Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga. James Robertson
557 erinevat naela; 260 nöörijuppi; 37 postkaarti, millel kujutati Eiffeli torni. Aastate möödudes sai tema väike kodu väga täis.
Ühel laupäevahommikul lahkus ta kodust Cuparis, Fifes ja kõndis Craili, rannikule, läbides umbes kolmekümne viie kilomeetri pikkuse vahemaa. Oma jalutuskäigul jõudis ta Põhjamere kaldale, kus tunnistajad nägid teda täies riides otse vette kõndimas, ta murdis läbi lainete, kuni vesi ulatas tal täielikult üle pea. Kutsuti abi, aga Gilbertit ei leitud enne, kui järgmine tõus ta Pittenweemis kaldale kandis. Leiti, et tema taskutes oli seitsekümmend üks senti (viis šillingit ja üksteist penni), mille kõigi väljalaskeaastad jäid 1914 ja 1918 vahele. Kui tal oleks olnud ainult kolme- ja neljapennised, oleks sõnum olnud tunduvalt selgem. Või kas ikka oleks? Palun vabandust. See nali on maitsetu.
Ehkki minu poisipõlves ei räägitud vanaonu Gilbertist kuigi palju, toodi mõnikord, kui mu isa valdas fatalistlik meeleolu või mu ema tahtis tema sugupuud mustata, Gilberti kurb lugu tema arveraamatu kujul lagedale mahagonist Haiglase Uudishimu Kapist, mis seisis Parima toa nurgas, ja näidati seda mulle kui kohutavat hoiatust, mis võib juhtuda, kui ma peaksin oma vedamist ja heaolu endastmõistetavaks pidama. Gilberti kalduvus asju loendada oli ta vähehaaval oma võimusse saanud niisama kindlalt, nagu hallid vood olid tema pea kohal kokku löönud. Kui ta oleks vaid suutnud hoida oma arvutusülesanded klassitoas, kuhu need kuulusid, oleks võib-olla olnud võimalik tragöödiat vältida. Ära iialgi kaota valvsust, oli see, mida ma õppima pidin, muidu tungivad su kolusse äärmise hämmelduse vaglad ja teevad su ajust saepuru. Mu ema (naine, kelles oli valdav see võrratu Šoti tunnusjoon, mida väga imetlesid ja mõne arvates koguni takka õhutasid meie sõbrad lõunast – kujutlusvõime täielik puudumine) suri seitsmekümne üheksa aastasena täie mõistuse juures olles. Aga vaata vaid Gilbertit! Ja mu isa! Kas ema ei öelnud tihti, et ma olen peaaegu kõiges temasse läinud? Jah, ütles küll!
Taevake. Ma piilun bussi aknast välja ja näen tumedat, vaikset merd ja maad ei paista kuskilt. Aerud, päästevestid, plastpakendid ja muu praht hõljub pinnal, ja mina selle sees. Ma hüppasin ja panin päästepaadist mööda või siis lõpuks seda ei olnudki. Või kõndisin ma lihtsalt otse merre? Praegu on kõik rahulik, aga kui kaua see kestab?
LÕPUTU, TÕPRAID TÄIS KIRIKUPINK
Buss jõnksatab edasi. Ilmselt on juht kannatuse kaotanud, näinud kaitses auku ja sööstnud seda ära kasutama nagu ragbimängija. Mootor möirgab nagu lennukil, buss lengerdab ja teeb lahtikaevatud veevärgitorustiku ja kaablite vahele jäävas kitsas koonustest moodustatud koridoris järske pöördeid. Ma haaran minu ees oleva istme seljatoest ja hoian kõvasti kinni. Kaks meest erutavatel istekohtadel hüplevad üles ja alla ja naine kelle tête’i ma alles hetk tagasi jõuliselt tête’isin, judistab end, aga keegi meist ei kaeba. Progress! Allkorruselt kostab katkendlik, veidi irooniline juubeldushüüd, just selline, mille ma ennist sisimas alla surusin. Mõne hetke pärast on buss pääsenud üle Tollcrossi liiklussõlme ja heidab reisijad King’s Theatre’i ees välja. Aga nüüd on kell 12.30. Kulli ja kirja on juba visatud, matuste kohtunik puhub umbes nüüd vilet stardiks, aga mina pole veel staadioni pöördväravatenigi jõudnud.
Me hakkame taas liikuma, aga juba mõne hetke pärast aeglustab buss käiku ja jääb uuesti toppama. Järelkäruga veok meie ees, koormaks tohutu kuhi metalltorusid, mis, võib-olla – kes teab? – on määratud Lothian Roadi sisikonna taastamiseks, tagurdab kitsale kõrvaltänavale, et minna tagasi sinna, kust tuli – ja kõik ülejäänud sõidukid peavad ootama, kuni see manööver on lõpule viidud. Kas ma oleksin pidanud teatri juures väljuma ja takso viipama? Taksosid paistab olevat hulganisti, aga kogemus hoiatab mind, et asi on nii ainult seni, kuni ma püsin bussis. Hetkel, mil ma astun kõnniteele, kõik taksod kaovad või kustutavad oma VABA märgutule. See on paratamatu seadus, seega miks seda bussist väljumisega esile manada? Arvesse peab võtma ka kulusid. Sestsaadik, kui ma olen lahtipalgastatud, mis on umbes nagu vabastatud oma kotist ja kogu raha on püksitaskus, olen ma saanud aina teadlikumaks vajadusest suruda alla kiusatust pillata. Paušaalsummast ei jätku igaveseks. (See on üks Sonya arukatest mõtteteradest või kui ei olegi, ei näe ma neid sõnu kunagi oma meeleekraanilt üle libisemas, kuulmata neid öelduna tema häälega.) Pigem bussipilet, mille hinda sa tead, kui takso, mille arvet sa ei tea. (See on minu lause.)
