Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga. James Robertson
Grant.
„Paistab, et sa oled pisut otsa jäänud,” ütleb Ollie. „Oled kindel, et sul on kõik korras? Sa oled ilmselt olnud liiga palju värske õhu käes ja aednikutööga üle pingutanud. Sel moel te, penskarid, ju oma päevi täidate?”
„Küllap see nii just ongi, Ollie,” ütlen ma. „Tänan kaasa tundmast. Kuidas ajalehel läheb?”
„Nagu alati – sureb leplikult ja vaikselt,” vastab Roy. „Levi kukub nagu kivi, lehekülgi jääb järjest vähemaks ja samal ajal täidetakse neid üha suurema hulga pasaga – sa tead, kuidas see käib. Ei saa öelda, et see meie elusid lihtsamaks muudaks. Sinusuguste koondamishüvitiste saajatega on see häda, et ülejäänud meist piigikandjaist-statistidest peame töötama kaks korda kõvemini, et seda kaadervärki kursil hoida.”
(Piigikandjad – termin, mille kasutamisega on ajalehe töötajad pikkade aastate jooksul – sõltuvalt meeleolust – kas enda püüdlusi maha teinud või ülistanud.)
„Ja ei mingit lisatasu,” ütleb Grant. „Ja võib kihla vedada, et kui nad Grigsyle asendaja otsivad, siis on see selline, kellele nad saavad maksta ainult kolmandiku tema palgast.”
„Kui nad talle asendaja otsivad,” ütleb Ollie. „Ahhaa! Paistab, et seal toimub midagi.”
Kaastundeavaldused on tehtud ja nüüd jääb seal vaikset, matustele sobivat seltskondlikku vestlust arendav ja sagiv rahvas vait ja taandub killustikuga kaetud eesõuelt, sest veel kaks musta autot ilmuvad puudepiiri tagant nähtavale ja hiilivad surnuvankri taha. Kirikuõpetaja – karmi moega, valgete juuste ja pikkade jäsemetega härrasmees nagu arukask talvel – karjatab valitud Grigsonid autode juurde, et nad seal istet võtaksid. Siis lahkub korteež, rehvide alt lendavad kivid ja võib-olla on see heli põhjuseks, mis sütitab järgneva – keegi hakkab plaksutama. Mõne sekundi jooksul liituvad temaga kõik koosviibijad. Näen kinnastatud kätt vilksamisi ühest limusiinist viipamas, kui see kaarega minema sõidab. Kas ma olen maha maganud kuningliku perekonna liikme kohaloleku? Ei, kindlasti mitte, sest Grant ja Roy, veendunud vabariiklased, plaksutavad samuti. Ainult Ollie – ma armastan sel hetkel Olliet nii väga – ei näe välja sedamoodi, et hetke meeleolu võiks ta kaasa tõmmata.
„Mis kurat see nüüd oli?” küsib ta valjusti, kui aplaus vaibub. Mees kümne meetri kaugusel pöörab meie poole kurja pilgu, aga nähes siis kõneleja kogu, muudab ta meelt.
„Kena žest,” ütleb Roy. „Saata inimene teele.”
„Ta on surnud!” ütleb Ollie. „Ta läks suurde, taevasesse uudistetoimetusse. Ta ei ole auhinda võitnud. Ta ei olnud Nelson Mandela.”
„Inimesed tahvad oma lugupidamist näidata,” ütleb Grant. „Mitte talle, a ta perele.”
„Mind üllatab, et nad kuradima roose pilduma ei hakanud,” siunab Ollie. „Mõned inimesed vaatavad liiga palju televiisorit, vaat mis ma arvan.”
„Rahu, Ollie,” manitseb Roy.
„Ära sa hakka mind siin sussutama. Mis sina arvad, Douglas?”
„Ma arvan, et me peaks kuskil väikese napsu tegema.”
„Kas peielauda ei ole?” uurib Grant. „Mis seal kavas kirjas on, Roy?”
„Braidstone hotell,” vastab Roy. Ta loeb ette: „”Pereliikmed kutsuvad teid soojalt jätkama Ronaldi elu pühitsemist Braidstone hotellis, kus nad liituvad teiega pärast eraviisilist muldasängitamist.””
„Noh, see tähendab, et sina ei saa tulla, Dougie,” ütleb Ollie, „sest sa magasid esimese osa pühitsemisest maha. Sina ei saa ei teed ega kooke. Kus see Braidstone hotell üldse on?”
„See on mitu kilomeetrit ülesmäge,” ütleb Roy. „Peaaegu Fairmileheadis. Ma pole seal kunagi käinud.”
„See on liiga kaugel,” ütleb Grant. „Meil ei ole nii palju aega.”
„Lähete tööle tagasi, mis?” küsin ma.
