricardo, kas ta tegeleb surfiga. Ta vastab eitavalt. Ricardo küsib, kas ta kavatseb surfima õppida. Ta vastab eitavalt. Ricardo küsib, kas ta tuli äri tegema. Esialgu mitte. Argentiinlane vaatab talle pikalt otsa.
Mujer’i pärast siis.
Mis?
Inimesed tulevad el surf’i pärast või et mõnd mujer’i unustada, sólo eso.
Ma tahan lihtsalt mere ääres elada, asi pole naises.
Si, si, jajaa, seguro.
Mis ajast sa ise siin elad?
Peaaegu diez años.
Ja mispärast sa siia tulid?
Et üht mujer’i unustada.
Õnnestus?
Ei. Noh, kas võtad selle casa üürile?
Ei. Minu arust on siin liiga pime.
Pime, õige. Tõesti oscuro. Bueno. Edu sulle.
Ta pargib auto Garopaba hotelli garaaži ja maksab kolmkümmend reaali lisaks, et nad koerale läbi sõrmede vaataks. Ta pikutab voodis, kuni õues hämardub. Uinakut häirivad kaks telefonikõnet, mida ta üritab tagant kiirustada nii palju kui võimalik, sest mobiilileping on Porto Alegres tehtud ja osariikidevaheline rändlustasu sööb krediiti. Sõbrad soovivad palju õnne sünnipäevaks ja avaldavad kaastunnet isa surma puhul, teadmata, et ta ei elagi enam gautšode pealinnas, et ta läks ära paljudele inimestele sellest teatamata, pisiasi, mille ta jätab ise mainimata, sest teab, et tal ei ole veel vastuseid ega kannatlikkust küsimuste kuulamiseks.
Ta ärkab nälja ja üksildustundega. Ta jätab koera tema toiduportsu ja veega tuppa ja läheb välja restorani otsima. Ta võtab linnakaardi kaasa, et märkida sellele oluliste kohtade ja isikute asupaigad, ettevaatusabinõu patoloogilise unustamise vastu, millega ta lapsest saati on õppinud arvestama. Ta möödub kahest baarist, mis pakuvad soodsalt lihavõileibu ja burkse, ja ühest jäätise ja sooja toidu bufeest. Ühes peatänava pitsakohas on pakkumine, et söö, palju jaksad. Ilusad ümarad puust lauad on peaaegu kõik täis ja ettekandjaneiude trio liigub sujuvalt, teenindades kliente, kellele vaasi- ja tähekujulised värvilised idamaised lühtrid heidavad matti valgust. Ta valib ühe kahekohalise laua väljaspool, kõnnitee lähedal, kus istmeks on mõnus seinaäärne sohva. Ettekandja, kes teda teenindab, on päevitunud pikk brünett, pruntis ülahuule ja veidi õlgadest madalamale ulatuvate lokkis juustega. Teades, et juustest ilmselt piisab, et naist ära tunda, kinnitab ta oma pilgu ovaalsesse suurte silmadega näkku. Vahetevahel mõtleb ta endamisi, kas naised on teiste meeste arvates üldiselt sama ilusad kui tema meelest, kahtlustades hinges, et tema võimetus inimnägu kauemaks kui mõneks minutiks meelde jätta annab naistele erilise sarmi, mis ülejäänud maailma silmis poleks enamat kui tema pilgu vääratus. Kuna ilu on põgus, on ta õppinud seda kõikjal märkama. Aga see naine siin peaks siiski kogu maailma silmis ilus olema. Ta on harjunud, et teda nii jõllitatakse, ja ta vastab pilgule kombekohase naeratusega, milles on läbisegi lahkust ja väsimust. Küsiva tooniga, milles on Santa Catarina osariigi sisemaa elanikule iseloomulikku sarkasmi ja umbusku, uurib tüdruk, kas ta tahab päevapakkumist.
Kas pakkumises on needsamad pitsad, mis menüüs?
Mis mõttes?
Ma tahaks teada, kas te kasutate samu koostisosi, mis à la carte pitsade puhul. Või on päevapakkumise pitsadel kehvem juust?
Tüdruk naerab mõnuga, võttes ootamatult lihtsalt süü omaks.
Omavahel öeldes, juust on kehvake.
Hästi. Ei mingit päevapakkumist sel juhul. Mul on sünnipäev. Üks keskmine pitsa, pool margherita ja pool pepperoni, palun.
Tohoh. Või sünnipäev. Palju õnne!
Ta närib nätsu, mis on ühes suunurgas peidus.
Ja üks õlu.
Tüdruk kirjutab tellimuse üles ja läheb ära. Võtab aega, kuni ta õllega tagasi tuleb. Ta pöörab tähelepanu uuesti tüdruku näole.
Sa peaksid juuksed kinni panema.
Mh?
Lahtiselt on väga ilus. Aga ma kujutasin ette, kuidas üles pannes oleks. Kas sa ei käi kunagi nii?
Käin. Vahel.
Nii on su nägu natuke peidus.
Peitmine käib ka asja juurde.
Tüdruk läheb häbelikult ära ning ta joob õlut kiirelt ja mõnuga.
Hiljem hulgub ta täis kõhuga peateel ja põiktänavatel, märkides kaardile kohviku, ehituspoe, kiirpesumaja, Uruguay grillbaari, pannes tähele, et suur osa siinsest ärist on ajutine ning sünnib ja sureb koos suvehooajaga. Kui järele mõelda, on paljud poed juba pärast karnevali uksed kinni pannud ja mõnedel on aknad jõupaberi või papiga kaetud. Käsitsi kirjutatud kirjake käsitööjäätise poel teatab, et asutus jätkab talvel tööd teisel aadressil. Kõik, mis pole suvi, on talv. Silt pesumaja uksel annab teada, et avatakse taas detsembris. Raamatupood, pudupood ja mitmed naisteriiete poed paistavad töötavat, aga on tänaseks juba uksed kinni pannud ja üks netikohvik viskab viimaseid kliente terminalidest välja. Rahvas joob veel einelaudades õlut ja üks hot dog’i-käru on toidupoe parklas, kliendid istuvad võileibu haugates kõnniteel plastmassist pingikestel. Linnas on üks Euroopa stiilis pubi nimega Al Capone. Noorukid suitsetavad ja lärmavad tühjade suvilate ees murul. Ta tuleb mööda peateed tagasi peaaegu kuni rannani ja peatub Bauru Tchês, treileri ümber püsti pandud baaris, kus on päikesevarju all pool tosinat Brahma õlle logoga metallist lauda. Ta istub ja tellib ühe õlle. Väikeses telekas baarileti kohal mängib MTV ja sealt tuleb dokfilm Pantera kohta. Phil Anselmo taob mikrofoniga vastu otsmikku, kuni verd voolab, ja Dimebag Darrell mängib soolot. Üks ebamäärases vanuses joodik ja üks väga paks nooruk jälgivad programmi lummatult. Teises lauas joovad üks vanamees ja kaks kohalikku nokkmütsidega nolki õlut ja vestlevad ilma suurema innuta. Vanamees