Teen endale endiselt teed piki lõputut, tõpraid täis kirikupinki. Kirikupink lõputute tõbrastega. See on kahtlemata sümboolne. Ma näen terendamas kolme Kunagist Kolleegi: Roy Wilkinson, Grant McKinley ja Ollie Buckthorn, kes uhkeldavad oma läikivate mustade ülikondadega, mis sarnanevad väga läikivale mustale ülikonnale, mida ma isegi kannan. Roy ja Grant löövad – mulle julgustavalt naeratades – kaasa tõuse ja vaju tagasi protseduuris, aga pole mingit võimalust, et ma Olliest mööda pääseksin, isegi kui ta oma mäesuurust tagumikku kergitaks. Ka Ollie naeratab, aga kaugel sellest, et olla julgustav, tema naeratus on nagu alaealisel vembumehel, irvitus, mis viitab lollidele naljadele, vimkadele ja lärmakale lõbususele. Kui ma lähenen, tõstab ta oma rasketesse saabastesse kängitsetud jalad, paigutab need kirikulaulude jaoks mõeldud riiulile, ning annab märku, et ma pean pugema läbi tema jalgade alt. Olles teadlik, et tekitan juba piisavalt kaost ja et Ollie juba ei halasta, ei jää mul muud üle. Ma laskun käpuli vana religiooni kitsasse voolusängi ja kui ma tunnelis edasi tungin, laperdavad Ollie pükstes kannikad vastu mu põski. Kui ta nüüd tuult laseb, olen ma sama surnud kui Ronald Grigson.
„Vabandust. Vabandust. Andke andeks. Mine persse, Ollie. Vabandust.”
Ah. Ma märkan, et olen rääkinud valjusti. Veelgi enam – ma konutan kõval põrandal, kommipaberite ja ära visatud piletite vahel. Ma ehmatan ennast virgeks ja võtan uuesti istet, aga liiga hilja. Naine teisel pool vahekäiku on pöördunud, mulle kiirpilgu heitnud ja taas eemale vaadanud. Bussi vahekäik, mitte kiriku vahekäik. Sellepärast, et ma pole veel kirikusse jõudnud.
„Palun vabandust,” ütlen ma uuesti, seekord temale. See on mõeldud siiralt, aga kahju on juba tehtud. Ta tõuseb ja laskub alumisele korrusele.
HÄGUNE PIIR
Seda on juhtunud üha rohkem ja rohkem – satun mingile stsenaariumile mõeldes või sellesse sisse elades hoogu. See tundub veider, aga kas ikka on? Kas ei ole kõndimine hägusel piiril tegelikkuse ja kujuteldava vahel, see kõhklus, kummal pool kardinat sa oled, igati normaalne? Mõned lihtsalt lipsavad läbikäigust kergemini läbi kui teised. Ühel hetkel oled sa bussis number 11, teel kuhugi, ja järgmisel roomad mööda põrandat kirikus, kuhu sa pole kunagi varem sisse astunud, ja su teekonnal ei paista olevat lõppu.
Kas seda ei juhtu meie kõigiga?
Häda on selles, et mul on liiga palju vaba aega. Viis, tihti kuus päeva nädalas töötamine hoidis mind mingi näiva tegelikkuse küljes lõas, aga köis on läbi raiutud. Ja tegelik elu, kui see avaneb tühjusena, pole pooltki nii huvitav kui kujuteldav elu.
Elu ilma kujuteldava eluta on tegelikult kujuteldamatu.
See naine võib samuti minna matustele. Kui nii, siis jääb tema samamoodi hiljaks nagu minagi. Kas ta kandis musta? Ma ei suuda meenutada. Ma kaalun võimalust talle alumisele korrusele järgneda ja pakkuda, et sõidame koos ühe taksoga, saabume koos hilinemisega. See võiks olla ilusa sõpruse algus.
Mõte uuest ilusast sõprusest meeldib mulle.
Aga ma ei usu, et see teda köidaks.
ELDER KEERAB TUKSI
Lähtudes eeldusest, et ma jõuan kunagi tõepoolest kirikusse, olen ma maha maganud esimese laulu ja palved, aga mitte, ma loodan, kiidulaulu. Kiidulaulu tahan ma kuulda. See jääb viimaseks võimaluseks, et Ronald Grigson mulle meeldima hakkaks. Mitte, et ta oleks mulle aktiivselt vastumeelne olnud, ma lihtsalt ei õppinud teda kunagi tegelikult tundma. Ta oli alati üsna omaette, mitte just meeskonnamängija. Ega ma isegi suurem asi meeskonnamängija ole, aga vähemalt läksin ma Kunagiste Kolleegidega tööpäeva lõpus väikest napsi tegema. Grigson ei liitunud meiega peaaegu kunagi. Ta oli Speari rahandus- ja majanduskülgede toimetaja, mis nii umbes viimasel aastal tähendas, et ta mitte ainult ei toimetanud, vaid ka kirjutas ise täis suurema osa lehekülgedest, mille eest ta vastutas. Ta lõpetas need alati enne,