„Jah, Douglas, töö,” ütleb Ollie. „See värk, millele enamik meist oma elu raiskab. Sina oled sellest kenasti prii.”
„Me jätsime lapsed valveta, nii et jumal teab, mis kujul ajaleht homme ilmub, kui me veel paar tundi tööd ei tee,” ütleb Grant.
„Mu Õpetatud Sõber viitab asjaolule, et toimetus on täis praktikante,” selgitab Ollie. „Nad suudavad koostada edetabelikesi ja guugeldada niinimetatud teaduslikke uurimusi teemal, mis muudab su teistele inimestele atraktiivseks, aga kõik sellest kaugemal jääb väljapoole nende mugavustsooni.”
„Seal elame meie,” ütleb Roy. „Väljaspool nende mugavustsooni, nagu metsloomad ürgmetsades.”
„Ma panen ette,” lausub Grant, „et me päästame olukorra, minnes meile sobivamasse külalislahkesse asutusse, et tõsta klaas oma lahkunud venna terviseks.”
„Peielauas pakutavast teest ilmajäämine täidab mu kurbusega,” ütleb Ollie. „Ma armastan neid pisitillukesi võileibu ja pisitillukesi ettekandjaid, kes käsitsevad jõuliselt neid tohutuid pruune teekanne. Oi-oi, katsuge terased välja näha, sealt tuleb meie Kuulsusrikas Juht.”
John Liffield, Speari peatoimetaja, otsib hauakivide vahel teed, ta on tumedate juuste, nokka meenutava nina ja sapikarva jumega mees. Ta on pikk ja nurgeline ning liigub hüplikult ja masinlikult ning see on kahtlemata andnud oma panuse tema reputatsioonile, mille kohaselt on ta vähemalt osalt robot. Ta on viimase kaheksa aasta jooksul lehe kuues peatoimetaja. Kuivõrd Liffield on oma ametis püsinud neist peaaegu kaks, on ta tänapäevase mõõdupuuga võttes praktiliselt veteran. (Spearil on olnud selle kahesaja aasta pikkuse eksistentsi jooksul ainult kakskümmend peatoimetajat.)
„Kuidas läheb, mehed? Minu meelest oli see väga liigutav. Aitäh, et tulite kaasa ja ajalehte esindasite.”
„Oh, kas me tegime seda?” üllatub Ollie. „Mina arvasin, et me jätsime kolleegiga jumalaga. Saatsime ta viimsele teekonnale. Kas see spontaanselt puhkenud aplaus ei olnud liigutav?” See, milliste kõrgusteni kerkib Ollie silmakirjalikkus, paelub mind vältimatult alati.
„Väga,” kinnitab Liffield. „Kogu tseremoonia oli liigutav. Tere, Douglas, ma ei näinudki sind seal. Ära pane pahaks, seal oli kole palju rahvast. Nii kena sinust, et tulid.” Tema hääl kõlab, nagu kraabitaks metalli ja iga järgmise väljendiga paistab ta püüdvat teemat kokku tõmmata ja edasi minna.
„Ta jäi sellest peaaegu ilma, mis, Dougie?” ütleb Ollie. „Tema bussi peatasid teeröövlid.”
„Mul on kurb seda kuulda,” ütleb Liffield, demonstreerides oma võimet inimesi mitte kuulata. Siis, ennast parandades, lisab ta: „Tähendab, mul on hea meel, et sa ikka jõudsid.”
„Ma tegelikult ei jõudnud.”
„Täielikult. Sa näed hea välja.”
„Ta näeb kohutav välja,” ütleb Ollie. „Anna talle tema töö tagasi.”
„Oh, ei, sa tead, et ma ei saa seda teha.”
„Me tunneme puudust tema rõõmsast naerust,” ütleb Roy.
„Peaaegu sama palju kui Ronaldi naerust,” lisab Ollie. „Vana hea Grigsy. Aita meid nüüd selle asjaga, John. Too üks tagasi, see, kelle toomine on sinu võimuses. Anna meile Dougie tagasi.”
„Ma teeksin seda heameelega,” ütleb Liffield, „aga see ei ole minu võimuses.” Ta vaatab ringi, nagu ajaks keegi teda taga. „Kuulge, ma pean nüüd minema. Täna pärastlõunal on tippjuhtkonna koosolek. Terve hulk tähtsaid ninasid Londonist. Ma pakuksin teile taksoga küüti, aga …”
Ta jätab lause õhku, mitte sellepärast, et ta poleks vabandusele mõelnud, vaid kuna ta usub, et ei pea vabandama. Ollie aitab ta välja.
„Ära selle pärast muretse. Ma võtan ise takso. Me mõtlesime, et peaksime minema üritusele, millele mu Õpetatud Sõber härra McKinley viitab kui peielauale – lihtsalt pooleks tunniks või nii, et nägu näidata. Hakka sina